Kreeta

Pühapäeva hommik Tallinnas oli võrreldes eelmise nädalaga jahe, õnneks ei jõudnud sellele eriti tähelepanu pöörata. Pärastlõunal väljus lend, mis mind mõneks ajaks argipäevast eemale taris.
Esmane silmast-silma kokkupuude Estouriga oli üpris mõru. Ma ei ole vist päris pikka aega näinud sellist üleolevat ja ülbet suhtumist, mis sai osaks klientidele Tallinna lennujaama Estouri letis. Letis olnud noormees ei omanud mingisugust elementaarset viisakust, teeninduskultuurist rääkimata.
Lennuk jättis pisut väsinud mulje aga sellele vaatamata olin talle ülimalt tänulik, kuna juba õhku tõustes tervitas pealpool pilvi päike, mis andis kohese energialaksu.
Minuga samas reas istus üks härrasmees, kes oli endale ilmselt juba lennujaamas teinud varakult valmis kokteilid Coca Cola pudelitesse. Terve reisi istus vahekäigus või siis tema süles üks noorem naine ja vaatamata sellele, et härrasmehe enda naine oli üle vahekäigu, lasi ta süles oleva objekti suhtes kätel vabalt käia. Üpris kole pilt oli.
Pisut enam kui kolme tunni pärast maandusime Iraklionis. Oli juba pime kuid sellele vaatamata suhteliselt soe. Pisut sai muiatud paanitsevate prouade üle (kuna kohvrilinte oli ju lausa neli) ning taas suutis ka Estlour pisut hämmastada oma organiseerimatusega. See selleks, ühel hetkel saime siiski bussi ja jõudsime Hersonissosesse. Hotell on suht-koht ok.
Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu ja söögi – salatid on siin imelised!

Kuna põhihooaeg pole veel alanud on hetkel linnas suhteliselt vaikne. Rahvas ei tungle, masse ei ole. Seetõttu on ka kohalikel teenindajatel aega Sind tänaval püüda. Igaüks üritab Sulle selgeks teha, et just tema restos või klubis on parimad pakkumised, toit ja joogid. Mingil hetkel muutub see väsitavaks.

Toit on siin muidugi superhea. Värskete salatite maitse on ületamatu kuna tooraine on hea ning sellest osatakse ka väga mõnusat toitu teha.

Esmaspäeva hommikul toimus Estouri infotund. Kohalik esindaja suutis taas nii mõnelgi korral üllatada, kahjuks mitte positiivses mõttes. Päev möödus peamisel rannas ja muidu ringi tuiates.
Leidsime ühe megalaheda lesila – olemas on nii rannatooild, madalad diivanid, lebomadratsid. Parimaks leiuks on rannas varikatuse all olevad voodid – abieluvoodi moodi hiiglaslikud lebotamiskohad, kus on ülimõnus kokteiliga lugeda.

Teisipäeva hommikul rentisime auto ja sõitsime Chaniasse, mina olin roolis. Kohalik liikluskultuur on võrreldes Eestiga üpris põnev. Põhimõtteliselt on vist olemas ka reeglid aga keegi neid väga ei järgi. Sellele vaatamata on sõita tõeliselt mugav kuna kõik on väga vastutulelikud ning viisakad. Maanteel sõidetakse kohati täpselt niimitmes reas, kui kõrvuti mahub, pargitakse üldiselt sinna, kus vaja, mitte sinna, kus tohib ja kiirusepiiranguid kehtestatakse üldiselt iseseisvalt vastavalt sellele, kui hea auto on. Kõigele sellele vaatamata on kogu protsess sujuv ja mugav!
Päris veider oli ka kohalik versioon sotsiaalsetest töökohtadest. Nimelt kui maanteel on remont, siis on seal olemas liiklust reguleerivad foorid. Lisaks sellele seisab foori juures ka üks kuni kaks lippude ja viledega inimest, kes siis rohelise tule süttides näitavad, et sõitke ja punase tule süttides peatavad liikluse. Vähemalt on inimestel tööd!
Kohalik teenindus on super! Restodes/baarides saad sa alati ülima tähelepanu osaliseks (kui just parasjagu ei ole vaja mõne sõbraga rääkida, telefonile vastata või suitsetada), erinevad kingitused lisajookide, snäkkide või soodustuste näol on igapäevased. Kullapoest ketti ostes tehakse see alati kohapeal tasuta parajaks jne.
Päris vahva on ka kaardimaksesüsteem (mis on suhteliselt haruldane nähtus). Näiteks supermarketis kaardiga makstes lähed saa koos kassast saadud tšekiga järgmise leti taha, kus spetsiaalne inimene vormistab kaarditehingu. Rendiautot võttes kirjutati üles paberile kaardi numbrid, selle alusel saab siis rendifirma ilmselt pangast nimetatud summa.

Chania jättis suhteliselt räpaka mulje. Prügi vedeles tänavatel ja kõikjal valitses ülim mustus. Ainus vahva koht oli kohalik arheoloogiamuuseum.

Teisipäeva õhtul sai pisut pidutsetud ning seetõttu ei olnud ma kolmapäeva hommikul teel Agios Nikolaosesse just kõige teravam kriit. Läbisime teel Lasiti platoo kohutavalt kurvilised mägiteed ja nii mõnigi kord jätsin endast teele maha väikese tükikese sisikonda. Õhtuks olukord paranes ja sain imetleda mägedes sõitmisel avanevat vaadet – imeline.
Agios Nikolaos oli samuti maaililselt kena. Linn on mere ääres, lisaks on seal ka merest tekkinud järv, mille järskudel kallastel on võimalik jalutada. Õhtusöögi võtsime Ierapetras, mis meenutas oma stiilsete rannakohvikute, maalilise promenaadi ja merekaldaga steene Chéri filmist. Tõeliselt kena koht.

Kõrvaltvaatajale tundub kohalik elufilosoofia ülimalt mugav. Enamik asju lihtsalt on täpselt nii, nagu nad on ja kui ikka väga ei ole vaja siis pole ka põhjust midagi muuta või millegi nimel rabeleda. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja igal hetkel tunned ennast mõnusalt. Super!

Ülejäänud päevad veetsime Hersonissoses. Nautisime kohalikku randa, kohvikuid ja lebolat. Reedel läksime jalutama, eksisime pisut ära. Võite ette kujutada minu rõõmu, kui ühel hetkel hakkas kodu paistma ning saime aru, et oleme õiges suunas teel. Vaatamata pikkusele oli tegelikult jalutuskäik öisel Kreetal väga lahe!

Pühapäeval ei tahtnud kohe üldse koju tulla... 

K.