jooksen jooksen jooksen

Avastasin täna kaks kena lugu... Lastekooride repsis sellel laulupeol on "Väike eestimaine laul" ja "Ema". Mõlemad on lihtsalt kenad, hea kuulata.
Kuidagi imelik tunne on. Istun poolhämaras kontoris ja igasugused mõtted tulevad pähe. Viimasel ajal on rahmeldamist nii palju olnud, et pole olnud aega lihtsalt olla. Aga nüüd vist taas natuke on? Iseenesest on vist halb, et ma pidin eelmise lause lõppu küsimärgi panema. Pievalt me ootam midagi. Pidevalt ootame, et varsti tuleb suvi ja siis on vahvam aga siis tuleb suvi ja Sa avastad, et Sul on ühel nädalavahetusel kool, teisel laululaager, kolmandal laulupidu ja nii edasi... Ja ma ei saagi aru, kas probleem on liigses rahmeldamises või siis hoopis suutmatuses olevikuga rahul olla. Ilmselt on hetkeseisundis tilgake mõlemat.
Mõne päeva pärast on kool läbi... Täiesti müstika! Ma olen juba aasta aega koolis olnud ja see on läinud kuidagi nii märkamatult, et ei ole osanud seda tähelegi panna. Kunagi öeldi meile koolis, et pange tähele, te kõik mõtlete, et ei hakka kunagi õpetajaks aga enamus teist hakkab! Siis me muidugi mõtlesime, et ei hakka aga nüüd:) Aga ega see olegi halb. Mõõdukas koguses on see tegeliklut jalustrabavalt vahva ja täna ei kujutaks ma enam ette, kui ma mitte ühtegi tundi enam ei annaks. See oleks üpris mage lugu.
Aga mis ma siin koolist räägin. Veel mõni kuu ja ma olen juba aasta elanud Ida-Virumaal. Piirkonnas, mida paljud mu tuttavad Venemaaks peavad:)Ja tegelikult on siin ju kõik niivõrd hästi, et ma ei kujutaks vist hetkel enam ettegi, et ma peaksin Tallinnas sahmerdama.

K.