elu...

Mõned asjad on naukene segased... või siis nukrad.
Tore on see, et sain täna kokku oma vana sõbraga. Üle pika aja on tore mõnda inimest näha... (muide rõhk ei ole mitte sõnal inimest vaid mõnda. Ehk siis tore on näha konkreetset persooni:)) Kurb on see, et mõned inimesed teevad järeldusi 100% meie eelneva käitumise põhjal uskumata, et inimeses võib toimuda kõlbeline areng. See selleks.... See on normaane ja mõistetav. Kui enne on olnud ikka siga siis temast kägu kujutada on ikka raske... Kui mitte võimatu? Ja selles oleme juba ise süüdi...
Koju kõndides tekkis igasugu imelikke mõtteid. Lõppjäreldus oli umbes selline, et ideaalelu on ühiskonna reeglite väline olemasolu, mille saavutamine nõuab omakorda väjamõedud reeglite perioodilist järgimist. Ehk siis see ei ole vist võimalik kuna selleks, et jõuda reegitest välja, pead sa mingi perioodi oma elust olema nende reeglite truu jünger. Vastasel juhul ei ole sul lihtsat võimalust elada rahuldavalt väljaspool olemasoevat universumit. Samas see sama rahuldav elamine ongi needsamad reeglid!
Kumba siis valida, kas patustada põhimõtte vastu või elada elu, mida keegi ei aksepteeri (sealhulgas ka ilmselt Sina ise)?

K.