Olen aastaid soovinud Istanbuli (ehk siis endist Konstatinoopoli) külastada, lõpeks sai see siis tehtud. Alustuseks taas pisut ülevaatliku infot Wikipediast (siin ja edasi kaldkirjas):
Istanbul on Türgi suurim linn, moodustades riigi majandusliku, kultuurilise ja ajaloolise südame. Üle 15 miljoni elanikuga on see koduks 18%-le Türgi elanikkonnast. Istanbul on rahvaarvult üks Euroopa ja maailma suurimaid linnu. See on linn kahel mandril; umbes kaks kolmandikku elanikkonnast elab Euroopas ja ülejäänud Aasias. Istanbul asub Bosporuse väina ääres – ühel maailma tihedaima liiklusega veeteel – Türgi loodeosas, Marmara mere ja Musta mere vahel. Selle 5461 ruutkilomeetri suurune pindala langeb kokku Istanbuli provintsiga.
Bütsantsi rajasid Sarayburnu neemele Kreeka kolonistid, potentsiaalselt 7. sajandil eKr. Pärast Konstantinoopoli taasasutamist aastal 330 pKr oli see ligi 16 sajandit nelja impeeriumi pealinn: Rooma impeerium (330–395), Bütsantsi impeerium (395–1204 ja 1261–1453), Ladina impeerium (1204–1261) ja Ottomani impeerium (1453–1922). See mängis olulist rolli kristluse edendamisel Rooma ja Bütsantsi ajal, enne kui Ottomanid linna 1453. aastal vallutasid ja selle islami kindluseks ja viimase kalifaadi asukohaks muutsid.
Istanbuli strateegiline asukoht ajaloolise Siiditee ääres, raudteeühendused Euroopasse ja Lääne-Aasiasse ning ainus meretee Musta mere ja Vahemere vahel on aidanud kaasa eklektilise elanikkonna kujunemisele, kuigi vähem pärast Vabariigi loomist 1923. aastal. Sõdadevahelisel perioodil uue pealinna tõttu tähelepanuta jäetud linn on sellest ajast alates oma tähtsuse suures osas tagasi saanud. Linna rahvaarv on alates 1950. aastatest kümme korda suurenenud, kuna migrandid kogu Anatooliast on metropoli kogunenud ja linna piire on nende majutamiseks laiendatud. Enamik Istanbulis elavaid Türgi kodanikke on etnilised türklased, samas kui etnilised kurdid on suurim etniline vähemus.
Istanbuli lennujaamas maandudes sai esimeseks missiooniks üles leida oma “kodu” järgmiseks kaheksaks päevaks. Üsna mugav buss tõi mind Istanbuli mõistes kiiresti (umbes tunniga) kesklinna. Ainsaks üllatuseks oli ehk bussis lehviv parfüümipilv (eranditult meeste oma). Bussi asutudes oli tunne, et olen sisenenud mõne kaubamaja parfüümiosakonda - kõik bussis olevad mehed olid ennast ilmselt vahetult enne bussi sisenemist rikkalikult lõhnastanud. Aga sellega harjub.
Minu koduks on hotell Istanbuli kõige vanemas linnaosas, mitte kaugel Hagija Sophiast. Üsna kohaliku vaibiga asutus, kus omanik teatas, et kui olen nõus talle hiljem Bookingus korraliku hinde panema, siis upgradeb ta mind tasuta economy toast standardisse. Arvestades minu toa väiksust ja vägagi minimalistlikku sisu, on mul pisut keeruline ette kujutada, et mida võiks seal economys veel vähem olla. Osaliselt on tuba remonditud, aga see on vist pooleli jäänud - uued projektid on peale tulnud. Vannituppa on pandud küll valgustusega peegel, aga juhtmed tolknevad mööda seina. Osaliselt on vist hakatud uste ümbruseid pahteldama ja liistutama, aga - ka see on mingil põhjusel pooleli jäänud. Tegelikult pole põhjust viriseda - käin seal ainult magamas ja pesemas, mõlema jaoks on täiesti talutavad tingimused,
Esimesel õhtul lonkisin mööda linna ringi. Eksisin peaaegu ära hiigelsuurel turul, külastasin uut mošeed ja tatsasin niisama suhteliselt sihitult ringi. Mõtlesin sisse astuda ka ühte kohalikku gaybaari, aga tulin sealt selg ees välja - liiga palju meenutas see mõnd õnnetut ida-Euroopa 90. aastate urgast.
Teine päev möödus “kohustuslikes” turistikohtades. Kõigepealt siis Basiilika tsisternid, mille kohta Wikipedia teab, et:
Basiilika tsistern ehk Cisterna basiilika (kreeka keeles Βασιλική Κινστέρνα, türgi keeles Yerebatan Sarnıcı või Yerebatan Sarayı, "maa-alune tsistern" või "maa-alune palee") on suurim mitmesajast iidsest tsisternist, mis asuvad Istanbuli linna all. Tsistern, mis asub 150 meetrit Hagia Sophiast edelas ajaloolisel Sarayburnu poolsaarel, ehitati 6. sajandil Bütsantsi keisri Justinianus I valitsemisajal. Tänapäeval hoitakse seda vähese veega, et avalik juurdepääs ruumile oleks tagatud.
Maa-alust tsisternit kutsuti basiilikaks, kuna see asus suure avaliku väljaku, Stoa basiilika all Konstantinoopoli esimesel künkal, varem seisis samal kohal suur basiilika. Suurendatud tsistern varustas Konstantinoopoli suurt paleed ja teisi esimisel künkal asuvaid hooneid ning jätkas Topkapı palee veega varustamist ka pärast Osmanite vallutust 1453. Aastal. Tsisterni olemasolu unustati lõpuks kõigi poolt peale kohalike, kes sealt ikka veel vett ammutasid, kuni 1565. aastal jättis prantsuse rändur Petrus Gyllius sellest ülestähenduse.
Tegemist on tõesti muljetavaldava objektiga. Ühelt poolt muidugi suurus, aga teisalt ka visuaalne täius, mille poole on püüeldud. Kui tänapäeval on olulised infrastruktuuri objektid eelkõige praktilised - maksimaalselt vastupidavad ja odavad, siis tundub, et toona pöörati rajatiste esteetikale (ja seeläbi ka nende avalikule mõjule) märksa suuremat tähelepanu. Olulised riiklikud objektid (olgu nendeks siis kohtu- ja koolihooned, teed või misiganes ülesandega ehitised) ei pea olema mitte ainult praktilised, vaid võiksid meisse kasvatada ka austust nende loojate (ehk siis kaudselt ühiskonnana meie endi) suhtes.
Järgmisena külastasin Hagia Sophiat.
Hagia Sophia, ametliku nimega Hagia Sophia Suur mošee, on mošee, mis on oluline kultuuriline ja ajalooline paik Istanbulis Türgis. Varem oli see kirik (360–1453) ja muuseum (1935–2020). See oli viimane kolmest kirikuhoonest, mille Ida-Rooma impeerium sellele kohale järjestikku püstitas, ja see valmis aastal 537 pKr, saades maailma suurimaks siseruumiks ja üheks esimeseks, kus kasutati täielikult rippuvat kuplit. Seda peetakse Bütsantsi arhitektuuri kehastuseks ja öeldakse, et see on "muutnud arhitektuuri ajalugu". Alates pühitsemisest aastal 360 kuni 1453 oli Hagia Sophia Bütsantsi liturgilises traditsioonis Konstantinoopoli katedraal. Pärast Konstantinoopoli langemist 1453. aastal oli see mošee, millele lisati varsti ka minaretid. Sellest paigast sai muuseum 1935. aastal ja see nimetati ümber mošeeks 2020. aastal.
Praeguse ehitise ehitas Bütsantsi keiser Justinianus I Konstantinoopoli kristlikuks katedraaliks aastatel 532–537 ning selle projekteerisid Kreeklased Isidorus Mileetosest ja Anthemius Trallesist. Ametlikult kutsuti seda Jumala Püha Tarkuse Templiks (kreeka keeles: Ναὸς τῆς Ἁγίας τοῦ Θεοῦ Σοφίας, romaniseeritud Naòs tês Hagías toû Theoû Sophías). See oli kolmas samanimeline kirik samal kohal, kuna eelmine hävitati Nika rahutustes. Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi piiskopliku toomkirikuna jäi see maailma suurimaks katedraaliks ligi tuhat aastat, kuni Sevilla katedraali valmimiseni 1520. aastal.
Ida-õigeusu kiriku religioosse ja vaimse keskusena ligi tuhat aastat oli kirik pühendatud Pühale Tarkusele. Kirikut on kirjeldatud kui "kristlikus maailmas ainulaadset positsiooni omavat" ja kui "Bütsantsi ja ida-õigeusu tsivilisatsiooni arhitektuurilist ja kultuurilist ikooni". See oli koht, kus paavst Leo IX saadik Humbert Silva Candidast 1054. aastal ametlikult kuulutas välja patriarh Michael I Cerulariuse kirikuvande alla panemise, mida peetakse Ida-Lääne skisma alguseks. 1204. aastal muudeti see neljanda ristisõja ajal Ladina impeeriumi alla kuuluvaks katoliku katedraaliks, enne kui see 1261. aastal Bütsantsi impeeriumi taastamise järel ida-õigeusu kirikule tagastati. Kirikusse maeti Enrico Dandolo, Veneetsia doodž, kes juhtis neljandat ristisõda ja Konstantinoopoli rüüstamist 1204. aastal.
Pärast Konstantinoopoli langemist Osmani impeeriumi kätte 1453. aastal muutis Mehmed Vallutaja selle mošeeks ja sellest sai Istanbuli peamine mošee kuni Sultan Ahmedi mošee ehitamiseni 1616. aastal. Patriarhaat kolis Pühade Apostlite kirikusse, millest sai linna katedraal. Kompleks jäi mošeeks kuni 1931. aastani, mil see oli avalikkusele neljaks aastaks suletud. See taasavati 1935. aastal muuseumina ilmaliku Türgi Vabariigi ajal ja hoone oli 2019. aasta seisuga Türgi enimkülastatud turismiatraktsioon. 2020. aastal tühistas Riiginõukogu 1934. aasta otsuse muuseumi asutamise kohta ja Hagia Sophia liigitati ümber mošeeks. Otsus oli väga vastuoluline, tekitades vastakaid arvamusi ja pälvides hukkamõistu Türgi opositsioonilt, UNESCO-lt, Kirikute Maailmanõukogult ja Rahvusvaheliselt Bütsantsi Uuringute Assotsiatsioonilt, aga ka arvukatelt rahvusvahelistelt liidritelt, samas kui mitmed Türgi ja teiste riikide moslemijuhid tervitasid selle muutmist mošeeks.
Mõned aastad tagasi muuseumist mošeeks muudetud pühamu on seeläbi päris palju oma algsest aurast kaotanud. Erinevad usud ja maailmavaated on läbi aegade püüdnud oma mõju laiendada, paraku tehakse seda tihti teiste (ja sealhulgas ka meie ühise maailma kultuuripärandi) arvelt.
Külastusgaleriist on siiski üht-teist veel näha - lummab hoone mastaapsus, vaadeldavad on mõned üksikud mosaiigid ja veel mõningad detailid, mis annavad mingisuguse pildi hoone essialgsest sisulisest suurusest.
Sama päeva õhtusse mahtus veel üks turismiatraktsioon - laevasõit Bosporuse väinal. Olin sellekss ajaks üsna väsinud, mistõttu ilma suurema mõttetegevusseta lihtsalt laeval istumine ja vaadete nautimine (koos külma valge veiniga) sobis ideaalselt. Bosporuse vaated annavad üsna selge pildi sellest, miks erinevad maailmad on Istanbuli (või siis Konstantinoopolit) enda kontrolli alla ihanud - sedavõrd oluline risttee erinevate kultuuride, maailmade ja arussaamade keskel. Igatahes on paadituur väärt ette võtmist kasvõib juba selleks, et saada mingigi ülevaade Istanbuli mastaapsusest.
Õhtu lõpetasin (tänu Umuti soovitusele) baaris nimega Kozmos. Tegemist on hetkel ühe olulise punktiga LGBT+ kogukonnas. Kõige enam võlus külalislahkus - peale poolt tundi olin vestelnud nii omanikuga kui ka mitme külastajaga, saanud hulganisti soovitusi Istanbuli osas. Paraku varjutas seda kõike teadmine, et Türgi valitsus kavatseb karmistada seaduseid LGBT+ kogukonna represseerimisel. Põhimõtteliselt liigutakse suunas, kus Sind võib vangi panna juba selle pärast, et Sa oled LGBT+ kogukonna liige. Ma niiväga loodan, et see hullus saab ükkõrd läbi ja inimlikkus pääseb valitsema.
Istanbulis olles ei saa jätta rääkimata ka kassidest. Nad on igal pool - tänavatel, muuseumites, poodides ja kohvikutes. Näiteks praegugi, baaris istudes, jagan lauda ühe noore triibulise isendiga, kes minu vastas oleval toolil ennast rahulikult peseb. Ilmselgelt ei tule kellelgi mõttesegi, et ta oleks vales kohas. Tänavatel kohatavad kassid on üldiselt vabad - neil on õigus olla seal, kus nad soovivad. Ja samas hoolitsevad kohalikud nende eest - igal pool on näha vee- ja toidukausse, mida kohalikud hoolikalt täidavad. Arvestades järjest süvenevat diktatuuri on tunne, et kassidel on siin varsti (kui juba mitte nüüd) rohkem vabadusi kui inimestel.
Kolmanda päeva hommikul võtsin ette Topkapi palee.
Topkapı palee ehk Seraglio on suur muuseum ja raamatukogu Türgis Istanbuli Fatihi linnaosa idaosas. Alates 1460. aastatest kuni Dolmabahçe palee valmimiseni 1856. aastal oli see Osmani impeeriumi halduskeskus ja sultanite peamine residents.
Sultan Mehmed Vallutaja käsul alustati ehitust 1459. aastal, kuus aastat pärast Konstantinoopoli vallutamist. Topkapıt kutsuti algselt "Uueks Paleeks" (Yeni Saray või Saray-ı Cedîd-i Âmire), et eristada seda Beyazıti väljakul asuvast Vanast Paleest (Eski Saray või Sarây-ı Atîk-i Âmire). 19. sajandil anti sellele nimi Topkapı, mis tähendab Suurtükiväravat. Kompleks laienes sajandite jooksul, pärast 1509. aasta maavärinat ja 1665. aasta tulekahju tehti ulatuslikke renoveerimisi. Paleekompleks koosneb neljast peahoovist ja paljudest väiksematest hoonetest. Sultani perekonna naisliikmed elasid haaremis ja juhtivad riigiametnikud, sealhulgas suurvesiir, pidasid koosolekuid keiserliku nõukogu hoones.
Pärast 17. sajandit kaotas Topkapı järk-järgult oma tähtsuse. Selle perioodi sultanid eelistasid veeta rohkem aega oma uutes paleedes Bosporuse ääres. 1856. aastal otsustas sultan Abdulmejid I viia õukonna äsjaehitatud Dolmabahçe paleesse. Topkapı säilitas mõned oma funktsioonid, sealhulgas keiserliku riigikassa, raamatukogu ja rahapaja.
Pärast Ottomani impeeriumi lõppu 1923. aastal muutis valitsuse 3. aprilli 1924. aasta määrus Topkapı muuseumiks. Topkapı palee muuseumi haldab nüüd Türgi kultuuri- ja turismiministeerium. Paleekompleksis on sadu tube ja kambreid, kuid 2020. aasta seisuga on avalikkusele ligipääsetavad vaid kõige olulisemad, sealhulgas Osmani impeeriumi haarem ja riigikassa nimega hazine, kus on väljas Lusikameistri teemant ja Topkapi pistoda. Muuseumi kollektsioon sisaldab ka Osmani rõivaid, relvi, soomusrüüd, miniatuure, religioosseid reliikviaid ja illustreeritud käsikirju, näiteks Topkapi käsikiri. Kompleksi valvavad ministeeriumi ametnikud ja Türgi sõjaväe relvastatud valvurid. Topkapı palee moodustab osa Istanbuli ajaloolistest piirkondadest, mis on UNESCO poolt 1985. aastal maailmapärandi nimistusse kantud paikade rühm.
Põhimõtteliselt on tegemist igas mõttes hiiglasliku komplekiga. Juba ainuüksi kõigi avatud osade läbi jalutamine (süvenemisest ei saa siin juttugi olla) võttis aega pisut enam kui kolm tundi. Hoones on mitmeid ilusaid interjööre (eriti Haaremi osas) ning terrassidelt avanevad lummavad vaated Istanbulile. Losssielust seal väga head ülevaadet ei saa - ekspositsioon on üsna steriilne, keskendunud üksikutele esemetele.
Õhtul sain kokku Mertiga - ühe kohaliku kusntiülikooli õppejõuga, kellega Umut mind tutvustas. Pikk õhtu väikese veini ja haaravate vestlustega. Maailm sai selleks õhtuks parandatud. Merti suguste inimestega vesteldes saad lootust, et isegi siin, kasvava diktatuuri tingimustes, ei ole midagi veel lõpuni kadunud.
Neljapäeva pühendasin kaasaegsele kunstile. Umuti, Merti ja Kozmose omaniku soovitusel panin endale kokku neljast galeriist/muuseumist väikese programmi.
Esimene näitus (ajutine) käsitles viha, täpsemini siis seda, kuidas me antud tundega toime tuleme. Ühtlasi tõid kunstnikud (tegu oli ühisnäitusega) välja mõtte, et peaksime enam ära kasutama viha vabastavat funktsiooni. Paraku näituse kontekstis jäi kõik minu jaoks natuke segaseks. Ma ei saanud nendest sünnitusvalude helidest ja muust päris lõpuni aru. Võib-olla jäi see keeleoskamatuse taha, ei tea.
Teiseks külastasin Pera muuseumi, see oli juba teine tera. Eriti meeldis mulle sealne praegune ajutine näitus: Briti Nõukogu poolt toetatud / kureeritud ühisnäitus, kus nii mõnigi töö jäi silma ja pakkus visuaalselt emotsionaalse elamuse. Pera püsiekspositsioonis on üks näitus mõõtevahenditest ja mõõtmise ajaloost, millest ma lõpuni aru ei saanud. St ma olen nõus, et ka tarbedisain on oluline osa kunstist, aga antud näitus oli minu meelest pigem ajaloo- mitte kunstimuuseeumi teema (aga ega ma tegelikult täpselt ei tea, võib-olla nad ongi mõlemat). Teine osa püsieksspositsioonist on kohaliku taustaga klassikaline kunst - kena.
Järgnevalt jäi mulle teele Salt galerii. Päris palju eksperimentaalselt kaasaegset kunsti, mille puhul tabasin end mõttelt, et vähemalt mõnes kaasaegses koolkonnas on vist kunstnike käsitööoskused pigem hääbunud. Põhifookuses on idee, paraku aeg-ajalt minu meelest teostus kannatab tehniliste oskuste puudulikkuse all.
Viimasena külastasin Arteri keskust. Pool maja oli seoses näituse vahetusega kinni, teine pool oli juskui kenaks kokkvõtteks kogu päevale - seal leidus eelneva kolme näitusega haakuvaid maailmu igal korrusel.
Ma ei tea, kas ma olen siinsest kaasaegse kunsti skeenest just vaimustuses (või kas ma leidsin õiged kohad üles), aga pisut on tunne, et ma olen siin-seal mõjuvamaid teostusi näinud.
Õhtu lõppes järjekordses Umuti poolt soovitatud “mitteametlikus” kväärbaaris Ziba. Väga tore vibe ja mõnus seltkond. Järgnes koju jalutamine üle Istanbuli mägede - viimaseid siin juba on. Kui olete kunagi Portos käinud, siis tunne on pisut sarnane - pikad järsud tõusud ja langused annavad päris hea koormuse.
Reedel tegin väljasõidu Printsesssisaartele - Istanbuli vanalinnast umbes pooleteise tunni laevasõidu kaugusel olevad saared, kus on võimalik kogeda üsna euroopalikku keskkonda. Esimene peatus oli Heybeliada saarel. Külastasime saare keskel mäe otsas asuvat endist kloostrit, kus viimased umbes sada aastat on tegutsenud kreekakatoliiklik teoloogiline seminar. Hetkel on maja remondis ja kui see peaks 2027. aastal valmis saama, siis keegi ei tea, kas seal saab kooliga jätkata. Istanbulis juba nimelt on üks kreekakatoliiklik seminar ja nad pelgavad, et teise avamiseks ei anna valitsus luba. Lootused on pigem nullilähedased. Aga kui poliitika kõrvale jätta, avanevad saare kõrgematelt kohtadelt imelised vaated nii naabersaarele kui ka Istanbulile.
Teisena külastasime Büyükada saart. Väga euroopaliku arhitektuuriga, täna vist eelkõige turistide teenistuses olev paik. Sadamas (mis on ühtlasi saare suurim asula) ma liiga palju aega ei veetnud, lihtsalt ei viitsinud seal vene turistidega trügida. Otsisin üles ühe kohviku, mida soovitas mulle paar õhtut tagasi üks kohalik, Kozmoses kohatud poiss. Ameeriklastest vanapaari poolt peetav pisike koht, kus salat, võileivad ja vein olid ausad ja vaib väga mõnus.
Kuna olin juba otsustanud, et hoian turistikülast eemale, siis piirduski minu saarekülastus selle kohviku, postkontori (sest marke müüakse siin ainult postkontorites) ja toidupoega. Oli tore.
Laupäeva veetsin peamiselt Istanbuli aasia osas Mertiga ringi jalutades ja see oli väga tore. Sealne kohalik omavalitsus on vist pigem pisut liberaalsema joonega, mis omakorda on loonud olukorra, kus Istanbuli aasia pool on märksa euroopalikum, kui seda on euroopa pool. Tänavakohvikud ja baarid ja mingi üleüldine vabaduste hõng, mida teisel poolel on vist järjest vähem. Näiteks Pride-d on Türgis juba ammu keelatud. Kohalikud aktivistid värvisid kõnniteid autoteedest eraldavad postid kodanikualgatuse korras vikerkaarevärvidesse. Kohalik omavalitsus otseselt ei lubanud, aga ei keelanud ka. Ja nii nad seal nüüd on, juba mitu aastat. Kohalik “Resistance”.
Igal juhul on Istanbuli aasia pool väärt külastamist. Mingeid konkreetseid maamärke ma sealt ei otsinud, pigem jalutasin lihtsalt terve päeva seal ringi, astusin sisse suvalistesse söögi- ja joogikohtadesse, nautisin seda pisut vabama lõhnaga õhku.
Pühapäeval otsisin Merti soovitusel üles Kariye Camii. Kuna parasjagu oli see palvuseks suletud, astusin sisse naabruses asuvasse Porphyrogenituse paleesse.
Porphyrogenitose palee (kreeka keeles τὸ Παλάτιον τοῦ Πορφυρογεννήτου), türgi keeles tuntud kui Tekfur Sarayı ("Suverääni palee"), on 13. sajandi lõpu Bütsantsi palee Konstantinoopoli vanalinna loodeosas. Blachernae suurema paleekompleksi juurdeehitusena on see linnaa kolmest Bütsantsi paleest kõige paremini säilinud ning üks väheseid suhteliselt puutumata hilise Bütsantsi ilmaliku arhitektuuri näiteid maailmas.
Palee ehitati 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses osana Blachernae paleekompleksist, kus Theodosia müürid ühenduvad Blachernae äärelinna hilisemate müüridega. Palee nimi on teada Bütsantsi ajaloolase Michael Critobuluse ülestähenduste põhjal, kes kirjeldas ja nimetas paleed Konstantinoopoli Osmanite piiramise ajal 1453. aastal. "Porphyrogenitus", mis tähendab sõna-sõnalt "purpurile sündinud", viitas valitsevale keisrile sündinud lapsele. Keiser uhkeldas vastsündinud pärijaga rõdult ja lasi ta kuulutada "Caesar Orbiks" ehk "maailma valitsejaks". Palee näib olevat tahtmatult olnud ka anastajate ja ootejärjekorras keisrite residentsiks. Andronikos III elas seal kuni oma vanaisa täieliku troonist loobumiseni. Bütsantsi kodusõja lõppedes aastatel 1341–1347 jäi Johannes VI Kantakouzenos paleesse, pidades läbirääkimisi Johannes V Palaiologose regentluse üle keisrinna Anna Savoyst. Regentlus lõppes uue kodusõjaga ja Johannes V Palaiologos elas palees, samal ajal kui viis lõpule Johannes VI Kantakouzenose võimult kõrvaldamise. Palee oli keiserlik residents Bütsantsi impeeriumi viimastel aastatel.
Palee sai 1453. aastal Konstantinoopoli vallutamise ajal ulatuslikke kahjustusi oma läheduse tõttu välismüüridele. Hiljem kasutati seda väga erinevatel eesmärkidel. 16. ja 17. sajandil asus seal osa sultani loomaaiast. Loomad viidi 17. sajandi lõpuks mujale ja hoonet kasutati bordellina. Alates 1719. aastast asutati Tekfur Sarayı keraamikatöökoda, mis hakkas tootma keraamilisi plaate stiilis, mis sarnanes İzniki plaatidega, kuid oli mõjutatud Euroopa kujundustest ja värvidest. See tegutses umbes sajandi, enne kui pankrotti läks, ja 19. sajandi esimeseks pooleks sai hoonest Istanbuli juutide vaestemaja. 20. sajandi alguses kasutati seda lühikest aega pudelivabrikuna, enne kui see maha jäeti. Selle tulemusel säilis vaid uhke telliskivist ja kivist välisfassaad, mis on üks väheseid säilinud ilmaliku Bütsantsi arhitektuuri näiteid.
2010. aasta juulis tehti palees ulatuslik restaureerimine. 2015. aasta märtsis lisati sellele uus katus ja paigaldati klaasaknad. Alates 2021. aastast on paleest saanud muuseum, kus on puitpõrandad ja uus trepp.
Ega seal liiga palju vaadata ole - pisut keraamikat, palee välismüürid ja kenad vaated linnale igas suunas.
Minu Istanbuli reisi viimaseks objektiks jäi kunagine kirik, tänane mošee Kariye Camii.
Chora kirik ehk Kariye mošee (türgi keeles Kariye Camii) on Bütsantsi kirik, mis on nüüdseks (teist korda) mošeeks ümber ehitatud ja asub Edirnekapı linnaosas Fatihi linnaosas Istanbulis Türgis. See on kuulus oma silmapaistvate hilisbütsantsi mosaiikide ja freskode poolest. 16. sajandil, Osmani ajastul, muudeti see mošeeks; 1945. aastal sai sellest muuseum ja president Recep Tayyip Erdoğan muutis selle 2020. aastal tagasi mošeeks. Sisemus on kaetud mõnede parimate säilinud Bütsantsi kristlike mosaiikide ja freskodega.
Chora kirik ehitati algselt 4. sajandi alguses osana kloostrikompleksist väljaspool Konstantinoopoli linnamüüre, mille püstitas Constantinus Suur Kuldsarvest lõunas. Kui Theodosius II aga aastatel 413–414 oma võimsad maamüürid ehitas, liideti kirik linna kaitserajatistega, kuid säilitas nime Chora. Suurem osa praeguse hoone konstruktsioonist pärineb aastatest 1077–1081, mil Alexius I Comnenuse ämm Maria Doukaina ehitas Chora kiriku ümber graveeritud risti või viisnurkse risti kujuliseks: tolle aja populaarne arhitektuuristiil. 12. sajandi alguses varises kirik osaliselt kokku, võib-olla maavärina tõttu. Kiriku ehitas uuesti üles Alexiuse kolmas poeg Isaac Comnenus. Kuid alles pärast ehituse kolmandat etappi, kaks sajandit hiljem, valmis kirik praeguses seisus.
1945. aastal hoone sekulariseeriti ja muudeti muuseumiks, mis peegeldas vabariiklaste varaseid püüdlusi positsioneerida Bütsantsi monumendid universaalse pärandina. 2020. aasta augustis muudeti Chora taas mošeeks. Sammu mõistsid hukka Kreeka välisministeerium ning Kreeka õigeusu ja protestantlikud kristlased.
Seoses viimaste muutustega on täna vaadeldavad bütsantsiaegsed ikoonid ainult kiriku esimestes ruumides. Põhiruumis on ikoonid kaetud (loodetavasti siiski mitte hävitatud). Jättes kõrvale usulise aspekti on kurb, et tänane Türgi sedavõrd hoogsalt hävitab või peidab maailma kultuuripärandit.
Mul on äraütlemata hea meel, et mul õnnestus Istanbulis (Konstantinoopolis) lõpuks ära käia. Marju Lepajõelt saadud mõte, et kui vaadata asju paarsada aastat edasi-tagasi perspektiivis, muutuvad need vähem häirivaks, aitab ka siin. Nagu ma lahkudes oma uuele türklasest sõbrale kirjutasin - Istanbul on enam kui tuhande aasta jooksul palju üle elanud, küllap elab ta ka praeguse Türgi valitsuse üle.
