Rooma

Eilne õhtu oli väga tore. On heas mõttes kadestamisväärne näha nii toredaid inimesi. Puhastasin elus esimest korda seeni – heas seltskonnas on see tegevus muide täiesti talutav. Pärast üsna mitut klaasi veini sai siiski endale ka paar unetundi lubatud ja kell 4.50 olin lennujaamas. Nägin seal R.-i ja ka see oli tore kohtumine. Lend Tallinnast Helsinkisse oli niivõrd lühike ja mina nii uimane, et see möödus täiesti märkamatult. Praegune lend Helsinkist Rooma on juba midagi muud:) Samas põhimõtteliselt mulle Finnair meeldib. Kõik jätab kuidagi väärikama ja kvaliteetema mulje. Alustasin lennukis paari kirja, mille kavatsen Roomas lõpetada ja postitada, kogu muu aeg on möödunud tasapisi ärgates. Napid unetunnid annavad endast tunda. Umbes poole tunni pärast peaksime maanduma Roomas. 

Ma ei ole lennukis tuvastanud ühtegi itaallast – võrdluseks, et näiteks varasemad selleaastased Milano lennud on nendest kubisenud. Aga korralikke blonde soomlasi on siin küll palju:)

/…/

Lennujaama jõudes suutsime taas väikese segaduse korraldada. Nimelt tegime kuskil ilmselt mingi vale pöörde ja sattusime seeläbi kohalike lendude terminali. Meie pagas oli paraku aga hoopis mujal… Nojah, läksime siis õigesse terminali, läbisime taas turvakontrolli ja seal need kohvrid siis ringlesid lindil:)

Lennujaamast linna saamine oli tavapärasest kiirem ja mugavam. Oma Rooma kodu otsides juhtis google maps meid muidugi pisut valesse kohta aga peale väikest ringitamist ja treppidest üles-alla kappamist jõudsime kohale. Korter on küll pisike aga täitsa korralik. Maja on vana ja renoveeritud korter on maitsekas ja mugav. Maksta nädala aja eest 100 eurot inimene ja elata korralikult renoveeritud (tõsi, pisut kitsas) korteris Vatikani külje all ei ole vist paha diil.

Peale lahti pakkimist ja pesu liikusime linna esimesele ülevaatusele. Peale inglisilla ületamist käisime paaris kirikus (neid on siin ju ainult mõned:)) ja peatusime pikemalt Navona väljakul. Iseenesest oli see ju tõesti ilus. Samas pean ma ikkagi tunnistama, et olen seni väikeste Itaalia linnakeste väljakuid oluliselt rohkem nautinud. Roomas on kõik suur, mania grandiosa on vist see, mis on selle linna elanikel ja ehitajatel pidevalt mõttes olnud. Ja see on muidugi ilus!

Peale väikest (!) proseccot Panteon liikusime Pantheoni poole. Iidsed müürid, mida on aegade jooksul püütud tuunida on säilitanud oma arhailisuse aga see pole peamine… Peamine on see, et Pantheoni sisse astudes saada Sa vaatamata tänapäevastele turistihordidele aru, et tegemist on väga erilise kohaga. See on minu jaoks tihti kaasaegse ja vana arhitektuuri vahe. Kohti, materjale, ehitussuundasid ja muud sarnast valiti hoolikalt ja seeläbi sai ka tulemus selline, mis kestab rohkem kui mõnikümmend aastat.

Lisaks Pantheonile mahtus õhtusse veel Trevi purskkaev (mis on küll remondis ja mille juures M. meile raamatust luges, mis seal kõik on ja meie ahhetasime, ise samal ajal tellinguid vaadates), Veneetsia väljak, õhtusöök päris mõnusas tänavakohvikus ja lihtsalt sihitu lonkimine. Oli tore! Öine Inglisild oli muide palju veetlevam!

Umbes kell 6 hommikul sain aru, et voodi on kivikõva! Alaselg oli valus. Keerasin ühele küljele, halb. Keerasin teisele küljele, veel halvem… Samas olin piisavalt unine, et siiski edasi magada. Ma ei tea, miks nad siin lõunas armastavad sellistel lavatsitel magada. Samas seljale pidi see vist kasulik olema.

Peale kodust hommikusööki ja kohvi asusime Colosseumi poole jalutama. Teel leidsime ühe väga vinge jõeäärse küla – kaldale oli ritta seatud mitme kilomeetri pikkune rida telke, kus erinevad alternatiivsed söögi- ja joogikohad vaheldusid müügitelkide ja muu sarnasega. Paraku on hooaeg läbi ja meie olime tunnistajaks vaid aeglasele kokku pakkimisele. Sealtsamast külast aas tänavale tõustes kohtusime M.-iga. See oli vahepeal kohtunud mehega, kes väitis ennast olevat Armani manager ja kinkis talle ühe ilma igasuguste eraldusmärkideta koti ja meeste käekella. Mingi manager see mees ilmselgelt ei olnud (või kui, siis ilmselt nende Armanide manager, kes oma toodangut tänaval müüvad) aga põhimõtteliselt ju tore ikkagi!

Läbi Isola Tiberina jõudsime Circus Maximuse juurde, sealt edasi Colosseumi kõrvale ja pärast kivide imetlemist taas linna. Lõunat sõime ühes tänavarestos ja vaatamata pisut kallimale hinnale oli sel korral toit tõeliselt hea! Jätkus lõputu väljakute, purskkaevude ja muude objektide külastamise rada. Teel ostsin endale uued papud ja peale väikest puhkust Popolo väljakul jalutasime koju. Õhtust sõime sel korral meie kodu kõrval olevas restoranis. Päeval sealt mööda jalutades jättis see ausaltöeldes pisut maha jäetud ja igatahes suletud onni mulje kuid õhtuks olid lauad tänaval ja toit saabus – taaskord oli see imemaitsev!

Üks tähelepanek on muide see, et siin ei mängi vähemalt tänavarestoranides muusika… Erinevalt Tallinnast, kus igaüks endale mingi krapi püsti lohistab ja selt siis suvalist jama laseb.

Kolmapäeva hommikul saabus hetk, kus nägime oma silmaga ära ka paavsti. Viimane sõitis mingil kummalisel tranduletil (vabandan ja loen kolm Ave Mariat) mööda rahvast ja õnnistas hüsteeriliselt karjuvaid inimesi. Paratamatult tekkis paralleel mõne tänapäevase rockkontserdiga. Vatikanist liikusime taas edasi linna ja jalutasime läbi objektid, kuhu me eile veel ei jõudnud. Pärastlõunaks tekkis tunne, et kaardil märgitud pildid on meil läbi käidud. Peale lõunat jalutasime taas Vatikani ja istusime seal turistibussi. Järgmised poolteist tundi olid suur segu giidi jutust, naerust ja maailmaparandamisest. Oli tore! Tuuri lõppedes astusime läbi ka Peetri kirikust ja seejärel jalutasime koju. Vaatamata läbitud kilometraažile leidsime endas veel energiat, et läbida pea kõik päevased väljakud ka öösel. Lisaks öistele vaadetele leidsime ja kosutava vihmasaju, mõnusa õhtusöögi ja muud vahvat. Viimased paar tundi möödusid paljajalu.

Tänane hommik on kohutavalt unine. Õues sabistab õrna vihma. Vedeleme I.-ga diivanil ja pole ennast seni liikuma sundinud. Varsti on lõuna!