Ma ei taha öelda, et ma seda Aafrikas viibist kahetseksin, ehkki tekstuuri mõttes oli ajastus kehv. Emadus oli lohistanud mind allamäge, üldiselt madalamaks peetavate teemade juurde: söömine ja sittumine. Ja Aafrikas käibki tants põhimõtteliselt selle ümber. Võib-olla käib igal maal tants põhimõtteliselt selle ümber, aga ma olen alati tunnustanud jõupingutusi selle fakti varjamiseks, ja ma oleksin end ehk paremini tundnud, kui oleksin reisinud mõnda dekoratiivsemasse riiki, kus tualettides on roosikarva seebid ning sööke pakutakse vähemalt redisegarneeringuga.
Sa lõid välisukse ristseliti lahti. Fuajee nõrgus korvpalliväljakusuuruseks elutoaks, ja siis paarist madalast trepiastmest üles, ja oligi söögi -"tuba", osaliselt eraldatud köögist vaheseinaga, mille kaudu ulatada toitu - kahtlemata mingit imeasja päikesekuivatatud tomatitest. Ma polnud veel silmanud ainsatki ust. Sattusin paanikasse, mõeldes siin pole end kuhugi peita.
Aga mul on Unelmate Kodude kohta oma teooria. Ega ilmaasjata tähenda folly nii narri viga kui ka kulukat ornamentidega ehitist. Sest ma pole elu sees näinud ühtki Unelmate Kodu, mis funktsioneeriks. Nagu meie oma, võivad mõned neist peaaegu funktsioneerida, ehkki samavõrd sagedased on asjatundmatusest põhjustatud katastroofid. Osa probleemist on see, et ükskõik kui palju raha sa tammepuust põrandaliistude peale ka hakkama ei paneks, on ilma ajaloota maja ühes teises mõõtmes ikka ja alati odav.
Tõele au andes, lõhe enamiku inimeste võime vahel ilu nullist esile manada ja võime vahel seda nägemisel üksnes ära tunda on lai nagu Atlandi ookean.
Neil oli riiuli otsas muusikakeskus, mille kumbki kõlar maksis 1000 dollarit, aga üksainus peotäis meeleolumuusika CD-sid ja kogumikke - "Säravamad ooperiaariad", "Klassikahitid". Jätab laisa mulje, aga ma arvan, et pigem oli tegu abitusega: nad ei saanud aru, milleks muusika mõeldud on.
Tegelikult lugesin hiljuti, et välja on töötatud närvioperatsioon, millega saab mõned Parkinsoni-patsiendid enam-vähem terveks ravida. Lõikus on nii edukas, et see on pannud rohkem kui ühe terveks ravituist end ära tapma. Jah, sa lugesid õigesti: end ära tapma. Ei mingit värisemist enam, ei mingeid veiniklaasi ümber ajavaid spastilisi käeviibutusi restoranis. Aga enam ka ei mingit tuikavat osavõtlikkust hirvesilmsetelt võhivõõrastelt, ei mingeid spontaanseid hellusepurskeid psühhootiliselt andeksandlikelt abikaasadelt. Tervenenud vajuvad masendusse, tõmbuvad eraklusse. Nad ei suuda sellega toime tulla: olla täpselt selline nagu kõik teised.
Maal, mis ei tee vahet kuulsusel ja kurikuulsusel, jätab viimane endast lihtsalt ligipääsetavama mulje.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar