Võtsime abikaasaga ette väikese reisi Hokkaidole, põhja-Jaapanisse. Travel Japan ütleb, et:
Hokkaidō (北海道) on Jaapani neljast peamisest saarest suuruselt teine, põhjapoolseim ja vähim arenenud. Talvel on sealne ilm karm, palju lund, miinuskraadid ja jäätunud meri, samas kui suvel ei lähe see nii kuumaks ja niiskeks kui riigi teistes osades.
Oma puutumatu looduse, paljude rahvusparkide ja maapiirkondadega meelitab Hokkaidō paljusid õuesõpru, sealhulgas suusatajaid ja lumelaudureid külmemal aastaajal ning matkajaid, jalgrattureid ja telkijaid juunist septembrini.
Tokyost Hokkaidole saab minna nii siselennu, kui ka Shinkanseniga. Valisin viimase, kuna vaatamata sellele, et lend on justkui kiirem, tuleb koguaeg (lennujaama minek, sealsed protseduurid jne) umbes sama - ca 4 tundi. Pealegi jääb kiirrongi teele ka Seikani tunnel, mille kohta Wikipedia teatab:
Seikani tunnel (青函トンネル) on 53,85 kilomeetri pikkune kahe rööpmelaiusega raudteetunnel Jaapanis, millest 23,3 kilomeetri pikkune lõik kulgeb Tsugaru väina merepõhja all, mis eraldab Jaapani peamisel saarel Honshul asuvat Aomori prefektuuri Hokkaido saarest. Tunneli rööbastee asub umbes 100 meetrit merepõhjast allpool ja 240 meetrit merepinnast allpool. Pärast aastakümneid kestnud planeerimist ja ehitamist avati tunnel 13. märtsil 1988.
Kogupikkuselt on Seikani tunnel maailma pikim veealune tunnel, edestades isegi La Manche'i tunnelit (kuigi viimasel on pikem veealune lõik). See on ka teine sügavaim transporditunnel allpool merepinda ja teine pikim raudteetunnel pärast Šveitsi Gotthardi baastunnelit, mis alustas tegevust 2016. aastal.
Meie esimene sihtkoht oli Hakodate. Esmapilk raudteejaamast hotelli oli pigem tagasihoidlik, aga pisut väikest jalutuskäiku jättis linn väga meeldiva mulje. Alustuseks taas väike ülevaade Wikipediast:
Hakodate (函館市) on linn ja sadam Oshima alamprefektuuris Hokkaidōs Jaapanis. See on Oshima alamprefektuuri pealinn. 31. jaanuari 2024. aasta seisuga oli linna hinnanguline rahvaarv 239 813, kus oli 138 807 leibkonda ja rahvastikutihedus 354 elanikku ruutkilomeetri kohta. Linna kogupindala on 677,86 ruutkilomeetrit. Linn on Hokkaidōs suuruselt kolmas pärast Sapporot ja Asahikawat.
Hakodate oli Jaapani esimene linn, mille sadam avati väliskaubandusele 1854. aastal Kanagawa konventsiooni tulemusel, ja oli kunagi Põhja-Jaapanis kõige olulisem sadam. Enne Hakodate suurt tulekahju 1934. aastal oli linn Hokkaidō suurim linn.
Esimese “etenduse” saime tegelikult juba hotellis. Mitte, et see enam kuidagi üllataks, aga efektiivsus ei ole kindlasti sõna, mis Jaapani asjaajamist iseloomustaks. Ilmestagu seda kasvõi hotelli sisseregistreerimine. Kuus inimest sebisid meeleheitlikult kõikvõimalike paberite, sildikeste, paberikeste ja kõige muuga ilma, et järjekord oleks kuidagigi liikunud. Kõige effektsem tegelane oli uhkes vormis vanem daam, kes patrullis mööda fuajeed, pidevalt inimesi ühest järjekorrast teise suunates ning järjekorralinte ümber tõstes. Ainus “tulu”, mis tema tegevusets tõusis, oli paras segadus. Samal ajal mässasid tema viis kolleegi leti taga paberitega. Kui siis kliendil õnnestus letini jõuda, asuti taga otsima paberit, mille kolleeg oli just kuhugi teise virna pannud või siis sellega kusagile läinud. Ja niimoodi pea tund aega järjest… Analoogseid situatsioone näeb Jaapanis väga tihti - meeletu hulk igasuguseid vorme ja pabereid, kuhu saab hoogsalt “linnukesi” ja allkirju panna. Igaühel neist paberitest on justkui mingi väga oluline funktsioon, aga kas need ka midagi paremaks muudavad - pigem vastupidi. Selmet probleemiga tegeleda, tegeletakse paberitega.
Hakkodate võluvaim osa on endine sadamaala. Peale Jaapani avanemist 19. sajandi keskel rajati sinna suured euroopalikud sadamaehitised - tohutud punasest tellisest ehitatud laod, kontorihooned jne. Täna on seal poed, söögikohad jms. Väga mõnus, mugav ja hästi disainitud avalik ruum.
Külastasime ka Hakkodate vana valitsushoonet (midagi raekoja sarnast) ja sõitsime gondliga Hakkodate mäe otsa. Viimases eriti vaateid nautida ei saanud, kuna oli päikeseloojangu aeg ning seetõttu olid kõik platvormnid tihkelt inimesi täis. Aga tore ikka - ilusad vaated linnale ja poolsaarele.
Järgmisel päeval suundusime Toya järve (洞爺湖) äärde. Lisaks järvele endale on Toyako piirkonnas kuumaveeallikad ja aktiivne vulkaan Usu mägi, mis purskas viimati aastal 2000. Piirkonnas on ka palju kalapüügi-, matkamis- ja telkimisvõimalusi. Maaliline järv valiti G8 tippkohtumise asukohaks, mille Jaapan võõrustas 2008. aasta juulis. Maailma kaheksa suurima tööstusdemokraatia juhid kohtusid Windsor Hotel Toya Resort & Spas.
Tegemist on hästi klassikalise järveäärse kuurortlinnakesega - hotellid, restoranid ja kena promenaad. Tegime järvel Disney lossiks kujundatud laevaga (jah, jaapanlaste maitse on vahel pisut lapsik) lustisõidu, imetlesime vaateid mägedele ja saartele. Kena!
Sealsamas lähedal asub Noribetsu karupark. Ehk siis sisuliselt loomaaed, kus on ainult karud ja mõned pardid. Pruunkarud on Hokkaidol üldse teema - igal aastal langeb mõni metsa läinud turist nende ohvriks. Noribetsus on nad muidugi puuris. Loomaaiad tekitavad alati pisut vastakaid tundeid - ühelt poolt on need kindlasti hariduslikult olulised, kuna ega üldiselt mujal (õnneks) inimesed paljude loomadega ei kohtu. Noribetsus on näha, et ega neil mõmmikutel seal halb ei ole - karv läigib. Samas ikka mõtled, et kas see betoonpuur on neile parim. Igatahes ma ei olnud ammu karu nii lähedalt näinud, oli tore kohtumine. Hokkaido pruunkarud elavad ainult Hokkaidol, kaaluvad 100 - 400 kilo ja on Jaapani suurimad maismaaloomad.
Lisaks on Noribetsul ka pardid (kord tunnis korraldatakse pardiralli) ning pisike ainude küla. Ega need tared meie omadest oluliselt ei erine - õlgkatused, savipõrandad, keskel tulease.
Õhtuks jõudsime Otarusse, mille kohta Wikipedia teab rääkida, et:
Otaru (小樽市) on linn ja sadam Shiribeshi allprefektuuris Hokkaidōs Jaapanis, Sapporost loodes. Linn asub Ishikari lahe ja Jaapani mere ääres ning on pikka aega olnud lahe peamine sadam. Oma paljude ajalooliste hoonetega on Otaru populaarne turismisihtkoht. Kuna see asub Sapporost 25-minutilise autosõidu kaugusel, on see kasvanud pendelrändelinnaks. 31. juuli 2023. aasta seisuga oli linna hinnanguline rahvaarv 107 432 ja rahvastikutihedus 441 inimest km² kohta (1100 inimest mi² kohta). Linna kogupindala on 243,83 km² (94,14 ruutmiili). Kuigi see on Shiribeshi allprefektuuri suurim linn, on allprefektuuri pealinn kesklinnas asuv Kutchan.
Nimi "Otaru" on ainu päritolu, võimalik, et tähendusega "jõgi, mis voolab läbi liivaranna". Temiya koopa väga väike säilinud osa sisaldab nikerdusi ainu ajaloo Zoku-Jōmoni perioodist, umbes aastast 400 pKr. Akaiwa mäge (Otaru loodeosa) mälestatakse ainu traditsioonis looga külapealiku teismelisest tütrest Sitonai'st, kes oli mäe koopas tapnud valge mao, mis nõudis igal aastal tüdrukute ohverdamist.
Otaru tunnistati bakufu poolt külaks 1865. aastal ja 1880. aastal avati Hokkaidō esimene raudteeliin, mis teenindas iga päev Otaru ja Sapporo vahel. Keiserlik dekreet kuulutas Otaru 1899. aasta juulis avatud sadamaks kaubavahetuseks Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigiga.
Linn õitses hästi Hokkaidō finants- ja ärikeskusena ning kaubasadamana Jaapani valitsetud Lõuna-Sahhaliniga kuni 1920. aastateni. Otaru määrati linnaks uuesti 1. augustil 1922. Teise maailmasõja ajal asus Otarus vangilaager aleuutidele, kes viidi sinna pärast Jaapani okupatsiooni Attu linnas. Sõja lõpufaasis pommitasid Ameerika mereväe lennukid Otarut 1945. aasta juulis. Alates 1950. aastatest, kui linna ümbritsev söetööstus hakkas langusesse minema, nihkus majanduskeskuse staatus Otarust Sapporosse.
Otaru peamiseks turismisihtkohaks on kanaliäärne piirkond, kus sarnaselt Hakkodatele on vanadesse sadamarajatistesse loodud poed, restoranid jms. Tore. Kuigi tuleb tunnistada, et Hakkodatele järele jõudmiseks läheb veel aega.
Otaru toredaimaks elamuseks kujunes vist õhtusöök - üks kohalik itaalia restoran, kus härra valmistas süüa ning proua kandis ette. Selliseid pisikesi perekohti on Jaapanis tohutult palju ja pea kõik nad on suurepärase köögiga!
Esmaspäeval oli aeg lõuna poole tagasi suunduda. Külastasime Yoichit ja Nisekot, mõlemad sellised üsna tavapärased Jaapani linnakesed. Viimasega on meil küll väike salaplaan - kavatseme oma sõbrad järgmisel aastal siia suusatama meelitada, kuna Niseko on üks olulisemaid suusakeskusi Jaapanis.
Õhtul nautisime veel pisut Hakodatet ning oligi aeg teisipäeval taas Tokyosse naasta. Hästi tore minipuhkus suurepärasel Hokkaidol sai läbi, mällu jäid eelkõige imelised vaated ja võluv looduskeskkond.
Lõpetuseks mõni sõna ka Jaapani liiklusest. Kõik, kes kurdavad, et meil on kehvad teed ja mis kõik veel - pea kõik kiirteed, mis jäävad Tokyost kaugemale, on siin kaheralised ja keskelt aiaga eraldatud. Ehk siis üks sõidurida ühes, teine teises suunas, keskel aed. Möödasõit on välistatud. Kiiruspiirang kiirteel on 70 - 80km/h. Tasub sellele mõelda, kui järgmine kord Euroopas teede kitsust või aeglust kiruda :)
