Kolmapäeval saabusid linna Bartl ja Jacob – need on siis kaks vanemapoolset härrasmeest Nandlstadtist, kes otsustasid meile külla tulla pärast seda, kui olime septembri lõpus Renewali raames nende linna külastanud.

Kuna olin eelnevalt juba ka K. ja V.-iga õhtuse ajaveetmise osas kokku leppinud, kogunes seltskond minu juurde. Keetsime pelmeene, K. tegi kooki ja saksa onud jõid õlut ja suhtlesid E.-ga. Hiljem tuli ka I. Kokkuvõtteks oli täitsa vahva õhtu koos sellistele koosviibimistele omase maailmaparandamise ja üldise jutuga. Vahva!

Neljapäeva hommikul viisin härrad Sagadisse. Nagu oli arvata, avaldas kõige enam muljet jahitrofeede tuba, samuti metsamuuseum. Tatsasime siis seal enam kui tund ja ma püüdsin kogu oma saksa keelt kokku võttes jagada mõned ajalooteadmised. Lisaks Sagadile külastasime ka Käsmut ja mulle vähemalt tundus, et onud olid rahul.

Iseendasse tekkis ka Sagadis taas mingi seletamatu rahu või mõistmine. Mingi lõpuni tajumatu arusaam pisiprobleemide mõttetusest ja teatud väärtuste igikestvast olemisest. Täpsemalt vist ei saagi seda hägust tunnet seletada. Vahel lihtsalt on nii, et teatud hetkedel Sa saad aru, kuivõrd pisike on Sinu äng kogu üldpildis.
Pärastlõunal olin lubanud minna Rakvere Täiskasvanud Gümnaasiumisse TÕN-i nädala sündmusele. Loomulikult unustasin ma hommikul koju pilli ühe otsiku ja loomulikult ei leidnud ma seda ka üles. Loomulikult olin unustanud teise otsiku tööle lauale jne. Õnneks leidus kohapeal üks küll pisut kummaliselt lukustatud aga siiski enam-vähem Belarus pianiino, kus sain oma lood ära saadetud.

Neljapäeva õhtu oli samuti väga ilus! I. tegi süüa (seenekastet ja ahjukartuleid) ning mina soojustasin keldriaknaid ja köögiust – täiesti ootamatult tuli meie maale nüüd ju talv! Väikesele rahmimisele järgnes muidu ilus istumine, ka V. oli olemas. Selline mõnus niisamalobisemejaolemevahvad õhtu oli.

Reede hommikul sõitsin koos Bartli ja Jacobiga Tallinnasse, järgnes päev minu olematu saksa keelega. Vaatamata väikesele vihmasajule käisime läbi nii Toompea kui ka all-linna olulisemad objektid ning Kadrioru. Pärast seda tundsin teatavat saksa keele üledoosi ja viisin mehed Lennusadamasse, nautides ise tunnikest sealses kohvikus. Veel mõned objektid (sh lauluväljak) ja asusime Rakvere poole teele. Üsna emotsionaalne lahkumine koos kingituste vahetamisega ja oligi see projekt taaskord läbi. Mällu jäi palju vahvaid emotsioone, kuhugi vast k pisut parem saksa keel ja koju mitu tünni õlut. Nagu Jackob A. lauset meelde tuletas – Euroopa sõprus on raske töö.

Õhtul pakkisin mõned asjad ja Engelsi peale ning tulime Oonurme. Pärast kooriproovi sai tubli tükk Vastutuulelaeva edasi loetud, hommikul jõudsin sellega lõpule. Seoses jahihooajaga on meie laupäevased proovid tõstetud nüüd pärastlõunasele ajale. Ja nii ma nüüd siin istu – kamin köeb, Engels tatsab mööda tuba ringi ja mina alustan peagi Krossi „Professor Martensi ärasõiduga“. Väljas langeb selle aasta esimest lörtsi, kogu ümbrus on Eesti sügisele omaselt hall, hämar, märg ja paigalseisev. Ühest küljest nukker, teisalt mingit lõputut stabiilsust, vaikust ja rahu sisendav seisund. Mitte just ilus aga kahtlemata huvitav!