Osaka

Sõprade initsiatiivil sain Tokyost välja, Osakasse. Alustan jällegi internetist (Wikipedia) teksti virutades:

Osaka (jaapani keeles 大阪市) on üks Jaapani kolmest suuremast linnast. Oma 2,7 miljoni elanikuga 2020. aasta rahvaloenduse andmetel on see suuruselt teine suurlinnapiirkond Jaapanis ja maailma suuruselt 10. linnapiirkond.

Osaka on traditsiooniliselt Jaapani majanduskeskus. Kofuni perioodiks (300–538) oli sellest kujunenud oluline piirkondlik sadam ning 7. ja 8. sajandil oli see lühikest aega keiserlik pealinn. Osaka õitses jätkuvalt Edo perioodil (1603–1867) ja sai tuntuks kui Jaapani kultuuri keskus. Pärast Meiji restauratsiooni laienes Osaka oluliselt ja läbis kiire industrialiseerimise. 1889. aastal loodi Osaka ametlikult omavalitsusena. Ehitusbuum kiirendas rahvastiku kasvu järgnevatel aastakümnetel ning 1900. aastateks oli Osaka Meiji ja Taishō perioodide tööstuskeskus.

Osaka on Jaapani suur finantskeskus ja seda peetakse üheks Jaapani kõige multikultuursemaks ja kosmopoliitsemaks linnaks. Linn on koduks Osaka börsile ning selliste rahvusvaheliste elektroonikaettevõtete peakorteritele nagu Panasonic ja Sharp. Osaka on rahvusvaheline uurimis- ja arenduskeskus ning seda esindavad mitmed suuremad ülikoolid, eelkõige Osaka ülikool, Osaka Metropolitani ülikool ja Kansai ülikool.

Esimeseks kohalikuks elamuseks olid kreemisaiad - raudteejaamast väljudes tänavanurgal küpsetas poiss kalakujulisi saiakesi. Otse ahjust, vähese saia ja rohke keedukreemiga. Ideaalne!

Tugev suhkrulaks veres (viimased nädalad on kaalule laastavalt mõjunud), seadsin sammud Osaka Rahvusliku Kaasaegse kunsti muuseumi poole. Põhinäitus oli paraku seoses mingi ehitustehnilise probleemiga suletud, kuid ka erinäitus Mehhiko kultuurist oli väga põnev. Tohutult detailirohked ja kunstliliselt kõrgetasemelised tööd ajast, kui eurooplased veel polnud sinna oma "kultuuri" viinud. Neid taieseid vaadates saad aru, et inimene on nii keskkonnale kui ka teisele inimesele jube elukas. Mis meil, eurooplastel siis 16. sajandil paremat oli - ainult relvad, millega toel hävitasime oma ahnuse ajel nii palju väärtuslikku. Ja pole see probleem ainult eurooplastes - kogu planeedi inimkond pole eriti kaugemale arenenud. Kui vastav võimekus kusagil, mingil rahvakillul tekib, siis oleme taas valmis oma ahnuse ajel ja rahvuslikkuse vms. kilbi all üksteist hävitama tormama.

Aga kui nüüd see kriitikasööst kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga lummav näitus. Nii palju fantastilisi detaile, täpsust ja samas ka massiivselt mõjuvat visuaali - imetlusväärne.

Võrreldes Tokyoga on Osakas (vähemalt kesklinnas) kuidagi rohkem õhku ja avarust. Tänavad on laiemad, hoonete vahel on enam ruumi. Ja ehitised on kuidagi pidulikumad. Tokyo on praktiline, Osakas tundub, et ka mõjule on enam rõhku pandud. Paljudel kõrghoonetel on luksuslikud, neoklassitsistlikud esimesed korrused koos mastaapsete fuajeedega, tänavafrondil on enam naturaalsest kivist rohkete kaunistustega fassaade, mis lähevad klaasile üle alles kõrgematel korrustel jne. Iga. juhul on Osaka suurepärane linnaruum ka lihtsalt niisama töllamiseks.

Üks peamisi vaatamisväärsusi ajalooliste ehitiste nimekirjas on Osaka loss. Hiigelkõrge jaapanipärase arhitektuuriga tornjas maja, mis on ümbritsetud pargi, massiivse kaitsemüüri ja vallikraavidega. Väljast ajalooline, seest pigem 1970.-80. aastaid meenutav betoonmuuseum. Väljapanekuga tutvumine oli üsna väsitav, kuna esiteks oli seal võrdlemisi kitsastes oludes väga palju inimesi, teiseks väga kirju väljapanek, milelle on lisatud hulgaliselt häält tegevaid videosid - kõik see kokku on üsna väsitav. Aga lõpuks üles jõudnud, oli see matk muidugi pingutust väärt - suurepärased vaated kogu linnale.

Pealelõuna veetsime lossikõrvasel katusel. Alguses oli seal restoranis jube palju segadust (nagu ikka Jaapanis, väga sõbralikud ja südamest naeratavad teenindajad, kes ütlevad küll iga asja peale maheldalt "yes-yes", aga tegelikult ei saa kumbki osapool mitte midagi aru). Lõpuks kõik laabus: lauda toodi toit, laua kõrvale lohistati grill, millel saime ise liha ja kala küpsetada, klaasid täitusid, päike paistis. Lisaks veel suurepärane seltskond ja valem mõnusaks pärastlõunaseks äraolemiseks ongi olemas!

Kui nüüd väke isiklik põige teha, siis söömast tulles tutvus mu otsaesine ka Osaka teemeistrite toodanguga. Olime teel linna, taamal oleva ülekäiguraja fooris hakkas vilkuma roheline tuli ja otsustasin ikka üle joosta. Oma suurepärasest ideest tiivusatuna ei märganud ma ette sattunud umbes põlvekõrgust barjääri, jooksin sellele otsa ning tutvustasin oma otsaesisele üsna jõuliselt, mida tähendab asfalt.

Õnneks midagi traagilist ei juhtunud - pisut verd, mõned jahuavad kompressid ja abistavad salvid, umbes paar nädalat saan Quasimodona jaapanlasi ehmatada (kuna sinikad peavad kõik värvid korralikult läbi käima) ja on lootust, et sellega see avantüür lõppeb. R. ja T. olid muidugi parimad inimesed, kellega koos selline asi võiks juhtuda - see põhjalik ja professionaalne hoolitsus, mis mulle osaks langes, muutis isegi sellise tobeda vahejuhtumi pigem toredaks äparduseks.

Päevased läbielamised ei takistanud meid muidugi Osaka ööellu sukeldumast. Jahutav kompress alla, peapaelaks seotud puhv pähe ja minek!

Nagu linnas, nii ka baarides tundus Osakas kuidagi rohkem ruumi olema, kui teistes Jaapani linnades. Käisime läbi päris mitu peokohta ja kõik need olid kuidagi väga suured. Mõned karaokega, mõned ilma - igal pool sõbralik teenindus ja üldiselt väga mõnus vaib. Ainus, mis pisut üllatas, oli see, et reede õhtu kohta olid kõik kohad kuidagi hõredad. Aga noh, tore ikka. Osaka ööeluga tutvumine - done!

Umeda Sky Building Kuchu Teien Observatory on Osaka pearaudteejaama juures olev mitmest tornist koosnev kõrghoone, mida tasub kindlasti külastada. Esiteks mõjub väga mõnusalt hoone lähiümbrus - kogu linnaruum oma pisikeste parkide, rohke roheluse ja lillede ning veesilmadega on väga rahustav ja mõnus. Ja siis muidugi torn ise - jällegi imelised vaated. Lisaks veel ka hoone arhitektuur. Kõik seee kokku on kahtlemata külastamist väärt.

Kindlasti tasub uidata ka Tsutenkaku torni piirkonnas. Väidetavalt on tegemist 20. sajandi alguses Pariisi järgi disainitud piirkonnaga. Ei piirkond ega torn ei meenuta küll grammigi ei Pariisi ega Eifelit, kuid külastusväärne on paik sellele vaatamata. Väga autentsed, natuke nostalgiiahõngulised kaubatänavad annavad sealsele olustikule omamoodi puudutava võbeluse.

Järjest enam olen hakanud hindama reisides ka kohalikke "turistiuure". Seda eriti linnades, kus on võimalik minna ringile mitte bussi, vaid paadiga. Nii otsustasime ka meie osaleda õhtusel paadisõidul. Valisime vaiksema ja väiksema versiooni (sest mööda jõge sõitev peolaev ei tundunud just ahvatlev) ning tegemist oli suurepärase variandiga. Lisaks meie kolmesele seltskonnale oli väikesel paadil veel ainult üks külastaja ja kapten. Istusime vööris lamamistoolidel ja imetlesime vaikselt lainetel loksudes pimedas valgustatud linnale ja kõrghoonetele avanevaid vaateid - jällegi suurepärane kogemus.

Niipalju mahtus siis sel korral Osakasse. Paari nädala pärast tulen siia juba järgmiste külalistega ja kuna neil on hoopis teised huvid, siis tõotab taas tulla huvitavaid külastusi täis aeg.

Nimetemplid

Jaapanis (nagu vist ka teistes Aasia maades) kasutatakse nimetempleid. Ma ei tea, kuidas on mujal, aga Jaapani kodakondsetel on võimalik oma tempel pangas registreerida ning seejärel kehtib see ametliku allkirjana.

Välismaalastel ametlik registreerimisvõimalus puudub, küll aga on võimalik endale lihtsalt lusti pärast lasta antud tempel teha. Ei suutnud minagi seda võimalust kasutamata jätta.

Jaapani mõttes on mul nimega vedanud - Keio ei ole neile võõras (mul on siin omanimeline ülikool, poekett, metrooliin jne). Nimi koosneb kahest kanjist: esiteks 京, mis tähendab pealinna, kuningat, kuninglikku jne ja teiseks 王, mida võib tõlgendada kui tugev isiksus ja sõpradest ümbritsetud elu. Uhke värk!

Niisis astusin vastavasse töökotta sisse, andsin tellimuse (töötajad ütlesid mu nime peale ainult: "Ooooooo...", ootasin tunnikese ja käes ta ongi!

Edaspidi saavad siit saadetud postkaardid siis väikese kohaliku puudutuse :)

Samuraide juurest Golden Gaisse

Samuraide muuseum jättis esmapilgul natukene turismiplastise mulje. Esimene atraktsioon (vahtplastist kostüümidega pildistamine) oli pisut... nojah. Õnneks meie eelarvamused said petetud - edasine oli väga põnev! Meie giid Jack rääkis üsna põhjalikult samuraidest, nende rollist jaapani ühiskonnas, klassi kujunemisest ja hääbumisest. Lisaks veel info samuraimõõkade, turviste ja muude väliste elementide kohta. Kõike seda raamimas üldine Jaapani ajalugu - igal juhul väärt tuur!

Isegi, kui konkreetset samuraihuvi ei ole, siis tegelikult saab neid luge kuulates ka päris huvitava pildi Jaapani ühiskonnast, minevikust ja mingite tänaseni kandunud elementide ja käitumismustrite tekke- ja kujunemisloost.

Lisaks samuraidele räägitakse veel ninjadest ja nende rollist, saab loopida väikeseid pettekettaid jne. Vahva!

Samuraide juurest tõttasime lähedalasuvasse tantsuteatrisse. Seni vist kõige turistilikum elamus, mida ma Tokyos kogenud olen. Etendus algab söömise-joomisega, mis 100% turistikohale omaselt tähendab mitte just parimat toitu. Jaapani enda asjad (kana, oad jne) olid päris head, pizza jms importkraam alla keskmise halb. Aga lõpeks - vast ei peagi etendust vaatama tulles ilmtingimata mugima.

Lavastuse kõige jaapanipärasem osa on kostüümid - imeilusatest kimonotest kuni väga efektsete tantsuriieteni. Paari numbrit tantsiti kohapealse trummari taustal, kes näitas täiesti uskumatut koordinatsiooni ja kogu keha valitsemist. Kõik ülejäänud tantsud olid pigem lääneliku popmuusika saatel, eelkõige efektidele rõhuvad. Muidugi toredad vaadata, see tund teatris möödus väga kiiresti.

Kui minna lihtsalt kultuurielamust otsima, siis selle sealt saab. Kui minna autentsust otsima, siis selleks peab ilmselt mujale pöörduma.

Õhtu lõppes Golden Gais. Tegemist on Shinjukus asuva piirkonnaga, kus ühte kvartalisse on kokku surutud lõputu hulk imepisikesi, nii umbes kuni kaheksakohalisi baarikesi. Alustuseks siis mõni sõna Wikipediast:

Shinjuku Golden Gai (jaapani keeles 新宿ゴールデン街) koosneb kuuest kitsast alleest koosnevast võrgustikust, mida ühendavad veelgi kitsamad vahekäigud, mis on piisavalt laiad, et üks inimene läbi saaks. Sellesse piirkonda on surutud üle 200 väikese baari, klubi ja söögikoha.

Golden Gai on mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel Shinjuku jaamast. Piirkonna arhitektuurne tähtsus seisneb selles, et see pakub vaadet Tokyo lähiminevikku, mil suur osa linnast meenutas tänapäeva Golden Gaid - eriti kitsaste tänavate ja pisikeste kahekorruseliste hoonete poolest. Nüüdseks on suurem osa ümbruskonnast ümber kujundatud: tänavad on märksa laiemad ning krundid suuremad, enamik hooneid kordades suuremad. See on jätnud Golden Gai üheks väheseks näiteks Tokyo olemuse kohta enne Jaapani "majandusimet" 20. sajandi teisel poolel.

Tavaliselt on hooned vaid mõne meetri laiused ja ehitatud nii lähestikku, et need peaaegu puutuvad kokku. Enamik neist on kahekorruselised - tänava tasandil on väike baar ja ülakorrusel kas teine baar või pisike korter, kuhu viib järsk trepp. Hooned on üldiselt lagunenud ja piirkond on nõrgalt valgustatud, mis annab sellele väga räämas välimuse. Golden Gai ei ole aga odav joogikoht.

Golden Gai on tuntud muusikute, kunstnike, režissööride, kirjanike, akadeemikute ja näitlejate, sealhulgas paljude kuulsuste, kohtumispaigana. Mõned baarid võtavad vastu ainult püsikliente, keda peaks esialgu tutvustama mõni tuttav, kuid piirkonnas leidub rohkelt ka kõigile avatud baare. Paljudel neist on konkreetne teema, nagu džäss, R&B, karaoke, punk rock või flamenco ja nende räsitud seinad on mõnikord rohkelt kaetud filmi- ja kontserdiplakatitega. 

Algselt oli Golden Gai Tokyo punaste laternate piirkond. Peale prostitutsiooni keelustamist aastal 1958 on piirkond arenenud baarialaks ja vähemalt mõned joogikohad võivad oma päritolu otsida 1960. aastatest. 1980. aastatel süütasid yakuza'd Tokyos paljud hooned, et arendajad saaks maa üles osta, kuid Golden Gai jäi ellu, sest mõned tema toetajad valvasid seda piirkonda öösel kordamööda.

Meie leidsime endale ühe pisikese teisel korrusel asuva baari - hõivasime sealsest seitsmest kohast pea pooled :) Väga jutukas (see on siin kombeks) ja võrdlemisi hea inglise keelega baaridaam valas meile nii mõnegi joogi. Tore kogemus!