:)

Eesti sügis on ennast igale poole surunud. Ilma, unedesse ja mõtetesse. Ühest küljest valitseb igal pool selline natuke kurb lahkumine. Samas see ei ole selline odav hääbumine, närbumine. Ei, see on millegi suursuguse suursugune lõpp....

Eelmisel pühapäeval käisin Laitses ja see oli ikka meeletult kaunis. Sõita päkselises sügisilmas mööda värvilist alleed, märgata mõisasid, mis on hetkel oma parimas vormis ( ehk siis ühest küljest ei ole mattunud suvisesse lopsakusse ja samas ei ole ka mingid külmad kivikolakad keset lagendikku ) ja maad selle ümber.... Paratamatult ronib kuskilt Sinu sisse väike sentimetaalsuseuss.

Hommikuti ärkamine on üha raskem, kuna õues on ju nii pime. Samas on ka selles oma võlu. Õnneks on mul sel aastal võimalus minna enamikel hommikutel kooli üpris hilja ja seega saab kooli jalutada läbi pargi just sel ajal, kui kõik inimesed on juba tööle jooksnud... Väljas on siis tavaliselt selline mõnus unine rahu. Niivõrd kui seda linnas üldse olla saab.

Reedel/laupäeval käisin maal. Mõlemad vanaemad külvasid mu igasuguste asjadega üle. J. on juba päris suureks kasvanud...

Aga üldiselt on elu hakandu taas mingisse rütmi jooksma. Kool on käima hakanud, sel aastal on mul lisaks kaks koori ( Saue pk ettevalmistuskoor ja Tallinna Saarlaste segakoor ). Alguses on veidi keeruline ka.... Kõike pead ise planeerima/kuulma/tegema. Õnneks on mõlema koori korralduslikud mured kellegi teise õlgadel. Mulle piisab juba sellestki, et kogu seda proovide ja esinemiste asja kuidagipid ajada.... Aga kunagi pidi see ju algama:)

Ja siis veel seda, et Gogoli "Surnud hinged" said läbi. Raamat ise oli muidugi ka hea, kuid ei saa mainimata jätta, et tegelaskujud on lihsalt hämmastamapanevalt haaravad. Vahepeal võibolla isegi liiga ausad, realistlikud. Võluv.

K.