Taas on üks nädal läbi saanud. See kõlab ilmselt pisut klišeelikult aga aeg läheb üha kiiremini ja mõnikord on üpris suur tegemine, et ajaga kaasa joosta. Varasemalt see mingil määral häiris, täna ma enam sellele ei mõtle. Ise tahaks uskuda, et olen sellest üle aga samas on see võib-olla pelgalt tõsiasjadega leppimine.

Nlejapäeval lubasin endale väikese hilinemise. Üldiselt ma vist väga kellelgi ees ennast välja vabandama ei pea aga iseendale on väikesed õigustused vajalikud. Kasvõi enesedissipliini mõttes. Olin kahel päeval järjest tulnud tööle poolteist tundi varem kui see meil tavaks on saanud ja seega andsin iseendale tunnise hilinemise neljapäeval andeks.

Kuu viimased tööpäevad on alati teistest pisut ilusamad, kuna siis on vähemalt hetkeks pangakonto miinusest väljas. Õnneks ei kesta see anomaalia kunagi liiga kaua. Piisab paarist  maksest, mõnest otsekorraldusest ja kõik ongi taas normaalne, nagu see olema peab!

Nädala kahte viimast tööpäeva isemoomustavad arvuti ja kontori koristamine ja muu sarnane kuiv tegevus. Sain valmis tähtaja ületanud KULKA aruande, suutsin likvideerida erinevad võlad oma meilikastist ja jõuda paari tehnilise kokkuleppeni, seega faktiliselt täiesti asjalikud hetked!

Neljapäeva õhtusse jäi ka teater, seekord siis "Uurmise all". Lahkusin etenduselt suhteliselt vastakate emotsioonidega, õigem oleks vist isegi öelda, et minu peamine mure oli emotsioonitus. Ma ei saa öelda, et etendus oleks millegagi rabanud või et oleksin millestki erilisse vaimustusse sattunud. Midagi vastu ka ei hakanud... Üldiselt on see kõik tore - stabiilne tase! Samas mõnikord ootaks, et tekiks mingi raputus. Mõnikord on nii, et totaalne ämber on parem kui stabiilselt hea kogemus. Lihtsalt üles raputamise pärast:) Aga ilmselt on see pigem minu kui kellegi teise probleem, tükk (ja eriti materjal) olid head!

Reede õhtul oli taas Oonurme proov, lõpuks oli pilt juba üsna lootusrikas. Eks näis, mis ja kuidas järgmisel nädalavahetusel on.

Laupäevaks ja pühapäevaks oli planeeritud Solare laager, mis haiguste tõttu ära jäi. See omakorda tekitas mulle täiesti vaba nädalavahetuse. Laupäeval käisin Tallinnas, pühapäeval olin kodus. Ja mõlemal päeval ei teinud absoluutselt mitte midagi:) Üritan kuidagigi kuskile jõuda oma "Jumalate sõjaga" aga ma ei kujuta ette, millal ma sellega ühele poole võiks saada.