neljapäev, 3. juuli 2014

Elu nagu Ameerika mäed

Nagu teisipäevasest postitusest järeldada võib, lugesin esmaspäeva õhtul uuesti üle Väikese printsi. Jääb vaid üle korrata kommentaari, mille andis raamatukoguhoidja – täiskasvanuna lugedes on see hoopis teine raamat. Oli tõesti ja väga hea, et oli. Nii teisipäeva, kolmapäeva kui ka tänasesse on mahtunud palju argirutiini kontoris. Kõik need asjad, milleks vahepeal absoluutselt pole aega olnud, saavad pisitasa tehtud. Selles suhtes on jube hea suvel tööl olla, kui kõik puhkavad. Saad keskenduda oma tabelitele ja mitte keegi ei astu läbi, ei helista ja ka kirjutatakse kordades vähem.

Otsin endale teisipäeval Kaur Riismaa uue luulekogu. Päris viimase kaaneni pole ma sellega veel jõudnud aga ühte kohta tahaks siiski jagada:

Mida ei kuule

Vaevalt tasub peljata paukuvaid uksi,
kirega loobitud pokaale -
karda pigem, et ta paneb klaasi lauale,
ja lahkub nii tasa,
et ainult kassid kuulevad.

Nüüd, kui me jälle loeme teine teisele ette,
kõrgetes lumistes õhtutes suuri lumiseid romaane,
ja su lokid on tähevalgusest eredad,
võibolla nüüd me ei usu enam uksi,
ja aknaid, ja vaheda armastuse kõhedust.

Su hääles on õrnalt jälle neid heledusi,
mille liiga kergelt ennist andsid
argiste hangede alla;
kus sa vahepeal olid,
ja kes magas siin sinu asemel?

Muidugi sa pea, ja tead, et pead,
minema tuuseldama, otsima, tormama,
ainult sina oskad karjuda Jumala peale nõnda,
et ta kuulama jääb,
ning ilm kuulab Jumalaga kaasa.

Ning muidugi, siis on su vaikused,
nõnda piinlikult täpseks rihitud,
et isegi tõmm põuakõu
ei oska hiilida sellise hääletusega
üle augustimalbe aru.

Ja nüüd me loeme teine teisele ette,
unine jaanuar pöörab külge,
sa vaatad tühja laiku mu seinal,
kus kunagi oli su portree,
ja ma saan aru, et sa ootad toda tüdrukut tagasi,

Täpselt samamoodi nagu minagi:
miski pelglik üksindus on su naerus.

Ei, uksepauke ma ei karda,
ma kardan seda, mida ma ei kuule.


Kaur Riismaa luulekogust „teekond päeva lõppu“


Teisipäeva õhtu oli emotsionaalselt kohutavalt raske. Ühel hetkel lõid emotsioonid pealael nii tugevalt kokku, et enam ei saanud ise ka aru, mis kõrvade vahel toimub või ei toimu. Kõik lihtsalt lendas, kohutaval kiirusel teadmata suunas. Kõik algas ilusalt, õhtu esimene pool oli helge, selge ja vahva. Ja siis lendas see kõik korraliku pauguga kõrvade vahel õhku. Kõige viimaseks emotsiooniks jäi üksindus… Selline sünkmust pime auk, mille servasid ei paistnud mitte kusagilt. Vähkresin voodis kuni hommikuni, mis õnneks sai siiski õhtust helgem, valgem ja selgem.

Kolmapäeva hommikul oli elu taas pisut ilusam. Niitsin pea kolm tundi muru ja tegin muid aiatöid – äärmiselt teraapiline tegevus! Selle käigus sain kõik oma peas läbi mõeldud ja uuesti paika. Ehitise põhikonstruktsioonid tulid risu vahelt taas välja ja pilt puhastus olulisel määral. Ühesõnaga hommik algas poolepäevase koristamise ja tuulutamisega aias aga mis peamine, ka oma mõtetes. Lõpeks jõudsin iseendaga kokkuleppele, et ma ei suuda muuta vääramatuid asju. Ma vähemalt loodan, et ma sain sellest aru.

Kolmapäeva pärastlõunal avati Baltokas. Pärast Keskväljakul toimunud üsna tavalist tseremooniat tulime I.-ga teatrisse etendusele „Atlas“. Vaatamata natuke kõikuvale tempole oli mul tegelikult siiski hea meel, et etenduse ära nägin. Päris huvitav oli jälgida inimesi, kellest vähemalt mingi osa on tuttavad igapäevasest elust. Kuna ma armastan igasugust sildistamist ja kastitamist (jah, nüüd on koht, kus võib mulle halvasti öelda), siis minu jaoks jagunesid laval olnud inimesed kolme seltskonda: olid sellised parimas mõttes klassikalised vabatahtlikud, kes tulid lavale, kuna otsiti ju vabatahtlikke, siis oli inimesi, kellel oli tõesti tahe ja vajadus midagi välja öelda ja lõpeks oli ka inimesi, kes said ennast taaskord moel või teisel näidata. See viimane seltskond oli muide kõige naljakam!

Kuna igaüks rääkis etenduses sisuliselt iseendast, siis ka seda oli kõrvalt päris huvitav jälgida. Kui Sul palutakse öelda, kes Sa oled ja milline on Sinu unistus, siis läbi mille Sa ennast identifitseerid? Paratamatult tekib mul nüüd paralleel mõni päev tagasi loetud Väikese Printsiga. Milline on see minapilt, mille tahame maalilmale ühe lausega kokku võtta? Ja miks ei suuda mingi osa meist identifitseerida ennast muudmoodi, kui ainult läbi teiste inimeste? Või siis kas heategevuse, vabatahtliku tegevuse ja eneseohverdusega aidatakse kedagi teist või tegelikult hoopis iseennast? Eriti huvitavad olid muidugi kõikvõimalikud täiendid, mida inimesed oma ametitele lisasid. Peaaegu igaühe puhul tekkis küsimus, et mida ta sellega öelda tahab? Kui palju on need täiendid tulnud alateadlikult ja kui palju on neis teadlikke valikuid, tõstmaks esile või katmaks teatud tugevusi ja puudujääke?

Õhtusse mahtus veel üks loeng siseinterjööridest, sedapuhku siis Sagadis. Oli päris põnev, kohati naljakas aga mis peamine, huvitav. Sellele järgnes kontsert, kuhu ma omas kärsituses ei tahtnud jääda. Õnneks oli teistel seltskonna liikmetel rohkem oidu ja nii need kitarrid seal mõisasaalis siis helisesid. Ilus oli! Jätan seda postitust lõpetama ühe pisut romantilisema jupi Jääääre repertuaarist . Viimasel ajal mulle läheb kogu see kraam väga hästi peale… Elu ja emotsionaalsus nagu Ameerika mäed.

Sa keset päeva saadad mulle telegrammi,
kus kirjas see, et lahku viib tee
ja oma võtmed võin ma jätta naabri kätte,
kuid mina arvan, et ma armastan sind.

Sa pole mulle iial ühtki valet öelnud
ja kui ka oled, siis natuke vist,
sa oled lind, kel veidi turris kuklas suled,
just sellepärast arvan armastan sind.

Kui vahel öösel juhtub, et paha uni tuleb
ja teki pealt viib su jalgade raps,
siis minu käe all vaikselt nagu tuvikene
sa uinud teades, et ma armastan sind.

Või kui sa vahel räägid hoopis imejutte,
et terve seltskond jahmatab vait
ja vaatad filme, mis ei meeldi kellelegi,
just sellepärast arvan armastan sind.

Kommentaare ei ole: