Venice 2010

Koolitusprogramm on lämmatav.... Seda kõike on liiga palju ja kohati on see ka natuke valimatu. Ja mis peamine - kõrval saarel toimub filmifestival, mida me ei saa eriti külastada, kuna meil ei ole selleks lihtsalt aega. Nukker!
Esimesel õhtul koperdasin lihtsalt mööda linna ja see oli tore. Ma ei saa öelda, et ma oleks Veneetsiast vaimustuses (liiga palju inimesi, liiga vähe ruumi) aga üldiselt on siin tore. Eriti armsad on väiksemad kirikud. Sattusin ühte sellisesse Vivaldi näitusele, ekspositsioon Veneetsia viiuliehitusest, oli huvitav.
Linnas liikumine on suhteliselt keeruline kuna kohati tänavad lihtsalt lõppevad kanaliga... Kõik, mille kohta kohalikud ütlevad, et See on kaugel on tegelikult siinsamas. Paraku on tihti ka nii, et kui kohalik ütleb, et See on väikese jalutuskäigu kaugusel trambid sa väga kaua... Kuna otseteed ei ole, kanalid on vahel.
Samas vahva on see, et erinevalt Lissabonist tänavad ei haise:) Inimesed on sõbralikud ja see on vist peamine.

Kolmapäeva õhtul käisin esimest korda Lidol (saar, kus toimub filmifestival). Valisime välja linastuse Blue Moon Beacil ja film oli päris hea - Cowboys and Communists. See oli küll lühifilmide kavas aga tegelikkuses oli tegemist pigem tunnise dokumentaalfilmiga erinevate maailmade, mõtete ja arusaamade kohtumisest. Hea oli just see, et filmi ei olnud topitud mingeid teravaid efekte või tohutuid draamasid. Tavalised inimesed oma veendumuste ja arusaamadega, mis omavahel ei haaku. Õhtul käisime Katriniga veel väikese linnatiiru...
Neljapäevased filmid olid kaos! Seisime rämedalt pika järjekorra, võitlesime piletite pärast ja tulemus - masendavalt igav!
Reedene õtu möödus taas peamiselt mööda linna jalutades, samuti laupäev. Laupäeva jäi veel ka üks lüifilmide seanss, mis oli hea! Sain endale mõne ka DVD-l:)
Kohe tuleb lõputu virin aga on asju, millest ma aru ei saa. Me kurdame, et Euroopa filmil ei ole raha, levitajaid, publikut aga me ei räägi sellest, miks ei ole? Me kurdame, et superkinod haaravad vaatajaskonda aga miks nad seda teevad ja kuidas saaks nendega võidelda, selleni ei jõuta. Halin.
Samas on olnud ka paar päris toredat esinemist. Inimesed räägivad oma tegemistest totaalse kirega, loobivad ideid ja panevad Su kaasa mõtlema, andes ühtlasi ka sisendi Sinu igapäevaelu muutmiseks/parendamiseks/kirgastamiseks.
Kuna sattusin juba iroonialainele siis ei saa jätta rääkimata ka kahest Läti prouast. Ei taha olla rassist aga: Koolituse alguses palutakse välja lülitada telefonid, kuna see segab tõlketehnikat ja esinejaid. Samuti mainitakse, et on ebamugav, kui keegi telefoniga sisse-välja jookseb või kohal räägib. Ühel hetkel heliseb proual telefon, ta vastab, räägib umbes 5 minutit sosistades. Mõne aja pärast kordub sama seik.... Tuleb küsimuste esitamise voor ja ka proua võtab vaevaks küsida. Esineja hakkab vastama, proua seletab samal ajal naabrile, mitu kohta on tema kinos... sellised inimesed on ka olemas:)
Veneetsias peab sõitma Vaparettoga, see on siis ühistransport veel. Üldiselt on neil kindlad liinid aga nagu kõik muu, on ka see kokkuleppeline:) Ja tegelikult on siin tore. Nagu ma juba mainisin, kohalikud on väga sõbralikud, ilm on hea ja elu ilus.