Laupäev, 9. juuli

Hommik algas meie „Villas“ pätikohviga, seejärel trampisime bussijaama. Sõit kohaliku bussiga oli taas kergelt nostalgiahõnguline – sellised bussid ja inimesed bussis olid umbes siis, kui ma põhikooli ajal bussiga Paides muusikakoolis käisin. Peatus, kuhu sõita soovisime oli nii pisike, et bussijuht ei teadnudki seda. Aga saime igatahes Rupniekisse kohale. Midagi rääkida sellest ei ole – tavaline kolhoosiküla. 

Sealt hakkasime siis mööda väiksemaid teid Valmiera poole kõndima. Tuleb tunnistada, et pole vahet, mis rahvusest Sa oled. On teatud tüüpi juhid, kes jalakäijat nähes aeglustavad ja teine tüüp, pahatihti seotud konkreetset tüüpi vanemate aga korralikult tuunitud autodega, kes kiirendavad. Kuna ilmselgelt on selles külakolkas kaks võõrast nägu väärt, et neile demonstreerida oma auto parimaid omadusi – kõik külas elavad mutid on seda ju juba sada korda näinud.

Üks erinevs võrreldes Eestiga on see, et Lätis ei ole nii palju "Eramaa" silte. Eestis on see kohati isegi naljakas - täiesti suvalises võpsikus, kuhu ilmselt keegi peale omaniku ei satu, on uhke silt "Eramaa". On see siis omanikule kinnituseks, et see ikka on tema maa või on sellel mingi muu põhjus, ei tea.

Enne Valmierat külastasime Valmieramuizat. Endisest mõisahoonest on seal alles vaid torn, samas kunagisse talli või tõllakuuri on sisse seatud tore pood ja õllerestoran, kus müüakse kohapeal toodetud kästööõlut. Väga maitsev!

Valmieras suundusime kõigepealt majutusse. Taaskord üsna omapärane kogemus. Maja ise oli pisike ja mingi reisiteatmiku andmetel üks parimaid säilinud art deco näidiseid Lätis, kunagine käsitöölise maja. Maja pidas esmapilgul pisut ekstsentriline „hudoošniku“ tüüpi proua. Kõigepealt paluti meid kontorisse, mis meenutas sellist keskmise suurusega ladu, kus olid vaheliti dokumendikaustad, puhastusvahendid, laste mänguasjad ja mis kõik veel. Ka mul on vahel töölaua puhtana hoidmine keeruline aga isegi parimatel päevadel pole mu kabinetis nii palju erinevaid asju olnud. Samas proua ise oli ju tore!

Peale väikest ootamist juhatati meid meie tuppa. Eraldi sissepääsuga toake maja tagaküljel, mis vist muidu on olnud kasutusel baarina. Igatahes oli toas baarilett ja paar kohvikulauda. Mõned lauad oli ilmselt välja tõstetud ja nende asemele voodid pandud. Üsna omapärane aga samas normaalne lahendus, lõpeks ei ole ju suurt vahet – peaasi, et magada ja pesta saab. Ja ega see baarilett öösel ei karjunud.

Õhtul jalutasime linnas – vaatasime üle kiriku ja muuseumi aia, sõime muuseumi kõrtsis mõnusa õhtusöögi ja jalutasime jõeäärses pargis. Muuseumi kõrts muide on täiesti soovitamist väärt koht. Väga maitsev toit, hea teenindus ja odavad hinnad. Üldse on Valmiera oma jõeäärsete parkide ja muuga tegelikult väga ilus linnake. Siiani oli see minu jaoks ainult üks kaubanduspeatus teekonnal Rakverest Cesisesse aga tegelikult on see linnake palju enamat väärt kui keset linna laiutav lahmakas kaubakeskus.

Peale linnaga tutvumist otsustasime pisut lõõgastuda teatri veinibaaris – meeldiv koht hea teenindusega, kus aeg lausa lendas. Viimaks veel isutusime pisut „kodusel“ terrassil ja nii see aeg heas seltskonnas (millesse ka Skype oma panuse andis) öösse lendas. Vahepeal külastas meid ka kohalik siil, kes õhtu emotsionaalsesse õnnestuisse kahtlemata oma panuse andis!

Seitsmes päev numbrites: 15,25km ja 22 122 sammu