Olin viimasel nädalal kohutavalt väsinud. Või õigem oleks vist öelda, et entusiasmihood vaheldusid mingi äärmise jõuetuse ja loidusega. Mingitel hetkedel ei suutnud miski mind haarata. Köha on nüüdseks kadunud kuid vana sõber, põletik õlas, on tagasi. Ortopeed isegi ei kutsunud enam kohale. Lihtsalt kirjutas Keto digiretseptiga välja ja valmis. Üpris kurb on mõelda, et see õlg võib igapäevaseks jamaks saada. Samas ei oska selle üle ka ette muretseda. Tuleb, mis tuleb...
Neljapäeval oli Hooaja lõppkontsert, M. Tuli külla. Oli võluv teda nii pika aja tagant näha. Kontsert oli päris hea. RAM suutis seekord kahjuks üllatada ja mitte positiivselt kuid orkester seevastu haaras, meeldiv. Õhtu venis pikaks ja hommik seetõttu raskeks.
Reedene koosolek, kuhu ma väikese kiirustamise ja hilinemisega jõudsin, jäi ära. Kuid rabav oli see kokkusaamine siiski. Sain pakkumise, millele olen viimased kaks päeva mõelnud. Mis sellest kõigest saab või ei saa, ei tea veel. Jällegi vist tuleb, mis tuleb.
Tänane päev on koosnenud suuresti jalutamisest. Jalutasin muuseumisse, et arutada Sinimägede filmiõhtute asju, seejärel jalutasin Põrguaugu mäele, õhtul jalutasin ka Pargimäele tiiru ümber. Esimesel jalutuskäigul leidsin ideid, teisel lilli ja kolmandal maas magava mehe. Arvasin, et tal on mingi probleem ja kutsusin ka Politsei, kes tunni jooksul ei tulnud. Pärast selgus, et ta ikka liigutas küll. Tegemist oli taaskord põõsasse magama jäänud parmuga.
Ma ei ole vist mitte kunagi endaga nii palju rääkinud kui täna. Alles viimasel jalutamisel sain sellest lahti.
Õhtul vaatasin veel Trieri Manderlay´d. Karm ja tihe. Pisut liiga palju mõtteid aga pärast mingit aega need võibolla selguvad.
Õnnepalu ka ei edene. Väike raamat aga vist liiga tiheda emotsiooniga, vajab väikeseid portsjone.
K.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar