Täna lõppes Jõhvi Balletifestival 2009. Umbes 15 minutit tagasi tuli selline väsimus peale, et tekkis tahtmine kohe pikali vajuda.... Eelmised päevad on kuidagi inertsist läinud nii kiiresti, et ei pannud midagi tähele. Täna saabus siis see paljuräägitud pingelangus ja koos sellega tunne, et maailma kõige kõige parem koht on enda voodi, kus lõputult magada!

Jaanuaris oli vahepeal kool. Kõik kulges ootuspäraselt – kõik, millega tegelesin sain tehtud ja kõik, millega ei tegelenud jäi tegematta. Üldiselt ei saa nuriseda. Veebruari alguses sain kätte oma uue korteri.... Minu liikumine linnast maale on jõudnud äärmusteni – elan nüüd väikeses kohas nimega Sinimäe. Aga korter on superarmas ja seega on vist kõik hästi. Viimased hilisõhtud ongi möödunud asju pakkides ja neid siis tasapisi Sinimäele toimetades. Mingis mõttes on taas jälle kõik oma asjad üle käia. Saab sodist lahti.

Lisaks kõigele vapustavalt heale nagu Balletifestival või kolimine näitas eile elu korraks ka oma halli külge. Juhtus üpris ebameeldiv lugu, mis sai alguse minu enda lohakusest ja kulmineerus RUMALATE ja labaste inimeste väljaastumisega.... Nimelt läksin Sillamäele tankima, paraku olin unustanud oma kaardi Jõhvi. Minupoolt ääretult piinlik ja rumal lugu aga mis teha, vahel juhtub. Olin just saamas tanklatöötajaga kokkuleppele, et toon oma kaardi ära kui üks kohalik julge mees tuli ennast näitama. Hakkas mu kalla karjuma, et tavai nüüd jätad auto siia jne... Kogu juttu ei ole mõtet vist edasi anda, see pole seda väärt. Seejärel ilmus välja tema sõber, kes arvas, et peab mulle tingimata kallale tungima. Õnneks asi ühest pealöögist vastu mu õlga kaugemale ei jõudnud. Käisin tõin oma kaardi, maksin arve ja asi oli lahendatud. Masendav oli kogu loo juures aga see, et esiteks oli tegemist minu ja tanklatöötaja vahelise probleemiga mida meie normaalsete inimestena rääkides ja kokku leppides lahendamas olime – mingisugusel suvalisel ülbikul POLE SELLEGA ASJA! Teiseks on madal, labane ja odav karjuda võõraste inimeste peale tausta teadmata. Kolmandaks on veel odavam tulla kellelegi kallale omamata mingit ülevaadet asjadest. Aga tegelikult on mul nendest inimestest lihtsalt kahju.... Siiralt.

Sellel nädalal sai läbi balletifestival – ilmselt üks kiireimatest perioodidest sellel tööaastal. Järgmine nädal saan ka vast lõplikult kolitud ja elu liigub edasi oma tavapärases tempos. Varsti tuleb vist kevad ja see teeb kohutavalt õnnelikuks....

K.