... the end

Õhtu läks Lissabonis peamiselt mööda linna kooserdades, seal on ikka megakena:) Vanad majad, lummavad tänavad ja jõekallas, väga kohaliku ilmega kohvikud, äärmisel hea kohv ja absoluutset Portugalikeelsed inimesed. Leidsin umbes ühe koha, kus räägiti inglise keelt ja umbes kolm kohta, kus sellest enam-vähem aru saadi. Aga tegelikult on see ka tore, kuidagi ehtne ja päris. Kui Keio tagasi hosteli jõudis, oli pidu juba alanud ja kestis veel päris kaua. Ära joodi nii mõnedki õlled ja härra Mati Uni saabus alles koos koiduga.
Järgmise päeva esimene pool möödus rongis, teel Portosse. Taaskord joodi restovagunis ära nii mõnedki õlled ja lauldi nii mõnedki laulud. Väga vahva oli! Sarnaselt M.-ile ma Eestis ju õlut ei joo. Siin läheb see kuidagi loomulikult. Ja samas kõik, mis Sa endale sisse jood, higistad sa umbes sama kiiresti välja:)

Portosse joudes tabas meid üllatus - meid viidi suurde spordisaali, näidati kätte kuhi madratseid ja palun, magage:) Meie olime teadnud, et linad/tekid/voodid on kohapeal olemas ja seetõttu möödus suuremal osal koorist esimene öö spordimadratsi peal täies riides väherdes. Klassi me siiski saime kuid öösel muutus see kohutavalt külmaks ja seega oli see kõik kokku suhteliselt ebamugav, kuid teadupoolest rahvakunstnik ei virise! Õhtul jõdsime veel söömas käia ja teha paar õlut, oli pikk päev:) Freamondes (festivalilinn) toimus samal ajal ka miskitsugun grillfestival -peod ja käsitöömüüjad tänaval, ilutulestik igal õhtul, säravalt valgustatud tänavad (umbes nagu meil jõulud) ja palju inimesi. Vahva!

Järgmine hommik algas prooviga, millegipärast olid kõik kuidagi pisut nukrad, väsinud ja kurjad. Aga sellele vaatamata asjad enam-vahem sujusid ja keegi väga kurb ei olnud. Õhtul oli esimese konkursikategooria (vaimulik muusika) kontsert ühes kirikus, minumeelest läks meil täitsa tublisti. Ah jaa...padja ja teki ostin endale ka, järgmised kaks ööd inimlikemas tingimustes, hurraa!
Konkursilinnaks on Freamonde, kohalikus mõistes pisike linnake Porto külje all. Meie jaoks siiski piisaval suur, et tore oleks ja minu jaoks piisavalt keeruline, et seal ära eksida.

Laupäeva hommikul oli konkursi teine voor (rahvamuusika) ja õhtul esinemine vabakavaga. Päris nii hasti ei läinud kui eelmisel päeval aga sellele vaatamata oli tore. Lugu ju seisma ei jäänud ja võrreldes ühe segakoori poplauludega kõlasid meie Tormise helistikuvahetused ja üleminekud ikka väga hästi.

Päev oli päris väsitav ja õhtuks olid rahval närvid suhteliselt pingule kruvitud. Vaatamata mõningastele ütlemistele läks tegelikult ikkagi kenasti. Grand Prix vooru me ei pääsenud kuid käisime seda osaliselt kuulamas. Üks Baskimaalt pärit naiskoor oli võrratu ja seda muide vaatamata äärmiselt halvale saalile! Käisin nendega ka hiljem rääkimas ja nende dirigent kinkis mulle järgmisel päeval minu poolt kiidetud laulu noodi. Väga kena liigutus temast!
Kuna konkurss oli selleks korraks läbi, lubati endale õhtul mõned klaasid. Kõik tipnes sellega, et mina, T. Ja veel mõned inimesed ronisid linna keskväljakul lavale ja esitasid Tuljakut. Vähemalt oli ülimalt naljakas!
Enne und sai veel istutud koos slovakkidega. Ma ei tea, kas kogemata või meelega, aga üks neist jalutas minema minu kosmetsikotiga (tulin ju otse pesust). Igatahes marssisin nende tuppa ja võtsin selle tagasi. Hommik oli pisut raske kuid siiski elatav. Oli saabunud siinoleku kõige palavam päev. Katsed päikest võtta luhtusid pärast esimest kümmet minutit kuna seoses kuumusega ei olnud see lihtsalt võimalik.
Festivali lõpetamise puhul korraldati rongkäik, kus ka meie osalesime. Päike paistis ja higi tilkus sõna otseses mõttes nina otsast piiskadena maha. Sain Baskimaa naiskooriga pilti teha:)
Õhtul sõitsime bussiga Portosse. Pärast pesu suundusin linna.

Taaskord on tegemist ülimalt ilusa ja armsa linnaga. Jälle need plaaditud majad ja kõnniteed, jälle see väikene lohakus ja lõunamaisuse pitser. Vahe võrreldes Lissaboniga seisneb selles, et Porto tänavad on kohutavalt mägised. Sellise kuumusega on siin jalutamine ikka paras kangelastegu kuna laskumised ja tõusud vahelduvad haiglasliku kiirusega ning jalad ei ole sellise ronimisega nõus. Aga tegelikult on siin tohtult kena! Sarnaselr kõigile muudele kohtadele on kohv siin kohutavalt hea ja toidud maitsvad:) Kuna jõudsin linna pühapäeva õhtul, olid kõik kohad kinni kuid sellele vaatamata oli ilus. Taaskord jõekallas, lummavad tänavad, mägised teed ja muu kaunis. Ka hostel on ülimalt vinge. Ihu ja hingega värskelt disainitud, katuseterrassi ja vahvate inimestega. Armas!

Hommikul sooritasin Portos oma kingiostud ja trampisin veel pisut linna ringi – lummav. Seejärel tuli tassida oma kohver metroosse ja sealt raudteejaama, suunaks Lissabon. Rongisõit oli seekord suisa kaine, piirdudes vaid ühe veiniga:)

Seekordne Lissaboni hostel on totaalselt teistsugune kui esimeselpäeva kogetu. Tegemist on korteriga, mis on hosteliks tehtud. Kuna naabrid elavad ümberringi siis on kodurahu reeglid väga karmid. Asukoht on kah pisut linnast eemal kuid kogu korteri disain on taaskord lummav. Kõik on kuidagi loomulik ja normaalne.

Õhtul käisin koos M, A. ja K.-ga linnas, oli ülimalt meeleolukas. Alguses oli pisut suurema rahvaga õhtusöök ühes tänavarestos (kohalik rahvustoit grilltud sardiin ja võrratu salat!), seejärel läksime trammiga sõitma. Trammid on linnas vanad. Tegelikkuses on uusi ka aga paraku uued vanadel tänavatel sõitma ei mahu ja seega teatud linnaosades liiguvad ainult vanad ja päris väikesed puust trammid. Meie liin oli totaalne elamus! Kohati tundus, et trammi ja majaseina vahe ei ole rohkem kui mõned sentimeetrid, sellele vaatamata kihutas juht mõnel lõigul pärs hooga, äge oli! Õhtusse jäi veel kohaliku magustoidu proovimine (ja selle alla loputamine Sangriaga) ning ühine istumine hosteli elutoas, mis lõppes kurjade ähvardustega meid välja visata, kuna rikume öörahu. Oli aeg magama minna.

Hommik algas shopingutuuriga Lissabonis, lõunal käisin veekeskuses (vaatamata uhkele nimele koosnes see tegelikult kahest basseinist ja päevitustoolidest), õhtul taas poodidesse. Leidsin endale isegi mõned kenad asjad;)
Hoseli jõues olid koori naised kokku korjanud kõigi kooriliikmete kaasa tassitud toidu (kiirmakaronid ja muu säärane asi) ning sellest kokku keetnud päris vahva roa:) Söök, piltide vaatamine ja istumine.
Üks jalg on plätadest totaalselt paistes ja hetkel ma sellele toetuda ei saa. Homme peaks olema juba 7.30 lennujaamas. Näis, kuidas ma oma vääraka jala ja suure kohvriga sinna saan. Omaette nali on veel kohvri kaal aga ette ei tasu vist põdeda:)

Hommikul oli jalg veel hullem aga pidi hakkama saama. Mökerdasin selle mingi asjaga kokku, valuvaigisti sisse ja lennujaama poole teele. Suutsin Lissaboni lennujaama jätta oma rahakoti koos ID-kaardiga. Õnneks oli mul kotis ka pass ja sain ikka lennukile. Esimest korda elus lendasin naiskapteniga:) Lennukis oli koos minuga umbes 40 inimest, seega ruumi oil tapvalt palju. Nüüd vaja veel Frankfurdist Helsingisse saada ja siis on kodu juba käeulatuses:)
Ja siis tuli viimane rõõm! Arvake ära, kas Helsinkis oli mul pagas või ei:D loomulikult ei olnud. Frankfurdis oli mingi suurem jama ja minusuguseid oli seal lost&found letis ikka päris palju. Täitsin oma paberid ära ja lonkisin laevale lootusega oma asju veel kunagi näha... ei tea

K.