Veebruarikuu tähtsündmuseks oli kahtlemata üheksa Eesti organisti (peamiselt minu endised õpetajad ja koolikaaslased) reis Jaapanisse. Koos kohaliku reisikorraldajast sõbra Taichiga sai neile tuur kokku pandud, mõned hetked talletan ka siia.
Reisi peamine eesmärk oli tutvuda mõnede Jaapani orelitega, sellega seoses kaks tähelepanekut. Esiteks on siinsed pillid meie mõistes ikka väga uued ja teiseks on jaapanlased nende suhtes üsna kiivalt kaitsvad. Üldiselt pillidele ligi ei lasta. Meid Osakas võõrustanud organist oli väga üllatunud, kui kuulis, kui paljudele pillidele Taichi meile ligipääsu (ja mängimisvõimalused) oli välja kaubelnud. Mainimist väärib veel üks ehituslik eripära - lisaks õhuniiskusele (mis on talvel kohati ainult 10%) peavad ehitajad arvestama ka sellega, et pillid tuleb teha maavärinakindlaks.
Aga nüüd siis vast reisist ja külastatud paikadest järgemööda...
Saabumisele järgneval pühapäeva hommikul külastasime katoliiklikku teenistust Tokyo Neitsi Maarja katedraalis. Kasutan nüüd pisut Wikipedia abi:
Maarja katedraal (東京カテドラル聖マリア大聖堂) on Tokyo Rooma-Katoliku Peapiiskopkonna keskus.
Jaapanis katoliikluse taaskehtestamise 100. aastapäeva tähistamiseks korraldas Tokyo peapiiskopkond 1960. aastal Kölni peapiiskopkonna toel Püha Maarja kiriku taastamise konkursi, mille võitis Kenzō Tange projekt. Tange töö oli ainus ristikujuline ja eristus õhukese kestaga konstruktsiooni kasutamise poolest. Selle disainis oli näha ka Jaapani elemente.
Hoone valmis 1964. aasta detsembris. Lisaks pühakojale, mis koosneb kaheksast risti moodustavast kestast, kõrgub läänes raudbetoonist eraldiseisev kellatorn. 2007. aastal läbis katedraal põhjaliku renoveerimise.
Hoone paigutus on ristikujuline, millest kaheksa hüperboolset parabooli avanevad ülespoole, moodustades valgusristi, mis jätkub vertikaalselt mööda nelja fassaadi. Paraboolide abil muudetakse rombikujuline esimene korrus hoone tõustes ristiks. See Tange'i kujundus inspireeris hilisemat San Francisco maamärgiks oleva katedraali disaini.
Üheks teenistusel silma jäänud eripäraks oli kogudust dirigeeriv kantor. Tavaliselt (kui laulja üldse on) seisab ta rõdul oreli kõrval, siinsel teenistusel seisis kantor koguduse ees ning lisaks laulmisele ka juhatas kogudust - seda nii koraalide, kui ka liturgia ajal. Üsna omapärane lahendus.
Teenistuselt edasi liikusime Tokyo Ülikooli. Esimesed paar aastat õpivad kõik üliõpilased üldaineid, sh. kultuurilugu. Sellega seoses on neil ühes auditooriumis orel. Tegemist on pigem tagasihoidliku pilliga, mis on algselt ehitatud 1950. aastatel kirikusse. 1970. aastate lõpus annetati see koolile ning ehitati ümber. Pillile lisati teine manuaal ning 4 registrit, seega tänasel hetkel on tegemist 12 registriga pilliga. Kohaliku õppejõu loal saime pilli ka proovida, täitsa tore.
Järgmiseks (ja kogu reisi kõige suuremaks) pilliks oli Tokyo Metropolitan Theatre kontserdisaalis olev hiigelsuur instrument. Õigem oleks vist öelda, et instrumendid, sest tegelikult on seal kokku ehitatud kolm pilli. Saali sisenedes tervitas meid barokse prospektiga orel (tegelikult on seal kaks pilli - barokkorel ja renessanssorel). Pill koosneb kolmest blokist ja meie ahhetuste saatel nägime, kuidas pisut vähem kui kolme minutiga pöörati kõik blokid ümber ning meie ees oli suur romantiline pill. Väga uhke ja unikaalne lahendus.
Prantsuse orelimeistri Marc Garnieri 1991. aastal ehitatud orel, mis koosneb kolmest kontrastse esteetikaga (Hollandi renessanss, Saksa barokk ja Moodne Prantsuse stiil) iseseisvast instrumendist, kokku 126 registrist ja enam kui 9000 vilest.
Järgmisel hommikul läksime tagasi Maarja katedraali. Kui olime mõnda aega kuulanud üldist tutvustust, siis loomulikult palusime võimalust ka sealset orelit lähemalt näha. Meie palve orelirõdule minna tekitas jaapanlastes ilmselgelt kerge paanika (esialgne kokkulepe oli, et me saame pilli ainult kaugelt, alt saalist vaadata), aga peale mõningast sebist-lubade küsimist lubati meid üles.
Tegemist on 2004. aastal paigaldatud suure pilliga, mille ehitas Itaalia firma Mascioni. Kolm manuaali, mehaaniline taktruur ja 65 registrit. Pill asub kooriruumis peasissekäigu kohal ja on spetsiaalselt loodud sobima katedraali modernistliku Kenzo Tange arhitektuuri ja ainulaadse betoonakustikaga.
Tokyo eelviimaseks pilliks kujunes mitte orel, vaid klavessiin. Külastasime nimelt Ueno pargis asuvat Former Tokyo Music School saali, kus asub 1920. aastatel ehitatud inglise (Abott & Smith) pneumaatiline pill. Kummalisel kombel ei ole kusagil mainitud registrite arvu. Kohapeal jäid need üle lugemata, aga hinnanguselt vast nii umbes 30 peaks neid olema, sealhulgas üks väga eriline, kohaliku muusika mängimiseks mõeldud bambusviledega register. Seoses väga kuiva õhu ja hoolduse puudumisega on pill hetkel mängukõlbmatu.
Küll aga oli lust mängida sealsamas saalis asunud kahe manuaaliga klavessiini - Jaapani meistrite töö!
Tokyo oreliringi lõpetas teatud mõttes anomaalia - orel budistlikus templis. Nimelt kultuuride ühendamise eesmärgil otsustasid Tsukiji Hongwanji templi vanemad, et ehitavad oma budistlikku pühakotta oreli. Nii Jaapani kui ka maailma mõttes üsna unikaalne lugu.
Esimene pill (Walcker) ehitati templisse 1970. aastatel. Oreli prospektil on 48 dekoratiivset vilet, mis sümboliseerivad 48 budistlikku vannet. Viled on asetatud kujutama mägesid (6), mis sümboliseerivad kuut hieroglüüfi mantras Namu Amida Butsu.
2014. aastal uuendati pill Jaapani meistrite poolt. Viled asuvad templi peasissepääsu kohal rõdudel, mängupult (elektriliselt ühendatud mehaanilise trakrtuuriga) on liigutatav ja asub all saalis. Pillil on 31 registrit ja üle 2000 vile. Renoveerimisel paigaldati ka registrite sättesüsteem.
Peale kohaliku organisti demonstratsiooni (kaks budistlikku hümni ja popurrii Walt Disney filmimuusikast) küsisime meile omaselt, et kas saame pilli ka proovida. Jaapanlased muutusid taas nõutuks, vaatasid üksteisele otsa ja hakkasid higistama. Otseselt lubada nad ei tahtnud (õigemini polnud vist selge, kes vastava loa peaks andma), samas äraütlemine on neile ka väga ebamugav. Lõpuks jõudsime siis kompromissile, et kuna keegi ei näe (ja meie ei pildista-filmi), siis sai Kristel seal ühe loo mängida.
Reisi viimane Tokyo päev (ja tegelikult ka vahepealsed visiidid) jäi vaatamisväärsustele, millest olen siin-seal varasemates blogipostitustes rääkinud: Metropolitan City Government building, Golden Gai, Tokyo pearaudteejaam, Kabuki jne.
Järgmine sihtkoht oli Kyōto. Oreleid me seal ei vaadanud, küll aga said läbi käidud Kyoto olulisemad objektid: Keisripalee, Fushimi Inari Taisha, Kuldne tempel, Gion jne. Jõudsime ka Narasse, kus hirved endiselt kummardades riisiküpsiseid norivad :) Enamus neist objektidest on kirjeldatud mõnes varasemas Kyoto külastuse postituses, kuid minu jaoks oli uueks elamuseks Gion.
Gion on Kyōto peamine ajalooline geišade linnaosa, mis asub Shijo avenüü ümbruses Yasaka pühamu ja Kamo jõe vahel. See on tuntud oma säilinud puidust machiya kaupmeeste majade, teemajade ja luksuslike restoranide poolest ning pakub pilguheitu traditsioonilisse Jaapanisse. Olulisemate kohtade hulka kuuluvad Hanami-koji tänav geiko/maiko vaatamiseks, maaliline Shirakawa kanali piirkond ja Yasaka pühamu. Igal juhul koht, kus tasub mõnda aega jalutada!
Reisi viimaseks sihtkohaks oli Osaka. Elasime üsna Dotonbori lähedal, õhtune melu oli garanteeritud.
Osakas õnnetus meil külastada Temma kirikut. Tegemist on ühe Jaapani vanema protestantliku kogudusega ja eriline rõõm on, et 2021. aastal ehitati sinna Garnieri poolt (sama firma, mis ehitas hiiglasliku "pöörleva" oreli Tokyo Metropolitan Theatre kontserdisaali) orel. Tegemist on 17 registriga mehaanilise traktuuriga barokse pilliga.
Kohalik organist võttis meid vastu ning peale pilli tutvustust lubas meil sellel ka mängida. Ja veelgi enam (need Osaka inimesed ikka on palju vabamad, kui Tokyo omad) - ta korraldas meile plaaniväliselt Osakasse veel ühe orelikülastuse.
Järgmisel päeval olime Osaka Church (Nishi-ku) ees platsis. Kena koloniaalstiilis historitsistlik hoone, mis peitis endas mitut harmooniumi ja ühte orelit. Ka sealne organist võttis meid lahkelt vastu ning lubas kõiki pille katsuda.
Sealne orel on muidugi tore, aga ausalt öeldes eestlaste jaoks vist mitte midagi väga erilist. 1980. aastate looming, 2 manuaali, umbes 15 registrit ja üsna kaasaegne väljanägemine. Omaette kurioosne on vast asjaolu, et saksamaal toodetud pilli panid Jaapanis kokku mitte oreliehitajad, vaid siinse ühe suurima ehitusfirma töötajad. Ma ei tea, kas see on heade jooniste, põhjalike Jaapani ehitajate või tublide intoneerijate töö, aga instrument helises kenasti.
Sealsamas rõdul oli ka väidetavalt Jaapani üks suurimaid harmooniume (jaapanlased nimetavad muide harmooniume "organ" ja oreleid "pipeorgan"). Nimelt 1920. aastatel ei olnud majanduslikult võimalik eriti oreleid ehitada, mistõttu paigaldati kirikutesse eelkõige harmooniume.
Meie mõistes koduoreli mõõtu pill, millel oli olemas ka pedaaliregister. Õhku sai pill käsitsi pööratava vända abil. Kunagi olevat talle ka elektrimootor paigaldatud, kuid see sai maavärinas hukka ning peale viimast taastamist jäädi algse lahenduse juurde. Seega pilli mängimine vajab vähemalt kahte inimest - mängijat ja tallajat (või siis antud juhul väntajat).
Ka Osakas sai lisaks neile kahele pillile üle vaadatud nii Umeda Sky building, Osaka loss kui kohalik Eesti pood, rääkimata siis Dotonborist, karaokebaaridest ja muust.
Pea kaks nädalat suurepärases seltskonnas Jaapani orelitega tutvumas - absoluutne kvaliteetaeg!
