Keio veebielu

EU

2011-11-10T01:16:00.000+02:00

... järjekordne päev Lätis. Kohati on kõik koolitused sarnased. Oleme "suur õnnelik Euroopa pere" jne... kuigi see iroonia tuleks vist kõrvale jätta kuna tänu sellele kõigele on tekkinud võimalus tasuta reisimiseks:)

Õhtul tutvustasime igaüks enda organisatsiooni ja Rakvere oli vist üks väheseid, mis tõeliselt laineid lõi. Olles ise alles alla 2 aasta linnas olnud on mul hea tunne öelda, et sealt tulen. Meeste Tantsupidu, Punk, Rakvere Teater ja kõik muu meie 17 000 elaniku juures (Euroopas on see ju küla!) kõlab uskumatuna.

... ja nüüd taas Romanovid ja Jekaterinburg. Haarav!

Läti

2011-11-09T02:11:00.000+02:00

Viimasel ajal läheb aeg taas kuidagi kiiresti. Kõik muudkui lendab ja kuidagi liiga palju on tegemist puhtalt sellega, et sammu pidada... aga see ei ole tegelikult sisuliselt nii traagiline kui ta seda siia kirjutatuna paistab, selles on oma ilu ja võlu.

Kodus ma muudkui ehitan ja värvin ja kolin ja koristan... Viimased kaks nädalat on selles tegevuses lisaks vabatahlikele osalenud ka onu ja J. Sellest tulenevalt on protsess muutunud professionaalsemaks ja on lausa oht, et vannituba ja köök saavad valmis:)

Vahepeale on jäänud paar esinemist, väga vahva ringreis lõuna-Eestis ja veel mõningad siia-sinna jooksmised. Täna hommikul alustasin teed Siguldasse. Veetsin tunnikese kohviga Tartus ja pärast lõunat jõudsin kohale.Eesti sügis on tõesti ilus! Ja Läti teed ja toit sellised... "huvitavad". Aga üldiselt on ju tore!

The Detour

2011-10-16T23:40:00.000+03:00

Täna oli Rakveres projekt "The Detour". Film oli päris põnev, sellele järgnenud õhtusöök ja tee/konjak veelgi haaravamad. Päris huvitav on rääkida lähiajaloost inimestega, kellele on 100% kõrvaltvaatav pilk:)

Rakverre jõuab rahvusvaheline filmiprojekt “The Detour”

Pühapäeval, 16. oktoobril kell 16 esitleb Arti Kohvikukino rahvusvahelist filmiprojekti “The Detour”.

Mis ühendab tegelikult Turut ja Tallinna? Pakkudes projekti “Ümbersõit” Euroopa Kultuuripealinnadele 2011, soovisid autorid uurida Soome ja Eesti ühist mälu. Selleks otsustati sõita maanteed pidi ühest linnast teise, põigates teel läbi ka Peterburgist, suure idanaabri juurest, kes on sajandeid mõjutanud nende kahe väikse rahva ajalugu.

Mälestus, lahutamine, sõda, iseseisvus, okupeerimine, identideet, revolutsioon, koostöö... Kas meie teel on jälgi sündmustest, mis on otseselt ajaloo ja kolme riigi vaheliste suhetega seotud? Et vastata nendele küsimustele, otsustasid autorid mitmetes kohtades peatuda. Kokku valiti välja 121 paika, valiku ainsaks tingimuseks oli otsene või kaudne side vähemalt ühe ajaloosündmusega. Kui kuulatada ja avada silmad, siis räägivad need kohad iseenda eest ja õpetavad meile paljutki.

Tihti oli vaja inimeste abi, et dešifreerida ja mõista nende paikade lugusid, anekdoote, mälestusi ja traumasid. Reisikuude jooksul kohtuti mitmete erinevatest rahvustest inimestega, kellega suheldi just nii, kuidas parasjagu võimalik: enamasti inglise keeles, kuid ka saksa, prantsuse, veidi soome ja vene keeles. Oli, mida kuulata ja edasi anda!

Filmiprojeti autorid on pärit Prantsusmaalt kuid elavad Saksamaal Berliinis. 2006 asutasid nad büroo nimega “Atelier Limo”, mille huvipunktiks on ruumi ja mälu vastastikune mõju. Sellest ajast on koostatud erinevaid projekte piki endist Schengeni piiri, mis lahutas 2007. aastani vanu ja uusi Euroopa Liidu liikmesriike. Teostati andmebaas, näituseid, dokumentaalfilm ning ringi liikuv üritus nimega “Border Speaking”.

Film on eesti, inglise, soome ja vene keeles, eestikeelsete subtiitritega. Seanss on publikule tasuta.

Koduleht: www.detour2011.eu

Treiler: http://www.youtube.com/watch?v=osCxGMzu0fs

back

2011-10-16T23:12:00.000+03:00

Viimane postitus oli ammu. Kroonika mõttes oleks vist siiski ilus siia üht-teist jäädvustada, siit ma tulen (või siis kirjutan...).

Viimase aja kõige suurem muutus on see, et alates 7. juulist olen majaomanik. Ühest küljest tähendab see seda, et mul on nüüd oma kodu - katsepolügon, kus saan rakendada kõiki oma "geniaalseid" sisekujunduse ideid. Teisalt on see nüüd ilmselt vähemalt mingiks ajaks paikkonaga siduv tegevus. Ja kolmandaks - pea kõik vabad õhtud ja päevad on möödunud värvides, lammutades, niites, koristades, tassides, lihvides jne...
Tegemist on 1929 aastal ehitatud taluhäärberiga. See kõlab natuke hullult aga seal on kaks korrust, 190 ruutmeetrit ja 2ha suurune krunt. Ma veel päris täpselt ei tea, mis ma sellega pihta hakkan aga pärast seda, kui olin näinud kõrgeid lagesid, pea 100% originaaldetaile, kahhelahjusid, maakivist kõrvalhooneid ja jõge - ma ei suutud vastu panna.

Vahepeal on muud ka olnud.... mõned reisid, palju tööd. Aga tagantjärele kroonikat pidada on kuidagi tüütu:)

Sinine taevas ja mustad oliivid

2011-07-17T22:51:00.000+03:00

Topeltjooned kõuglamate teelõie salakavalamate teelõikude keskel pole mitte niivõrd reeglid, mida peab järgima valusate trahvide vältimiseks, kui abistavad soovitused. Teemärgis ei ütle: " Kui siin möödasõitu üritad, saad ilmselt surma või vähemalt raske trahvi kaela ning kaotad juhtimisõiguse ohtliku sõidumaneeri eest". Selle asemel teatab hoopis: "Ilmselt oleks targem möödasõitu mitte üritada, aga kui seda siiski teed ja surma saad, ära tule ütlema, et me pole sind hoiatanud".

Ma oleksin pidanud märkama, et üks ta Kreeka eluga kohanemise tunnuseid oli see, et lause "Ma tulen homme õhtul kell seitse" tähendas tegelikult "Võibolla tulen homme kell seitse". Või kaheksa. Või ülehomme. Või siis, võib-olla ei tule üldse".

Kuid tšellol jumaliku muusika mängimiseks vajalikud omadused ei kattu nende omadustega, mida läheb vaja majaehituse järele vaatamiseks Kreekas.

John ja Christopher Humphrys "Sinine taevas ja mustad oliivid"

Muld ja Marmor

2011-07-17T22:43:00.000+03:00

Paistab, et niisuguste lendturistide jaoks nagu meie kehtib vähemasti meile näidatavat sorti vaatamisväärsuste puhul üks kirvesilmaseadus: objekti tähtsus on tema mõõtmete ja vanuse korrutis.

Siin on Sultani tulbiaed. Selt maalapilt on pärit kõik puna-kolla-valge toredus, mis esmalt lõi õitsema XVI sajandi Hollandis ja nüüd läbi mitmesaja sibulatepõlvkonna kirendab kõigis maailma maades. Aga siin, tema päriskodus pole enam muud kui roostetanud Tulbiaia-silt tühja ja umbrohtunud muru kohal.
Imepeenest kohati kärisenud marmorpitsist rinnatis viib mööda basseiniveert Baghdat köskü, Bagdadi kioski juurde. See on väike puhkepaviljon Sultani ja tema lähikondlaste jaoks. Üks aiamajakestest, mille järgi maailma ajalehe-, õlle- ja sajagrammi-putkad on nime saanud.

Ellen Niit & Jaan Kross "Muld ja marmor"

2011-07-17T22:23:00.002+03:00

... viimasest kirjutamisest on möödas taas väga pikk aeg. Kuidagi lendav periood on olnud ja vabadel hetkedel ei ole suutnud ennast kuidagi klahvide taha sundida.

Aprilli viimasel nädalal käisin töisel visiidil Césises (meie jaoks Võnnu). Esimesel õhtul (K, 27. aprill) oli kohaliku teaduskeskuse avamine. Tegemist oli suhteliselt veidra majaga. Nad ise muidugi vabandasid, et suurem osa sisustusest on alles tulemata ja avamisega pidi kiirustama kuna projekt sai läbi aga ikkagi – meie AHHAA kõrval oli see kummaline. Kuna olen hetkel teel Peterburgi, siis paratamatult kerkib esile võrdlus Vene Muuseumi ja mõne Eesti kohalikuga. Need on ju ka toredad, absoluutselt, aga...

Kolmapäeval avati spetsiaalselt meie seltskonnale kohalik klubi. Päris äge pidu oli, vähemalt meil, eestlastel.

Nejapäva hommik oli pisut unine kuid liikusime siiski õigeks ajaks seminarile. Kuna teema oli minu jaoks pisut kauge siis otsustasin, et tegelen pigem oma valdkonnaga. Läksime I-ga turismikasse ja kohalik kultuuri- ja turismikeskuse inimene oli valmis meiega tegelema. Külastasime vana lossi. Kõlab pisut madalalt aga täiesti siiralt – paljad müürid. Kuna giid rääkis ainult läti ja vene keelt, läks ilmselt palju kaduma. Aga tore oli siiski! Seald edasi lõunale ja linna jalutama. Juttudes tuli välja, et vähemalt meiega võrreldes on nende elu seal ikka suhteliselt keeruline. Väga väikese tasu eest piisavalt palju tööd. Töötingimused kahtlemata kehvemad kui meil. Aga võibolla oleme lihtsalt hellikuteks muutunud.

Päeva teise poolde jäi ilmselt kogu reisi suurim elamus. Nimelt viis Ilona meid vanasse raudteelattu, kus toimetas üks vanem proua. Väga meeldiva ja sõbraliku olemisega kuid vanas keeles vist pisut „päikese või kuu poolt puudutatud“. Igatahes – proua peab ilma igasuguse tasuta üleval vana raudteelaudu, organiseerides seal kunstinäituseid, filmiseansse, kontserte ja muud. Sõbrad kunstnikud sõidavad lihtsalt kokku ja on. Pisut kommuunilaadne vegeteerimine – üliäge.

Seesama proua lubas meile soovi korral korraldada õhtul spetsiaalselt filmiseansi. Kuna meie Ingega olime ideest vaimustunud, ei olnud ka teistel enam midagi väga öelda.

Õhtul toimus siis seanss ühes kesklinna fotostuudios. Läti autori filmipoeem „Muda“ jättis ülisügava elamuse. Sõnadeta kuid sellele vaatamata tohutult palju ütlev film! Järgmisel hooajal peaks proovima seda Eestisse tuua! Õhtul veel väike vein ja reis hakkas lõppema.

Kolmapäeva hommikul külastasime veel mõnda linna asutust ja seejärel algas kodutee. Suutsime teistele augu pähe rääkida ja külastasime Césise puitvillade rajooni – absoluutselt võluvad majad! Kunagi asus seal sanatoorium. Ühes majas elas teenindav personal, rikkad perekonnad üürisid endale suveks puitvilla ja suvitasid. Vinge!

Osa seltskonnast bussist välja ei tulnud ja küsis pidevalt, et millal me edasi liigume. Aga me ei lasknud ennast sellest häirida.

Laupäeval osalesin Eesti Segakooride Liidu volikogus ja mulle endale üllatuseks valiti mind juhatuse liikmeks. Näis, kuidas sellega edasi.

Järgnev nädal läks taas tööd sebides. Reedel tuli mulle vanaema külla (tal oli sünnipäev) ja siis sai temaga päris pikalt istutud ja vesteldud. Oli huvitav! Laupäeval oli Tarvanpää juubel. Peole ma ei jäänud aga kontsert oli väga ilus! Tõele au andes läksin sinna teatava eelarvamusega – minu side tantsuga on ju suhteliselt kauge. Kogu pooleteise kuni kahe tunni jooksul ei olnud mul kordagi igav, vastupidi. Väga hästi lavastatud kontsert kiire energia ja ilusate liikumiste ja emotsioonidega. Olin puudutatud!

Järgmisel nädalal oli oluliseks hetkeks reedene (13. mai) Lüganuse Rahvamaja kevadkontsert. Koor oli väga tubli! Vaatamata minu hilinemisele seoses Tallinnas tulekuga ja seega pisut kiirustavale proovile võtsid nad ennast niivõrd hästi kokku, et esmakordselt ei olnud mul juhatades ühtegi üllatust. Puhas rõõm! Ja üldse on kogu see kamp niivõrd vahetu, soe ja armas!

Laupäeval sai teoks Kaja Visnapuu poolt välja käidud idee – kontsert orelitöökojas. Selle kohta tegin ka väikese kirjutise:

Muusikatund orelitöökojas

Keio Soomelt

19. mai 2011

keio.soomelt@rakvere.ee

Möödunud laupäeval oli mul ühena paljudest võimalus osa saada suhteliselt erakordsest elamusest – kontserdist Kriisade orelitöökojas.

Mäletan veel oma esimest käiku meistri majja – oli varakevad ja esimene ergas päike paistis heledalt sisse orelitöökoja akendest. Juba tol korral tajusin, et tegemist on väga erilise auraga kohaga. Ilmselgelt oli suur panus sellesse emotsiooni pererahval, kelle tugev fanatism ja uskumatu pühendumus andsid juba algusest kogu projektile väga erilise ilme.

Tol kevadpäeval idanema hakanud idee sai teostatud möödunud laupäeval – tunniajase loeng-kontserdiga esinesid Hardo Kriisa ja Toomas Trass. Õigupoolest algas kontsert juba Rakvere Rahvaaiast, kus Kaja Visnapuu (SA Virumaa Muuseumid) rääkis kokku tulnutele kunagisest Rahvaaia tegevusest. Siinsetest laulupäevadest ja teatrietendustest. Traditsioonist, mida Rakvere Teater sel suvel taas elustab.

Kontserdipaika jõudes tabas meid üllatus – kontserdisaali mõistes väike ruum oli puupüsti rahvast täis! Ja julgen kohalolnute nimel väita, et tulemine oli vaeva väärt! Esiteks pakkus kontsert võimaluse kuulata kunagi väga levinud, kuid tänaseks teenimatult unustuste hõlma vajunud pilli – harmooniumi. Oreli suursugust kõla on ilmselt enamus kuulnud, samuti on tuttav harmooniumiga sarnasel põhimõttel töötav akordion. Paraku tänaseks suhteliselt haruldase instrumendi kõla meil enam kõrvus ei ole. Omal ajal on ilmselt nii mõnegi vanaemad-vanaisad õppinud just selle pilli saatel selgeks oma esimesed koraaliviisid... Toomas Trassi sõnul on viimasel ajal märgata ka harmooniumimuusika puhul tugevat renessanssi. Korraldatakse festivale, vanad pillid saavad ennistatud ning ka mängijaid tekib üha juurde.

Eelviimase mõtte lennus tsiteeriks mõni päev pärast kontserdi mulle saadetud ridu:

Ses klassis on vana harmoonium

ja koolmeistri heldinud vaatel

Teele, teele, kurekesed

laulavad lapsed ta saatel

Ja algkooli ainus klassiruum

saab soojaks laulust südist

ja selleks ka et ahi köeb

sest aknad näitavad sügist

/.../

Ning ükskord need lapsed lähevad

jalas uued kalossid

ja pleekinud koolimütside all

neil välguvad õhulossid

Üht kätt neile koolmeister lehvitab

all pihla, mis punab marjus

ja teisega muhku kompab ta

hallide juuste varjus

Ja just nagu vana harmoonium

meid saadavad tuulehelid

...kui kõik pungad puul ja põõsal

ja kuidas need sõnad kõik olid

P. E. Rummo „Vana Harmoonium“

Lisaks huvitavale ja väga hästi interpreteeritud muusikaelamusele ei saa unustada ka kontserdi sõnalist poolt. Lisateadmised pillide tööpõhimõtetest ja saamisloost lisasid muusikaelamusele veel teise emotsionaalse tasandi. Instrumendist sai justkui kaaslane, kellel on oma lugu, saatus ja elutee.

Kavast tõstaks eriti esile Toomas Trassi poolt viimasena esitatud Widori Toccata F-Duur. Loo kevadine kergus ja helgus, interpretatsiooni lennukus ja juba mainitud paiga eriline aura suutid luua kordumatu atmosfääri, mille sõnadesse panek jäägu siinkohal püüdmata.

Lõpeks ei saa veel jätta mainimata, et täitus ka minu kui kontserdi korraldusega seotud olnud inimese ülim eesmärk – publik oli saanud meeldiva elamuse osaliseks. On puhas rõõm korraldada kontserdi niivõrd pühendunud kaaslastega ja on siiras heameel, kui pärast kontserdi lõppu inimesed oma positiivset emotsiooni väljendavad!

Tänan Kaja Visnapuud hea idee ja korraldusliku abi eest, perekond Kriisasid väga sooja külalislahkuse eest ja Toomas Trassi kiire kaasatulemise ja meeldiva kontserdi eest!

Pühapäeva mahtus laululaager Kirderanniku Segakooriga. Produktiivne!

Järgmise nädala esmane hetk oli neljapäevane Ökopäev keskväljakul. Juba alguses ristisime selle rahulikuks ökochilliks ja nii see ka läks. Tormlemist ei olnud aga selline mõnus tuksumine koos toredate inimestega. Julgen siiski öelda, et päev läks korda (vaatamata mõnedele sapistele kommentaaridele VT veebis). Alati ei pea korraldama üritust 10 000 inimesele:)

Laupäeval (21. aprill) oli Kirderanniku koori esimene kontsert praeguse suure koosseisuga. Mõni asi läks pisut rabedalt ja eks seal oli ühte-teist aga üldiselt siiski hästi! Koor kõlas täitsa kabedalt ja kokkuvõtteks olid asjad kenad.

Teisipäeval (24. aprill) algas mingis mõttes uus etapp elus. Loodetavasti saab sellest hetkest alguse pisut kiirem sisemine kasvamine ja edasi liikumine. Näis!

Kolmapäevases kinoklubis näitasime Norra filmi „Tüütu mees“. Alguses oli sellesse pisut raske sisse elada aga mõne aja pärast tekkis juba arusaamine. Suhteliselt tõsine film kogu Skandinaavia „heaolu“ kohta. Kas me ikka oleme piisava tõsidusega üle vaadanud selle ideaalühiskonna, mille poole me püüdleme? Kirjutades neid ridu Narva piiripunktis, teel Venemaale, on see kõik vist eriti aktuaalne. Panustame iga päev oma materjaalsesse heaolusse, kuidas on lood meie sisuga? Kas kesklinna korteris oleme õnnelikumad kui kuivkäimlaga maamajas? Või kus on siis parem? Kas etem on töötada 24/7 ja teenida pensioniks raha või elada siin ja praegu, hakida ainult hädapäraseid vahendeid ja muu aeg panustada lihtsalt olemisele ja kogu loodu nautimisele? Et siis kuidas?

Reede hommikul sain Tartust kätte oma Rakvere trükiste esiklapse – kultuurisuve voldiku. Oli ilus tunne küll:) Ja reede õhtul tähistasime Anu ja Inge sünnipäeva – oli mõnus!

Laupäeval olin kutsutud ühele juubelile kooriproovi tegema. Tegelikult sai see alguse kunagiselt Swedbanki seminarilt, kus ma tegin pooletunnise kooriproovi. Seal osalenud prouale jättis see mulje ja ta kutsus mind oma juubelile sarnast asja tegema. Laulsime „Sangar seiklusfilmis“ ja oli päris tore. Alguses inimesed küll pisut võõrastasid aga lõpus kõik laulsid/võimlesid ja olid muidu toredad.

Viimane nädal on möödunud suures osas kinnisvara tähe all. Olen tegelenud kodu otsimisega ja midagi olen vist ka leidnud. Ei taha hetkel veel väga hõisata (kuna pangaga on kõik alles alguses) aga see on puumaja, ehitatud 1929 ja asub vanas mõisapargis. Ta on suur (isegi liiga) ja seetõttu on kogu projekt totaalselt hullumeelne aga: autentne puitarhitektuur (kunagine jõuka talu elamu), vana mõisapark ja kaks maakivist kõrvalhoonet, suured kahhelahjud, põlsipuud ja jõgi krundil. Saate aru?

Täna hommikul kell 7 algas järjekordne reis Peterburgi. Hetkel seisame piiril, ootus...

Kuna vahepeal varastati ära minu arvuti, milles oli suur osa vahepealseid kirjutisi, on järgmine periood suhteliselt üldine. Niipalju kui vanal inimesel seda mälu nüüd on...

Venemaale jõudes tuli taas mingi sellele maale iseomane tunne peale. Mulle lihtsalt meeldib see maa! Peterburi kohale jõudes ekslesime bussiga päris pikalt, lõpuks leidsime oma külalistemaja Fontankal siiski üles. Mitte midagi erilist, kui mitte öelda, et tagasihoidlik aga hea asukohaga ja pesta/magada saab. Esimesse õhtusse jäi päris pikk jalutuskäik mööda Palee kaldapealset suveaeda, sealt ringiga tagasi Fontankale jne. Lõpuks veel hilisõhtune jäätis ühes väga kummalise teenindusega kohasJ Jõudsime A.-ga tagasi külalistemajja 23 paiku ja leidsin sealt eest H. ja A. Läksime linna ja päris pikk aeg möödus Palee väljakul istudes ja vahukat juues. Oli tore!

Teise päeva hommikul külastasime esmalt Jaani kirikut. Olin seal varem küll käinud aga eelmine kord oli jäänud suhteliset põgusaks. Endiselt on emotsioon, et kõik peale sisenemistsooni on majas väga tore:) Lisaks majaekskursioonile kohtusime ka direktriss S.-iga, kellele meie kontserdi korraldamise plaan paistis meeldivat. Näis, mis sellest siis saab!

Edasi liikusime A.-ga Smolnõisse, kus meil oli kohtumine J.-ga, teemaks Smolnõi kammerkoori visiit Rakverre. Töine kohtumine, asjalik:) Smolnõist korjas meid peale üks pianist, kelle plaanime ka Rakverre kontserti andma tuua. Aga mis peamine – tegemist on inimlikus mõttes fantastilise inimesega! Ülimalt vahva maailmavaade ja arusaamad.
Õhtusse jäi balleti külastus. Seekord toimus „Vene Ballett“ trupi etendus ühes hiiglaslikus Nõukogudeaegses kultuuripalees. Peegellaed, marmorplaadid, kunagine moodne arhitektuur. Ilmselt tänu rahapuudusele suhteliselt puutumatuna säilinud interjöör. Vinge! Etendust ennast olin sama trupi esituses mõned aastad tagais näinud, seega üllatusi ei olnud. Tõsi, printsi tantsis üks teine solist ja tundus, et tegemist oli eelmisest parema versiooniga. Väga puhas, jõuline aga samas mitte robustne tants. Vene balletist olen vist varem juba kirjutanud ja emotsioonid on laias laastus samad – super!

Õhtusse jäi taas Palee väljak ja vahukas, tähistasime H. sünnipäeva. Seoses sellega venis õhtu päris pikaks ja tagasiteest on meeles, et leidsin tänavalt kaks hiiglasuurt plastikust progandit. Kinkisin ühe A.-le:)

Järgmine hommik ei olnud just särav aga ka mitte traagiline. Sõitsime Peterhofi. Kuna varasemalt olin pargis käinud, külastasime A.-ga seekord paleed. Laias laastus jätab see inimlikuma mulje kui Ermitaaž. Tõsi, luksust on ka siin metsikult aga kogu mõõtkava on loogilisem. Suudad lossi ikka ühe võhmaga läbi käia. Muuhulgas oli seal päris hea väljapanek viimastest Romanovitest. Peaks Jekaterinburgi raamatu ikka läbi lugema.

Neljapäeval toimusid veel viimased ettevalmistused Linna Päevadeks ja reedel need algasid. Seoses Ööjooksu ja keskväljaku kultuuriprogrammiga oli jooksmist ja sebimist päris palju. Keskväljaku osas oli H. ikka väga suureks abiks. Mõned asjad rajal jäid tegemata ja siin-seal oli väikeseid lokse või üleloksuvaid emotsioone kuid laias laastus laabus kõik hästi, võis vast rahule jääda. Jooksmiste vahele jäi ka kammerkontsert Rahvamajas, kus ma ka ise üle pika aja üles astusin. Ei tea, kas sahmimisest, närvidest või millestki muust aga esimese aaria suutsin suhteliselt metsa keerata. Teine lugu oli vist enam-vähem. Umbes südaööl lõppenud jooksmised said toreda punkti Artis koos I. ja klaasi veiniga.

Laupäeva hommik oli suht rahulik. Mõningad toimetamised siin-seal, laias laastus uimerdamine. Õhtul osalesin Pungi rongkäigus ja plaanisin kuulajana ka platsile minna. Paraku juhtus nii, et suur osa laulupeost möödus improviseeritud piletikassas Vallimäe nõlval. Aga tore oli siiski:) Õhtul veel väike abi pisikeste sahmimistega ja mõned hetked Pungi aftekal. Lõpuks olin siiski suht väsinud.

Pühapäeva hommikul oli Kirderannikuga taas esinemine Kukrusel, läks vist hästi.

Ja siis algas esmaspäeval puhkus! Esimene puhkuse nädal möödus peamiselt mööda koosolekuid ja nõupidamisi joostes – Eestis puhkamine ei ole väga lihtne. Reedel käisin Suure-Jaanis kontserdil, paraku ei olnud ilus elamus. Sain sinna kutse ja otsustasin minna, teatasin oma tulekust ka korraldajaid kuid sellele vaatamata läks väga pikk aeg enne, kui saadi aru, et ma ikka peaks sisse saama. Point ei olegi mitte selles, et ma ei võiks piletit osta. Point on selles, et kui juba on kutsete list, siis võiks sellest ka mingi ülevaade olla. Kuna istmed olid kohutavalt ebamugavad ja kuna saali akustika oli ka kehv, siis teiseks pooleks ma ei jäänud! Käisin hoopis oma õel külas:)

Reedel tuli teade, et Esttour on pankrotis ja meie reisi Kreetale ei toimu. Otsustasime siiski reisi teoks teha, siin siis mõned minu reisimärkmed...

P, 19. juuni kell 9.30 Viking Line laev

Hommikune ärkamine oli suht unine, kui mitte öelda, et julm. Kuidagi siiski... Hommik Rakveres oli päikeseline ja soe, osaliselt ka sellest ilmselt hea tuju:) Tallinnas liitus meiega T. Praeguseks on esimene vahukas laevas avatud, elu on täitsa tore!

16. juuni kell 19.30 Vantaa lennujaam

Helsinkis oli külm. Alguses see eriti ei häirinud aga pikapeale viskas kõhedaks. Jätsime oma pagasi raudteejaama ja suundusime linna. Kuna tegemist on Soomega ja pühapäevaga, on enne kella 12 olukord suhteliselt lootusetu. Leidsime pika valimise peale ühe koha, mis oli lahti ja sõime seal hommikust. Edasi juba idaturistile kohaselt H&M-i lääne kaubanduse imesid kaema. Üldisel laine voolus ostsin endalegi laste osakonnast paar hilpu. Poes olles saime ka „rõõmustava“ sõnumi – meie lend on edasi lükatud ja väljub loodetavasti kell 22. Mis siis ikka – veel kaubandust ja üks tore kohvik. Proovisime ka kinno minna aga paraku aeg ei sobinud. Juhuslikult sattusime Helsinki Kultuurimuuseumisse ja see oli päris tore! Pärast pisikest aga väga mitmepalgelist väljapanekut (mille hulgas oli muide ka esemeid Vormsi saarelt) maandusime lastenurgas värvipliiatsite taga:)

Ühel hetkel otsustasime siiski lennujaama liikuda, bussis jäin magama (päev algas ju kell 5). Lennujaamas tekkis hetkels Gruusia idaturisti tunne. Seoses hilise registreerimisega olime mingist nimekirjast puudu ja meil tuli kassa kõrval oodata. Päris palju nalja sai:) Lõpuks olen siiki väravas, loodetavasti lend väljub ka...

26. juuni Euroopa kohal

Vaatamata hilinemisele olime ühel hetkel lõpuks lennukis ja reis Kreetale algas. Mul pole vist elus nii pikka lendu olnud. Lapsed on ju laias laastus toredad aga kui kitsas lennukis on Sinu vahetus läheduses kolm umbes alla aastast põnni, kes kordamööda ja korraga oma lennuga „rahulolu“ väljendavad, siis.... jah. Naabritele pakuti süüa, mulle mitte. Kusjuures ma isegi ei tea, kas meile broneerimisel seda võimalust pakuti? Iist juurop ruuls!

Kell 3 maandusime Chania lennuväljal. Teadsin, et tegemmist ei ole pealinnaga aga täiesti ausalt ja ilma igasuguse irooniata – Rakvere bussijaam sellele palju alla ei jää. Kõik selles väikeses väravas Euroopast Kreetale oli suletud. Transport linna algas alles mõne tunni pärast ja rendiautot saada – utoopia. Veetsime öö lennujaamas.

Hommikul saime linna ja pärast kiiret kohvi algasid läbirääkimised rendiautosid pakkuvate kreeklastega. Pärast umbes tunnist kappamist ja seletamist jäime pidama ühe vanamehe juurde. Tehingus kokku leppimiseks kutsus ta kohale oma proua (kelle inglise keel oli pisut parem). Proua tulekule eelnes pikk pladistamine ja kolistamine tagaruumis – ilmselt oli ta just ärganud.

Pärast pikka protseduurireeglite ja paberite täitmist olid väikese Hyndayi võtmed mul taskus. Kindlustuse kohta küsides tuli ka proua parim nali, mis jäi kõlama mitmeks päevaks. Kujutage endale ette üpris suurt, uimast ha pidulikku kreeka naist, kes teatab ainult talle omases inglise keeles: „Iif juu dämitš mai kaar, juu vill pei foor handrid euros. Okei?“

Olin vahepeal juba unustanud, kuivõrd tore on siin sõita. Vaatamata kohustuslikule „vasak käsi aknast väljas vastavalt vajadusele kas loiult lebamas või aktiivselt žestikuleerimas“ ja ohtrale signaalile on siin juhid viisakad ja tähelepanelikud. Teed kulgevad mööda mereranda ja mäenõlvasid ning pakuvad hingematvaid vaateid. Mõnel nõlval oli küll tunne, et seesama Hyndai ei kavatse enam edasi minna kuid lõpuks tegi ta oma töö siiski ilusti ära.

Iraklioni kandis sai väsimus minu vaprusest siisku võitu ja viimased 20km Hersonissosesse pidi V. sõitma – minu silmad mulle enam ei allunud.

Lõunaks olime Hersonissoses. Vaatamata väiksele kõhklusele osutus meie viimasel hetkel broneeritud majutuskoht ülivahvaks – peaaegu peatänaval (samas suurimast lärmist siiski eemal), kolmekohaline väga lihtne aga mõnus kööginurgaga tuba, hiiglaslik rõdu (mis oli küll mitme toa peale aga mida kasutasime ainult meie). Olin bookingus teinud kuupäevaga vea ja reserveerinud toa päeva võrra lühemalt kui tarvis. Meid vastu võtnud noormehele see probleem ei olnud – olge kaua tahate. Summa muide sellest ei muutunud:)

Mõne aja pärast kohtusime R. –i ja V. –ga. Kerge kokteil ja rand. Lubasime pärast väikest puhkust nendega linnas kohtuda. Vajusime vooditesse ja järgmine hetk kõigil kolmel oli teisipäeva hommikul.

Plaanis oli külastada saare idaosa ja esimene peatus oli Agios Nicolause nimelises linnas. Ilmselgelt on sealseks pilgupüüdjaks linna sisenenud lahesopp. Linnakese süda on ümber väikese, peaaegu kinnise lahelaigu. Lademetes kohvikuid, ilusaid vaateid ja müüvaid kelnereid.

Kreeta omapäraks on ka igal pool sõna otseses mõttes vedelevad ajaloomälestised. Seltskonnas olnud muinsuskaitse taustaga kommentaarist tuli välja, et kreeklased otsivad tihti mööda Euroopat taga kadunud sambatükke ja muud. Ja samas on need lihtsalt kuskil suvalises võpsikus vedelemas. Mis teisalt on vist ka loogiline kuna seda kõike on siin nii palju! Heal juhul on mälestised ümbritsetud aia või selle jäänustega, ja seda kõike on lademetes. Vinge:)

Järgmine peatus, Irapetra, võlus kõigepealt oma mõnusalt vaikse ja väikese rannaga. Võrreldes Hersonissose turistivooga oli siin oluliselt rohkem kohalikku seltskonda. Mõnus, ilma merisiilideta vaikne rand. Lisaks rannale kogesime ka mõnusat jalutuskäiku lõunamaiselt ausalt lohakil majade vahel. Kõik on siin kuidagi loomulik, puhkav, rahulik, elegantselt lohakas ja lihtsalt eksisteeriv.

Õhtusöögi võtsime ühes teeäärses tavernas. Kreetale kohaselt oli toit loomulikult fantastiline!

Õhtul otsustasime ranna ja veini kasuks. Me polnud veel oma hotellist eriti kaugel, kui üle tänava karjuti „Hey neighbours!“. Meie kodu kõrvalmajas oli kohalik Supermarket (väike kõikvõimalikku nodi maast laeni täis poeke) ja seda pidav proua oli meile juba esimesel päeval silma peale pannud. Väljusime poest kahe kaheliitrise plastikpudeliga, sisuks kahtlane punane vedelik – proua abikaasa poolt villitud koduvein (tahtsime pudeliveini osta aga ta soovitas meile tingimata seda!). Esimesel katsel oli selle maitse jube, teisel korral veel kohutavam ja osa sellest taevalikust nektarist jäi meist maha külalistemaja külmikusse, rõõmustamaks järgmisi rentnikke.

Aga üldiselt oli tore õhtu sadamakail...

Kolmapäeva märksõnadeks olid rand, puhkus, päike ja retsina. Õhtul veel klassikaline rõdupidu ja oligi tore:)

Neljapäeval käisime ära saare kohustuslikul objektil – Knossoses. Tõele au andes oli küll huvitav aga vaimustusest ma just ei kiljunud. Peab ikka palju kujutlusvõimet olema! Üheks kirkamaks mälestuseks jääb vast ühe CCCP ajastust pärit proua kirjeldus, kes püüdis endale meeleheitliku järjekindlusega koju viia tükikest Knossosest – nimelt päris suurt tükki ühest seinast. Paraku tema lammutustööd segati. Mida ei suutnud vulkaanipursked, maavärinad, barbarid ja aastatuhanded, selle teeb ära kari turiste! Lisaks püüavad kõik need prouad meeleheitliku järjekindlusega ronida kõikidesse õitsvatesse põõsastesse ja nende kaasad sama meelekindlalt siis pildistavad neid.

Edasi suundusime Kourna järve äärde. Tegemist on saare suurima mageveekoguga (võibolla ainus, ei tea) ja nagu ikka – vaade on hingemattev. Puhas vesi kõrgete mägede vahel, kaljud ja läbi vee paistev põhi (millal te viimati mõnes Eesti veekogus rannahooajal pärast nelja sammu põhja nägite?). Rentisime vesiratta ja veetsime ülivahva tunni järvel.

Tagasiteel tegime peatuse samanimelises külas. Alustuseks jalutuskäik ja paari ülivahva maja leidmine, seejärel kohalik keraamikapood. Viimasest saime ka soovituse õhtusöögikoha valikul. Ja pettuma juba ei pidanud! 3km külast väljas asus taverna, mida pidas Maria. Perenaine ei saanud inglise keelest mitte sõnagi aru kuid kõik jutud said aetud. Tema enda valmistatud salat, jänes, lammas ja Mousaka lihtsalt vaimustasid! Kui keel oleks suus lahti, siis mul seda enam ei oleks, see oleks alla läinud:)

Tagasiteel oli teel mingi õnnetus ja vastavalt kohalikule traditsioonile keegi ümbersõidu korraldamise või suunamisega ei tegelenud. Pärast väikest ekslemist ühes oliivisalus ja kõhklust kütuse jätkumise osas jõudsime siiski koju.

Reedel külastasime Iraklioni ja selle turgu, ostsin pisut nänni. Võrreldes teiste linnadega Iraklion mingit erilist muljet ei jätnud.

Reede pärastlõuna ja laupäeva hommik olid taas Hersonissose rannale, päikesele, merele. Taevalik!

Laupäeva õhtul käisime „Kreeka õhtul“. Pärast pea tunnist bussis loksumist (kuna kokku korjatakse inimesed erinevatest hotellidest) jõudsime ühte väikesesse külla. Esimene punkt – Raki ja suveniiripood. Seejärel liikusime ülisuurde sööklasse, mille keskel lava. Varem oli olnud siin buffet toitlustus kuid ka siia on jõudnud kokkuhoid. Toitu anti jaopärast ja see jagu oli üpris väike. Kogu söögiaja vältel toimus laval peamiselt tantsust koosnev kultuuriprogramm. Rahvatantsud olid täitsa toredad, tantsuetendused kohati pisut turistikad. Orffi muusika antiiktseremoonial? Üldiselt oli programm täitsa vahva, tõsi, kõht jäi tühjaks.

Õhtu jätkus rannaäärses baaris. Meiega ühines kaks äsja Kitise lõpetanud noort näitlejat Moskvast. Mõne Cuba Libre ja vesipiibusõõmu ääres sai siis seal Vahemere ääres maailma parandatud:)

Pühapäeva hommikul veel viimane kohv lemmikpaigas ja taas Chania poole teele. Muide see lemmikkohvik – üks vähestest paikadest Hersonissoses (vähemalt meie teisi ei leidnud), kus istuvad päris Kreeka vanamehed ja mida peab samuti päris Kreeka vanamees. Päris koht! ... kõigi nende turistikohtade ja poodide vahel, kus sa saad osta endale 3 Bossi lõhna ainult 10 euroga ja müüja on valmis Sulle vanduma ei tea mille nimel, et loomulikult on need originaalid, ära tule solvama!

Teel Chaniasse külastasime veelkord Kourna keraamikapoodi ja käisime Maria tavernas lõunal.

Seoses selle savitöökojaga ka üks lugu: Seal müüdi keraamikat, mis pidi olema absoluutselt unikaalne, kohapeal toodetud jne... Mõned tunnid edasi leidsime Chaniast poe, kus müüdi absoluutselt autentseid tooteid ja müüja oli absoluutselt veendunud, et neid valmistab tema vanaisa sealsamas tagatoas. Selliseid asju saab ainult sellest poest ja need on absoluutselt unikaalsed!

Nagu mainitud, jõudsime Chaniasse. Eelmise korra segane ja mitte just vaimustunud mälestus sai hoobiga pühitud – seal on tohutult kaunis vanalinn koos imearmsa lahesopi ja kaldapealsega. Taas kohvikud, meri ja päike – super!

Kuna Chania lennujaamas puudub pakihoid, olime sunnitud jätma oma pagasi rendiautosse. Sinna naastes oli minu kohver läinud. Autosse oli lihtsalt sisse murtud ja esimene kättejuhtuv pagas kaasa haaratud. Õnneks olid teised alles! Kaotus – must pesu, mõned raamatud, kingitused, väike arvuti ja mis peamine – Pass. Ma küll eriti ei usu sellistesse asjadesse aga varas oli kaasa võtnud ka kohvris olnud ikoonid, seega hästi tal vist ei lähe. Niisis, unustasin oma passi kohvrisse ja see läks oma teed. Pärast lühikest mõttepausi ja bussijaama avalikku internetipunkti helistasin Välisministeeriumi infotelefonile. Bussijaamast edasi politseisse, kus mulle anti suht naljakas paber varguse kohta ja edasi lennujaama. Muide politsei oli päris vahva! Paljundusmasinat neil vist ei olnud, igatahes täitsin avalduse läbi kopeerpaberi. Loomulikult oli alumine leht võrreldes pealmisega paigast ära ja seetõttu oli mulle antud alumine leht (mis täitis ka tõenid rolli) täiesti loetamatu. Ilmselt sain lennukile tänu sellele, et lennujaama inimesed ie osanud nende paberitega mitte midagi pihta hakata.

... ja nüüd on kell 3.15 öösel, lendan Läti kohal ja 30 minuti pärast peaksime maanduma külmas Helsinkis. Vaimustav nädal Kreetal on lõppenud.

Tagasi jõudes algas esmaspäeval taas töö. Tõsi, seoses magamata ööga ja pika reisiga olin esimesed kaks päeva ikka väga kapsas. Paraku aeg ei küsi ja uued asjad olid ees. Tasapisi hakkasin liikuma Suvemängude lainele. Mõningad muud kontoritöö sebimised sinna juurde...

Kuu viimasel päeval toimus Linna Päevasid kokkuvõttev istumine ühes turismitalus, oli vahva. Õppisin vibu laskma ja enese üllatuseks ma sain isegi märklauale pihta! Õhtul tuli ka väike ootamatus – tekkis vajadus sõita järgmisel hommikul Helsinkisse.

Hommikul enne kuute! (minu jaoks müstiline kellaaeg) võttis Marko mind peale. Päev Helsinkis möödus peamiselt ringi sahmides, lisaks väike shoping ja väga vahva õhtu kohalikega. Järgmise päeva hommikul sõitsin esimese laevaga Tallinna. Kuna Tallink oli täis, sõtsin esmakordselt Eckeröline laevaga. Kõige kirkam elamus oli vist DJ Vesku retodisko. Andke mulle nüüd andeks võibolla väike õelus aga see oli ikka naljakas!

Nimelt oli tegemist sellise aastates 50+ ja kaalus 100+ Edgari prillisdega härrasmehega, kes pani mängima erinevaid ABBA lugusid. Ühel hetkel haaras ta mikrofoni ja hakkas kõva häälega kaasa laulma, tehes sealjuures üpris energilisi tantsuliigutusi mikrofonijalaga ja ilma. Publik peamiselt vedeles diivanitel ja oli üpris äraootava näoga. Kirja on seda raske panna aga tegelikult oli nats naljakas küll:)

Pühapäeval sukeldusin lõpuks ka Laulupeo tegemistesse. Hommikune rongkäik läks suhteliselt uniselt mööda aga platsile ma jõudsin. Kohtusin seal päris mitme sõbraga ja esimene pool möödus mäenõlval kontserti kuulates. Üldmulje oli päris tore, kuigi mõned asjad nei töötanud vist päris nii, nagu oleks pidanud. Teine pool kontserdist möödus laval: Segakoor, Rokikoor ja ühendkoor. Kuna mingist hetkest alates läksid kõik lood kaks korda, venis laval olek päris pikaks. Üldiselt oli ju tore aga paraku sellist tunnet, nagu eelmisel noortepeol, ei tekkinud. Kõik laulsid, korralikult, noodist ja hästi aga.... ainult Mesipuu, mis oli kavaväline aga tuli ikkagi laulmisele, tekitas pisut soojema tunde. Aga võibolla on tegemist ka küllastumusega koorimuusikast? Ei tea... Päeva lõpuks olin igatahes laip ja muuhulgas ka näost absoluutselt ära põlenud. Aga üldiselt oli ju tore!

Uus nädal möödus peamiselt Suvemängude ette valmistamise laines. Reedesele avamisele ja rongkäigule eelnes ikka metsikult palju ebamäärasust ja jama aga lõpptulemusena kõik lahenes ja inimesed paistsid rahul olema. Lõpptulemus oli kõrvaltvaatajale ja külalisele loodetavasti kena ja asjad toimisid nii, nagu peab!

Laupäeva hommikul sõitsin Lüganusele – Kihelkonna laulupäev. Üldiselt läks kõik kenasti. Koor tuli järgi ja kõla oli ka täitsa OK. Ilm pidas ka kuni viimase looni. Juhatasin Mesipuud ja hakkas vaikselt sadama... Selline soe ja armas üritus oli.

Lüganuselt edasi Mäetagusele, kus Kirderannikuga osalesime Mõisapäeval. Ilmselt siiani parim esinemine selle kooriga. Kõik oli kuidagi ajastatud – koori konditsioon, saal ja emotsioon. Super! Polegi vist ammu niipalju positiivset tagasisidet saanud.

Õhtul oli Suvemängude pidu Rahvamajas. Senise elu kõige pikem pisu vist... segasime oma peoga Rahvaaias toimunud etendust ja sellest tulenevalt oli väga palju keerulisi hetki ja emotsioone. Õnneks sai see kõik siiski läbi ilma suuremate põrkumisteta ja elu läks taas edasi. Hilisõhtu venis pikaks. Kuna minu jaoks oli üritus laias laastus läbi, algas pidu ja see oli vahva. Pühapäev oli konkreetne vegeteerimine:) Õhtul käisin viimasel NOOR EESTI etendusel. Laias laastus meeldis, kuigi kohati jäid asjad segaseks. Ilmselt oli põhjuseks ka enda nõrk eeltöö ja eelteadmised. Kohati nõudis lavastus publikult siiski üpris avarat taustateadmist. Aga üldiselt oli siiski tore!

Uus nädal tõi taas töö. Mitu asja on pooleli ja sebimist on piisavalt nii töö kui ka isiklikul alal. Olen ära teinud ühe päris suure otsuse aga hetkel on see kõik alles ettevalmistavas faasis, seega sellest rääkida on vara.

Neljapäeval käisin Kukrusel VABRIKUTÜDRUKUTE kontrolli vaatamas. Üldmulje oli hea, kuigi vaimustust ei tekkinud. Võibolla oli asi ka selles, et tegemist oli kontrolliga aga jäi pisut toores mulje. Ka reedene õhtu sai kunstiga sisustatud – Sakal oli kontsert NORDIC VOICES. Jaana sõitis, seega saime me I.-ga ka pisut veini juua ja oli ülitore! Kõigepealt õhtusöök mõisa restos, seejärel kontsert ja lõpuks minu jaoks kõige toredam osa – matk rannas.

Eilne päev möödus Kundas, kus olin päevajuht. Vahelduseks on tohutult tore olla üritusel konkreetse osalise, mitte üldkorraldaja rollis. Kõik laabus kenasti ja hiljem tuli ka pisut positiivset tagasisidet, seega oli bro! Hetkel istun Lindakivi Kultuurikeskuse fuajees ja ootan miskitsuguse Galakontserdi algust. Olen taas oma Ukraina tüdrukutele saatjaks...

Aprill

2011-04-23T22:29:00.000+03:00

Kogu kuu on olnud päris kiire... ja need mõned õhtud kui oleks olnud aega ka siia blogisse midagi lisada on mul arvutist ja tippimisest kopp nii ees olnud, et pole lihtsalt viitsinud. Aga kroonika mõttes peaks väikese kokkuvõtte siiski tegema:) Märtsi lõppu midagi põrutavat ei jäänud... töö, koosolekud, nõupidamised. Sellest hiljem maal rääkides kordas vanaisa üle ühe vana nalja, mis situatsiooni sobis – peab ikka paganama rumal inimene olema, et kogu aeg on vaja nõu pidada...

Märtsi viimasel päeval oli mul esimene esinemine Ukraina ansambliga (olen seal peamiselt saatja rollis). Tegemist oli päevase üritusega Rakvere Gümnaasiumis (seoses vene keele nädalaga) ja meil läks minu arvates päris hästi.

Aprill algas minu jaoks uudse kogemusega – Paides toimus „Esimene Üleriigiline kvartettide konkurss Kuninglik Nelik” ja ma olin seal päevajuht. Ise jäin rahule, loodetavasti teised ka. Igatahes kutsuti järgmiseks aastaks tagasi.

4.-10. aprill oli mul „puhkus”. Esmaspäeval käisime Katriniga Põltsamaal ja Jõgeval noortekeskusi vaatamas seoses enda plaanitava projektiga. Muuhulgas käisime läbi ka Jõgeva kultuurimajast. Üha enam jõuan veendumusele, et vaatamata kasinale materiaalsele olule on meie linnas kultuuritoetusega täiesti normaalsed lood. Jõgeval oli muidugi ka tore. Maja juhataja võttis mied vaatamata ootamatule sissesadamisele väga soojalt vastu ja enda plaanide valguses oli sellest kohtumisest palju kasu.

Teisipäeval algas sünnipäeva tähistamine – külla tulid vanaemad, kellega sai koos söödud ja AQVA-t külastatud. Nad on toredad!

Kolmapäeval olime seoses Balletifestivaliga koos Annega Jõhvis ja muuhulgas külastasime ka renoveeritud Saka mõisa – super! Väga hästi taastatud maja. Ühest küljest moodne, mugav ja kaasaegne, teisalt soe, kodune ja mõnus. Ainult restoran oleks võinud pisut soojema sisekujundusega olla. Hetkel on õige pisut tunne, et oled sattnud mõisa kööki, kuigi tahas lõunastada söögisaalis. Aga üldiselt on maja igati õnnestunud! Õhtul käisid külas LV inimesed... üldiselt läks kõik vaikselt ja viisakalt (tõsi, külalisi ära saatma läksin ma veini ja peekriga aga see jäi täitmata).

Neljapäeval käisime Ingega Ida-Virus puhkuspäeval. Külastasime Kukruse mõisa ja Toila Terme. Kukrusest ootasin vast pisut enam. Võrdlemisi kallis piletihind ja väike ekspositsioon. Olles ise totaalselt Morthanderi raamatu „Parunid, eestlased ja enamlased” mõju all ootaks midagi enamat... rohkem detaile, luksuslikku kodusust, kohati võibolla lohakust kuid mis peamine – hoomatavat väärikust. Seda tunnet, et oled külaline vanas, paljusid inimesi, isiksusi, elusid ja emotsioonie näinud kodus. Justnimelt kodus, mitte steriilses keskkonnas, kus vaadata telekat ja proovida Gooti kirja. Aga võibolla ootan ma liiga palju? Eelkõige tahaks näha seda äratundmist, et ka mõisahäärber on eelkõige kodu koos oma emotsioonide ja ajalooga. Ekspositsiooni baltisaksa ajaloost võib püsti panna igale poole aga kui ollakse autentses keskkonnas, siis võiks seda ju rohkem ära kasutada! Rohkem vabadust ja fantaasiat!

Laupäeval käisid T. Ja J. külas ja oli tore. Pole küll nende kingitud raamatut veel lugema hakanud aga peaks... Üldiselt on neid alati tore näha!

Järgnev nädal möödus töötades... lõpuks oli endal ikka väga juust tunne. Õnneks sain vist enamiku tulekahjudest likvideeritud. Reedel käisime Ingega Tallinnas ja paari kohtumisega päev tipnes sellega, et ostsin tänavat nartsisse ja kinkisin neid siis vastu tulevatele naistele. Väga armsaid emotsioone oli!

Laupäeval käisime M.-i sünnipäeval ja üle pika aja oli ikka vahva pisut pidutseda... Vanad tuttavad, palju nalja ja toredaid kohtumisi, klubi....:)

Esmaspäeval tulid Rakverre YIA projekti noored (tutvustav kohtumine) ja teisipäeval oli meil nendega ringreis Lääne-Virumaal. Käsmus on tore meremuuseum kuid päeva tipp minu jaoks oli Varangu mõis. Totaalne pärl! Tänu!!! rahapuudusele ja kõrvalisele asukohale on õnnis nõukogude aeg sellest majast väga leebelt möödunud – säilinud on enneolematu hulk originaaldetaile. Justnimelt need pisikesed ent siiski luksuslikud detailid, mida Kukrusel oli kogu steriilsuse keskel pisut raske märgata –uksenikerdised, ukselingid, mõranenud ahjupotid, kulunud trepiastmed, suures osas alla langenud stukk... kõlab ülipateetiliselt aga see kõik jätab mulje kadunud väärikusest ja siinkohal on oluline mainida, et see väärikus ei ole mitte selles mõttes kadunud, et ta oleks ära kaotatud vaid pigem selles mõttes, et uus aeg on peale tulnud... st see kõik on vähemalt kuskil alles. Aadilt mõrvab moraalselt ainult väärikas surm ja seda pole vist veel siiani pakutud – võrdset kahevõitlust? Hakkan vist kahtlaselt kõlama, peaks mõtte pooleli jätma.

Täna oli teine avalik esinemine Ukraina ansambliga – konkurss „Narva kevad”. Esimese loo ajal olid sõrmed pisut makaronid aga kokkuvõttes läks hästi.

K.

Peterburi

2011-03-26T10:45:00.000+02:00

Laupäeval (13. märts) käisin Tasuta Raamatu Laada ettevalmistusel ja pühapäeval toimus laat ise. Minu poolt oli siis esinejate korraldamine ja läks vast hästi... Vähemalt tehtud sai:)
Uue nädala teisipäeva võtsin suhteliselt vabaks... lihtsalt tekkis hetk, et ei jõudnud enam ja lebotasin terve päeva. Mõjus väga hästi! Lisaks lebotamisele ostsin ka paar vinget vana postkaarti ja ühe maali, mida ma pole veel kätte saanud. Käisin galeriis näitusel "AutoPortree" ja seal oli Jaanika Verlini töö Kristjan. Väga ilusad selged värvid, särav, helge ja kevaide töö. Lihtsalt pidin selle soetamiseks midagi tegema. Helistasin kunstnikule ja kuna hind oli sobiv, ripub see pilt peagi minu seinal:)
Kolmapäeval käisime Narvas viisadel järel ja reedel oli Oonurme proov. Hakkasime Siimeri "Siin tahan ma elu elada" vaatama ja no ma ei tea... pole kindel, et see kavas just parim valik on. Aga kui juba on, siis on. Tuleb ära laulda ja küllap ka laulame. Reede õhtul oli Jazzukohvikus Kadri Voorand ja see oli ilus... väga kaunid eestikeelsed tekstid ja tore muusika! Ka seltskond oli vahva ja nii need ilusad õhtud tekivad.
Laupäeval toimus Noorte Bändide Päev, mis laias laastus läks korda:) Osales 10 bändi, neist 8 suhteliselt keevitajad. Päeva lõpuks olid kõrvad pisut väsinud. Põhjuseks mitte halb muusika vaid lihtsalt pisut lämmatav kogus. Õhtuse SKA kontserdi võis lugeda pea privaatesiemiseks aga sellele vaatamata oli vahva - kokkuvõtvalt läks päev ju korda!
Pühapäeval käisin hommikul maal ja õhtul tegin ära tavapärased kooriproovid. Maal oli tore, nagu alati!
Esmasäev möödus peamiselt Peterburi reisi ette valmistades ja teisipäeva hommikul kell 7 väljus buss kunagise tsaaririigi pealinna poole...

Hommikune ärkamine oli üllatavalt ärgas... võileivad karpi ja bussile. Tänavat leidsin veel ühe laulja, kelle kohale transportisin. Linnapea tuli isiklikult meie seltskonda ära saatma. Vahepeal üks tekst kõrvaklappidest:

Ilmale tullakse ilmast ilma,
ammuilma ju kannab meid maa.
Ilmavalgust vist nägid mu silmad
armas, et SInuga kohtuda.

Tean ju neid laule on maa ja ilm,
Sinust ja minust ja meist.
Sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist.

Ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk.
Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Piiripunktis läks seekord kolm tundi. Mingis bussi nimekirjas oli keegi puudu ja kuskil oli keegi üle - tüüpiline vene bürokraatia. Lõpuks olime siiski emakese Venemaa rüpes. Esimene emotsioon - must/lögane ilm ja sõna otseses mõttes räbalaks kulunud riigilipud politseipunkti katusel. Sellele vaatamata on hea tunne... ikkagi armastan seda maad.
Peterburi jõudes oli meil piisavalt kiire - läksime otse Smolnõisse ja pärast väikest "teepausi" alustasime prooviga. Kohalik vastuvõtt oli väga soe ja hästi korraldatud! Katedaal on võimas. Tänasel päeval kasutusel peamisel muuseum-kontserdisaalina. Ühelt poolt õigeusu katedraalile omane suursugusus ja teisalt valge tagasihoidlikus. Erinevalt tüüpilisest õigeusu kirikust on Smolnõi sisu üleni valge ja see muudab kiriku eriti võluvaks. Kontsert õnnestus igati. Tõsi, publikut oleks võinud pisut enam olla kuid sellele vaatamata usun, et Solarele oli päris suureks asjaks esineda Smolnõi katedraalis. Mulle oli seal ka väike ajaloohetk - kunagi väikese poisina laulsime sealsamas poistekooriga Tšaikovski "Wo Engelstimm im Lied erschalt". Nüüd juhatasin ise sama lugu samal laval:)
Pärast kontserti käisime veel katedraali tornides ning seejärel hotelli - absoluutselt normaalne! Kuna õhtu oli veninud päris pikaks siis mingit olulist linnaaega ei jäänud. Väike jalutuskäik ja tagasi hotelli. Venemaal on nii, et pärast 23 kanget alkoholi ei müüda. Kell oli vist mingi 00.10 või midagi sellist kui astusime poodi ja soovisime vodkat osta. Alguses laiutas müüja käsi... ütlesime siis, et tore, meil on 400 rubla ja tahame saada kaks pudelit veini. Valisime siis umbes 10 minutit ja ei saanud valitud. Seepeale teatas müüja, et olgu, võtke siis viina:) Reeglid on paigas!

Kolmapäeva hommik oleks võinud pisut hilisem olla (seoses sellesama öise viinaostu ja selle tarbimisega hotellis) kuid siiski elatav. Koor läks bussiga linnatuurile, meie Ingega lihtsalt jalutama. Vahejuhtum suveniiripoes: sisenesime poodi, mille müüjal oli ilmselgelt tugev pohmell. Tugeva hingeldamise ja oigamise saatel valisime välja portsu ilusaid pisikesi asjakesi, mida müüja asus pakkima. Üks sammas ei mahtunud karpi, seega tuli karp otsast katki lõigata:) Aga see selleks, lõpuks olid kõik vidinad kokku pakitud ja asusime teostama kaardimakset. Paraku see ei õnnestunud ja me ei saanudki neid asju osta. Müüjast oli kahju, kuigi temal endal oli sel päeval vist suhteliselt kama:)
Leidsime ka ühe superhea kohviku. Nevskil ühe raamatupoe peal on kohvik Zinger - ülimalt hea teenindus ja maitsvad söögid-joogid, soovitus!
Hiliselt hommikusöögilt kappasime lennates Peterburi Jaani kirikusse - päris tore hoone ilusa saaliga. Ainus, mis pisut häiris oli see, et saali sissekäik käib kuidagi nurga tagant ja koridorist. Aga see selleks, üldiselt oli ilus ja hea akustikaga saal!
Jaani kirikust lendasime Ingega konsulaati, kohtusime kaubandusatašee ja peakonsuliga. Väga informatiivne tund, loodetavasti saab see teema edasi arendatud! Enne tagasisõitu veel klassikaline kaubanduskeskus ja seejärel taas pikad bussitunnid. Piiril läks suhteliselt kiiresti ja pisut pärast südaööd olin taas kodus.

Neljapäev-reede taas töötades ja taas on käes laupäev... lubasin kino minna:)

Lõpetuseks siis ka kaks katket lugemisest:

Jälle seesama, mis eile, tunaeile, ületnaeile, terve sügise otsa, terve pool elu: läbi ripsmete, läbi hommikuse unetuha - tükk halli koidutaevast, laastukatuse vettinud räästas, mustad kuusetüved, vahtralehtedest verkas muru, lubjatud kivimüür. Kõrge külm sinav kirikuaken kirikumõisa higisesse magamistoaaknasse.

Jaan Kross "Taevakivi"

Müüri- ja kavaleht näitavad lumehange, milles nõriseb liivakell. Kella kaitsetut pihta valvab laulatussõrmus. Me ei saa sõrmust kätte, purustamata kella ennast. Peen viide 18. sajandi mõrsja kohusele olla pulmapäeval süütu.

Ajakiri Muusika märts 2011. "Sõrmus ja liivakell. Mozarti "Figaro pulm" Vanemuise laval". Loone Ots

reede

2011-03-11T23:50:00.000+02:00

Nädal hakkab taas läbi saama... Traditsiooni kohaselt peaks mõned ülestähendused tegema:)

Möödunud pühapäeva peamine nimetaja (kui mitte ainus) nimetaja oli lebo. Isegi kinno ei jõudnud. Aga oli esimene proov Tarvanpää segakooriga. Üpris musikaalne seltskond, tore!
Teisipäeval oli legendaarse LV Pungkoori esimene ja surematu kuulsusega ülesastumine LV saalis. Ausaltöeldes olin pisut üllatunud ja seda positiivselt. Kõlas juba täitsa koori moodi!
Õhtus oli veel kultuurikomisjoni koosolek ja Lüganuse proov. Muu nädal möödus peamiselt tavapärasel töötades. Neljapäeval oli esimene KIKO + Kaevur proov... lootustandev aga eks näis, mis ja kuidas sellest asjast saab.
Homme hommikul peaks saama kõigi eelduste kohaselt magada:D

K.

Kirjad Inglile

2011-03-05T23:47:00.000+02:00

Reede hommikul olin taas Narvas. Seekordvõeti viisataotlused ja muud dokumendid vastu, seega on juba lootust! Tõsi, ootamine oli pisut pikem kui kolmapäeval. Narvast praktiliselt lendasin TÜ Rakvere Kolledži aktusele (olin lubanud seal pisut klaverdada ja Solarega laulda) ning lõpuks ka tööle. Õhtu möödus Tallinnas, muuhulgas uue lounge avamisel. Koht näeb välja pea endine ning ka inimesed ei ole kolme aastaga vahetunud – kummastav.

Täna oli Oonurme proov, seejärel koristustalgud kodus ja film „Kirjad Inglile”. Film ei meeldinud... mitte, et oleks halb olnud aga lihtsalt ei meeldinud. Kohati pisut üle pingutatud pildid (tšellist rannas), kohati sügav raskemeelsus, mis vähemalt minu jaoks ei olnud põhjendatud. Hea, et vaatasin aga mingit ohkamis-õhkamishetke ei tekkinud. Keedus oli kohal ja mõjus kuidagi pisut üleolevalt ja kõiketeadvalt... Ei ole vist tore, kui seda nii ilmselgelt paista lasta. Aga see on minu arvamus, ilmselgelt olin juba seansile minnes teatava eelhäälestusega, seega subjektiivne.

Õhtul lugesin läbi L.-i poolt saadetud viite ja see oli huvitav! Seega kasutan võimalust ka siia see kopi-peistida: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4916

Ja lõpetuseks ka midagi minu hetkel käsil olevast raamatust:

„Ning oli ses muusikas sigade vastikut röhkimist, ahvide metsikut kisa, kukkede kiremist ning tuhathimuliste märade hirnumist.”

Gailit „Saatana karussell”

Paratamatult meenub Tobiase ja Hermanni tüli Beethoveni V sümfoonia, täpsemalt siis ettekande retsensiooni pärast. (See V on pisut meelevaldne, ei mäleta enam täpselt).

märts

2011-03-04T00:04:00.000+02:00

Vahepeal on taas kiire olnud, ei jõudnud siia kirjutada. 13. veebruaril oli Rakveres Otsa kooli kammerkoori kontsert. Oli metsikult kahju, et ise sinna ei jõudnud (kooriproov) kuid heameel siiski, et sain oma kunagise osakonna kutsuda Rakverre kontserti andma.
16. veebruar oli Kauris taas Muusikatund Otsa kooliga, seekord esinesid kammeransamblid. Ega muud vist polegi öelda, kui et taas vapustavalt kena muusika ja head esinejad! Neljapäeval käisin Sõmerul Sotside korraldatud üritusel. Kiituseks võib öelda, et tegemist oli tõeliselt poliitikavalt korraldatud üritusega. Samuti oli esineja (Marju Lauristin) ülihuvitav.
Reedel algas Tourest, kus esindasin koos Marko ja Ingega Punki ja Ööjooksu. Olime vist kogu hallis ainsad, kes karjusid ja muidu pidu tegid:) Laused "Rakvere boksis ära anda mustas särgis noormees pallidega, üks must ja teine roosa" kõlasid üle halli (jagasime muuhulgas ka õhupalle). Mingil hetkel käisime lihtsalt mööda halli ja karjusime suvalisel hetkel, et "Disko pole oluline" või "Elab veel Beria". Endal oli päris naljakas ja nii möödusid lausa kolm messipäeva:) Reede õhtusse jäi veel Amigo külastus. Kogu Viru Hotell koos Amigoga näeb välja nagu Tallinki laev - disain on kohati 100% sama. Aius vahe on vist see, et hotell ei kõigu. Laupäeval käisime Ingega T.-l ja J.-l külas ja pühapäeva koju jõudes oli väike istumine minu juures. Üpris väsitav nädalavahetus! Esmapäeval ärgates oli mu hääl absoluutselt kadunud:)

Teisipäeval (22.02) oli Linnapea vastuvõtt, sujus kenasti! Kolmapäeval käisime Katriniga maavanema vastuvõtul. KOhati tore, kohati naljakas... ise tegime vähemalt nalja ja pisut pidugi. Vähemalt kostüümiga nägime kõvasti vaeva:)
Neljapäeva hommikul kell 7.30 ma Valastele ei jõudnud aga Lüganusel olin olemas. Esinesime kooriga kirikus ja seejärel ausamba juures. Järgnes pidu Rahvamajas ja käisin ka ühel koorilauljal külas. Tegin tema lapselapsele väikese klaveritunni ja sõime võileiba, väga soe tunne oli.
Reede hommikul sai minust maaomanik - ema kirjutas ühe põllutüki minu nimele. Tulevikus peab selle üle omavalitsusega ilmselt vaidlema hakkama aga eks näis, mis sellest asjast saab.
Reede õhtul oli Rahvamajas stiilipidu, seekord teemas Esimene Eesti Wabariik. Väga stiilne õhtu!
Laupäeva hommikul sõitsin Tallinnasse Tiiu Randviirule järgi. Väga stiilne diiva! Laste Balletietendus kulges edukalt ja vähemalt mulle tundus, et ka publikule sobis, st õnnestumine! Õhtul käisin Jõhvis Galat vaatamas. Üldiselt oli kena, kuigi tõele au andes meeldis mulle eelmine aasta rohkem. Galale järgnenud vastuvõtul sai taas väike nali organiseeritud, millest kõik lõpuks vist aru ei saanud aga no mis teha... nii juba kord on:)
Lõpuks tuli siis pühapäev - õhtul sõitsime I.-ga Pärnusse. Käisime söömas ja jalutasime linnas ringi, pühapäeva hommikul ujumas, lõunasöögil kohaliku turismi-inimesega, samuti sain Virvega kokku. Väga puhkav oli poolteist päeva mitte midagi teha...
Teisipäeval oli Laulupeo eelproov ja I ettelaulmine (olen Reaali kooris). Ave oli väga tubli, samas hämmastas, et S.A on pandud proovi tegema. Seadete tegemisel on ta super aga koori ees... mnjah. Raske oli laulda. Õhtu oli väga pikk, kuna koostasin pabereid viisataotluste jaoks. Samuti oli palju paberitööd, mida ei ole jõudnud viimasel ajal teha, seega koju jõudsin ikka päris hilja...
Eile hommikul sõitsin Margitiga Narva. Konsulaadis saime teada, et peame kõik blanketid (39tk) ümber kirjutama kuna meie olime täitnud taotluse konsulile aga pidime täimta taotluse peakonsulile. Blank ise on sama, ainult pealkiri erinev - hurraa! Käisime veel paaris ägedas poes ja lõunal:)
Õhtul oli taas kinoklubi. Alustuseks siis T.Sestvergi võidutöö RG Filmifestivalilt, seejärel Tanno "Põrgulikud kahtlused" ja siis kolme Söödi filmi. Kohati läks diskussioon päris teravaks aga üldiselt oli huvitav!

K.

F I L M

2011-02-11T23:21:00.000+02:00

Neljapäevases proovis oli juba täitsa lootust! Ja siis tuli laupäev... Koorimuusikapäeva avamine lahtilaulmise kujul anti mulle ja paratamatult tekkis mõte, et tahaks sellise kooriga reaalselt proovi teha. Laval Lüganuse küll pisut proovi versioonist kaotas aga üldiselt olid nad tublid, samuti Oonurme! Päeva üllatusesinejaks oli Greip Pärnust, kes suutis tõesti üllatuse välja kanda. Väga vahvad noored hea vokaali, huvitavate seadete ja haarava kavaga, hästi!
Teisipäeval oli Reaalis etlejate konkurss, kuhu ma loomulikult hiljaks jäin. Poleks Tiina mulle helistanud, oleks ma ilmselt selle maha maganud ja seega oleks üks žüriiliige vähem olnud. Üldiselt oli huvitav, paar päris head leidu. Mõnel hetkel oli muidugi ka nukker... Kõige suurem probleem oli vist see, et inimesed mängivad totaalselt üle! Lihtsaid asju tuleks lihtsalt öelda ja ka siirus vajab laval harjutamist. Aga noh... toredad noored näitasid ennast heast küljest. Posiiivne oli muidugi ka see, et üldiselt oli tegemist väga hea repertuaariga! Teisipäeva õhtul sõitsin Tallinna ja kolmapäev möödus mööda linna sahmides. Lisaks autohooldusele sai veel pisut tööd korda aetud ja elu oligi taas ilusam:)
Neljapäeval oli Paide 720. juubeliaasta avamine, sh Paide kontserdimaja ideekonkursi väljakuulutamine ja linnapea vastuvõtt. Soe üritus! Esinesid RAM ja Kaitseväe orkester, kes olid täitsa toredad. Tõsi - solistid ei suutnud niiväga haarata ning helimehe töö jättis kohati päris tugevalt soovida aga idee oli positiivne.
Lisaks kontserdile ja vastuvõtule pakuti meile võimalust külastada hilisõhtul vastavatud Paide Vallitorni, mis nüüd kannab vist ajakeskuse nime. Kohati oli huvitav, kohati naljakas, kohati oli mõni asi minu jaoks pisut üle piiri kuid see on minu maitse ja arvamine. Minu arvates on ju ka klassitsism oma puhta vormiga huvitav ja ilus:) Kokkuvõtvalt võib vast ikkagi öelda, et on tore, et tornil on uus ja sisukam täide.
Ja siis tuli Tuljak! Reedeõhtune viimane proov Oonurmes ja laupäevane konkurss. Oonurme küll kohta ei saanud kuid tegelikult olid nad vaadates punkte ja ka esitust tõeliselt tublid. Tõsi, nagu alati - proovis oli asjad pisut paremad kuid siiski, väga hea eneseteostus! Minu jaoks oli see muide esimene kord juhatada koori konkursil! Oonurme koori üle oma elus olen üldse rõõmus. Väga soe ja armas kamp!
Ja üks nali ka - vahetult enne lavale minekut märkasin, et mul ei ole musti sokke kaasas. Kingad koos lühikeste helesiniste sokkidega olid ikka kummalised:D Õnneks sain ühelt koorilauljalt puhta paari laenata:)
Laupäeval tegin endale väikese puhkuse Auras ja seejärel sõitsin Kaareperre. Lapsed on juba nii suured! Mõlemad suhtlevad ja on juba täitsa inimesed:) Enne seda käisin ka Palamuselt läbi. Uued sokid ja moosipurgid - armas!

Solare laulis pühapäeva hommikul ja tegi seda samuti toredalt. Tulemus - A kategooria III koht ja Elole parima dirigendi preemia! Solare tähistas oma edu esmaspäeval väikese peoga, mis lõppes minu korteris. Meeldiv!
Teisipäev ja kolmapäev möödusid töövestluse tuultes ja loodetavasti on meil nüüd taas ANK-is asjad jooksmas. Kolmapäeval oli ka volikogus Kultuurikeskuse põhimääruse esimene lugemine. Eks siis näis, mis sellest asjast saab.

Kolmapäevane kinoklubi oli vist 100% õnnestumine! Vaatasin ise filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" üdihaaratuna ja filmi lõppedes oli sama emotsioon suurel osal publikust. Esimest korda jäid inimesed pärast filmi sisu üle arutlema! Kui filmi alguses pidin ennast pisut sundima, siis ühel hetkel viib ta Sind endaga samasse temposse ja Sa lihtsalt vaatad ja elad seda üle ja läbi. Geniaalne!
Eile suutsin Lüganusele sõites tekitada autoõnnetuse. Enne ringteed oli lihtsalt nii libe, et auto ei jäänud seisma ja nii ma siis nurkapidi sellele Hyundaile sisse sõitsin. Õnneks möödus kogu vahejuhtum ilma inimkahjustusteta ja ka autoga sain minema sõidetud. Täna algas siis kaskomenetlus.

... selline päev lihtsalt nõudis normaalset lõppu ja Inge tuli külla. Vaatasime Napolat, mis on mulle alati meeldinud. Meeldis ka seekord. Väga hea film!
Täna toimus Rakvere Gümnaasiumi Filmifestival, kus taas žüriis olin. Paar väga head leidu. Nii mõnigi film suutis üllatada nii sisu kui ka teostuse kvaliteediga. Võidufilm Minu Sina pälvis preemia peamiselt idee pärast - võiks vist öelda, et lihtsalt armas. Endiselt on emotsioon see, mis midagi maksab:)

Tuljak läheneb

2011-01-30T21:25:00.000+02:00

Reedel oli taas Oonurme proov. Õhtul jäi lisaks mulle taas üks vanem abielupaar külamajja ööbima. Võileivad ja tee - väga vahva oli! Ja taas pinks.... ma juba pisut oskan seda mängida:)
Laupäeval sõitsin Kiltsi, kus oli Solare laululaager. Alustuseks - sealne mõis on ikka imekena! Proov oli produktiivne ja õhtu väga pikk. Tants, laul ja väike jook. Igatahes oli lõbus! Pühapäevases Pungikoori proovis oli kuulda märgatavat hüpet positiivsuse suunas. Arvestades möödunud nädalavahetust oli pühapäevane taastumine Aqvas positiivne:)
Töönädala algus oli pisut rutiine aga siis tuli kolmapäev ja see oli vahva. Otsakooli kontsert, Arti kinoklubi (Üksik mees) ja ühine istumine Liisa ja Ingega. Liisast oli ütlemata kena, et ta külla tuli!
Neljapäeval taas Lüganuse proov ja laupäeval Kiviõli koorimuusika päev:)

K.

taas kodus

2011-01-20T21:25:00.000+02:00

Eilne saunaõhtu oli samuti väga lõbus:) Täna oli isegi pisut kahju metsast lahkuda... vahvad inimesed ja väga puhkav keskkond.
Täna oli taas Lüganusel proov, mis algas taas väga armsalt - üks laulja kinkis mulle šoksi. Väga soe tunne oli...

taaskord - c´est la Vie!

2011-01-19T17:19:00.000+02:00

Neljapäevae Lüganuse proov kätkes endas väga sooja elamust - üks laulja tõi õunu ja väikese kingituse. Taaskord - kingitusi on ikka tore saada, eriti kui need on nii siirad:)
Reedel oli õhtusöök I.-juures, mis lõppes absoluutselt õigel ajal. Paraku saime koduteel kokku R.-iga ja nii me sinna Kärakasse siis jõudsime. Ja sealt edasi koos mõne inimesega minu juurde - uni saabus kell 7 ja hommik kell 14. Ja siis Tallinnasse ja Tallinnfilmi sünnipäevale (masendavalt pidune lugu eksole). Pidu oli täitsa vahva. Õhtusse mahtus kohtumine, mis pani järgmisel päeval taas ennast ümber hindama. Olen ikka kohati valusalt pealiskaudne ja suudan tänu sellele ei tea mida kokku keerata. Kas ma kunagi ka muutun - kes teaks?
Esmaspäev oli emotsionaalselt räigelt raske, õnneks tõi hilisõhtu teatava lahenduse ja sellest hetkest muutus elu taas kenamaks. Teisipäeval sõitsin Viljandisse.
Eilne õhtu muutus kohati põletavaks, kohati raskeks aga sain nii mõnegi asja välja öelda ja mulle vähemalt tundus, et suutsin ennast oma argumenidega ka ära põhjendada:)

K.

kinoklubi...

2011-01-12T22:08:00.001+02:00

Uue aasta esimene töönädal oli suhteliselt vaikne. Vähemalt selle algus... Esmaspäev/teisipäev olid tavapärased tööpäevad, kolmapäev möödus peamiselt Tallinnas. Sa taas paar olulist asja kokku lepitud, eluga edasi joostud.

Neljapäev möödus Türil - traditsiooniline kultuuritöötajate Kolmekuningapäeva kohtumine. Külastasime vastrenoveeritud Türi Kultuurikeskust ja Ringhäälingumuuseumi, oli vahva!

Reede õhtul sõitsin Oonurme ja kuna ka laupäeval oli proov, jäin sinna ööbima. Kohapeal küll võrku ei olnud aga emotsiooni panin kirja:

Olen Oonurmes... teise korruse palkseinaga toas, mis kunagi plaanitakse dirigendi kambriks teha. Olen esimene, kes siin ööbib:) Juba praegu on siin kena. Ants olevat siin internaadis olnud...

Õhtu on olnud väga soe. Äärmiselt armsad inimesed, äärmiselt soe olemine. Urvel oli sünnipäev. Vahuvein, vana külamaja, pinks ja pikad jutud. Kuidagi kohmakas ja mage on seda emotsiooni teisel korrusel magamiskotis olles plastklahvidel sisse klõbistada. Taaskord on vist põhjust öelda, et mul on hea meel, et olen just siin, just praegu ja just nii... Seda ei saa vist kirjas väljendada või mõista aga just sellised hetked muudavad elu ilusaks. Neis on midagi kordumatut, võluvat ja armast. Hää on!

Laupäeval hüppasin korraks Rakverest läbi ja sõitsin seejärel maale. Istumine emaga, õhtused jutud vanaemaga. Oli vahva!
Pühapäeval oli esimene LV Pungikoori proov. Sellest võib veel asja saada:P Aga eks näis. Peamine vist ikka taas, et inimestel silm säraks. Õhtul tulid V, I. ja A. külla ja õhtu lõppes kell neli. Esmaspäev oli raske, kohati isegi väga. Päeva nali oli see, et saatsin välja kirja, kus teatasin, et sündmus toimub Vabadussõja mõnumendi platsil.
Teisipäev möödus peamiselt koosolekute tuultes ja täna tähistasime Rakvere Vabastamise aastapäeva. Kell 9.00 ronisime Katriniga linnuse torni lippu heiskama. Varasemalt oli kokku lepitud, et heiskame linna lipu. Kell 9.00 (kaks minutit enne heiskamist) kui olime torni roninud, leidsime sealt eest paraku ainult Eesti lipu. Tõmbasime selle siis vardasse, hiljem heisati ka linna lipp. Ausambaürituse üks kandev inimene oli enne sündmust kadunud aga tehtud sai, korraks tekkis ka minus teatav pateetiline isamaalisuse puhang...

Õhtul oli Arti kinoklubi esimene seanss - "Tantsud linnuteele" (film Lennart Meri filmitöödest). Kohal oli ka autor ja vähemalt mulle tundus, et õhtu õnnestus absoluutselt! Lõpetuseks ka siis filmiõhtule eelnenud artikkel:

Arti Kinoklubi alustab “Tantsudega Linnuteele” 11.01.2011

Rakvere Rahvamaja ja Art Café loodud Arti Kinoklubi alustab kolmapäevast, 12. jaanuarist Kohvikukino programmiga Art Café seminariruumis (Lai tn 16).

Esimeses Kohvikukinos esitletakse kell 19 uut dokumetnaalfilmi Lennart Merist “Tantsud Linnuteele”, mis toob vaatajani pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt. Külas on filmi stsenarist ja režissöör Jaak Lõhmus.

Rakvere rahvamaja juhataja Keio Soomelti sõnul on Arti kinoklubi missioon levitada ja propageerida kinokunsti Rakveres. “Tasuta seanssidel on võimalik vaadata nii Eesti kui maailma filmitööstuse parimaid palasid ja mitte ainult – kinoklubi oluline osa on sotsiaalne suhtumine filmi. Kaasates klubiõhtutele põnevaid persoone filmimaailmast pakume võimalusi huvitavateks intervjuudeks ja filmijärgseteks aruteludeks,”ütles Soomelt .

Seoses ettevalmistustega Eesti Filmi 100 sünnipäevaks - 12. aprill 2012 – püüab kinoklubi näidata kord kuus programmis ka ühte Eesti filmi. “On see siis mõni uus film või taasleitud vana, saame näha,” märkis Soomelt.

Kinoklubi linastused on publikule tasuta ning seansid toimuvad keskmiselt kaks korda kuus kolmapäeviti. Täpsem info koos kavaga on leitav aadressil www.rakvererahvamaja.ee.

Toimetas Inna Grünfeldt
Allikas: http://www.24tundi.ee/?id=370334

uus aasta!

2011-01-03T19:54:00.001+02:00

Vana aasta sai Rakveres ära saadetud. Tore õhtusöök sõpradega Artis, tuleshow ja klassikalised ilutulestik ja vahukas keskväljakul ja jauramine kodus. Oli tore...

Esimese jaanuari vegeteerisin klassikaliselt maha, teisel oli uusaastakontsert:)

Orkestrikontsert alustas kultuuriaastat

03.01.2011

Rakvere kultuuriaasta algas orkestrikontserdiga: Rakvere Rahvamajas astus üles Paide Muusikakooli sümfoniettorkester. Esitati palasid nii maailma kui Eesti klassikast, sekka Valgret, Webberit ja Elgari.

Rakvere rahvamaja juhataja Keio Soomelti sõnul oli kontserdi kava väga mitmekesine, sisaldades endas nii Eesti filmimuusikat, maailma muusikaliklassikat kui ka barokki – ettekandele tuli üks Georg Friedrich Händeli tuntumaid aariaid “Lachia chio pianga” ooperist Rinaldo, seekord instrumentaalkoosseisuga. Kõlas UnoNaissoo loodud muusikat filmist “Viimne Reliikvia” ja palju muud.

“Kokkuvõtvalt võib vast öelda, et tegemist oli niiöelda “best of” kavaga, mis pakkus publikule palju äratundmisrõõmu. Orkestri kõlakvaliteet jättis igati meeldiva mulje,” ütles Soomelt.

“Nimetatud kontserdiga soovime algatada Uusastakontsertide traditsiooni Rakveres. Soovime, et iga-aastasest jaanuari esimesest kontserdist saaks oodatud traditsioon, mis pakub meeldiva elamuse pärast pühade ja aastavahetuse melu ning saginat,” lausus Keio Soomelt. Rakvere Rahvamaja nimel tänas ta Paide Muusikakooli Sümfoniettorkestrit ning Art Caféd muusikaliste elamuste ja korraldusliku abi eest.

Kontserdi korraldasid Rakvere Rahvamaja, Art Café ja Rakvere Linnavalitsus.

Toimetas Inna Grünfeldt

Allikas: http://www.24tundi.ee/?id=365964

vana aasta lõpp

2010-12-31T17:36:00.000+02:00

Ja jälle saab üks aasta läbi. Pühapäeval, see on siis 19. detsembril oli Solarega väike esinemine ühel peol, seejärel käisin Virumaa Poistekoori kontserdil. Üldisel oli tore, kuigi poisid olid vist natuke väsinud.
Jõulud alasid vist 22. detsember, kui Tanja kabinetti tuhises koos Ukraina soolapeki ja sellele kohase keelekastega. Päris tore oli:) Õhtul oli Solarega kirikus kontsert ja väidetavalt olevat see kena olnud. 3. detsembril läksin koju, maale ja jõululaupäev möödus traditsiooniliselt - kirik, õhtusöök ja kingitused. Kirikus oli suhteliselt vähe inimesi, mina olin vist lisaks koorile ainus, kes kaasa laulis. Oil pisut eriline tunne.
Jõulu esimesel pühal esinesime Oonurme kooriga Iisaku kirikus. Oli väga külm kuid siiski kena. Seejärel sõitsin Kaareperre traditsioonilisele jõululõunale. On väga vahva näha, et poisid on nii palju kasvanud, neid saab juba täitsa inimesteks pidada. Õhtul jõime Arviga nii neljani rummi. Osa maailmast sai parandatud:)
Pühapäeval viisin Jasperi maale ja sõitsin seejärel Koeru. Enne seda jäin muidugi lumme kinni ja seekord oli traktorit vaja. Võtsin meie noored peale ja käisime Tartus ujumas, seejärel tulid nad mulle Rakverre külla.
Esmaspäeval oli Solare jõulupidu - viisakas ja tore üritus ja teisipäeval olin Tallinnas. Peamiselt Filmitalgute presentatsioon, lisaks sain juhuslikult poes kokku Ruthiga, keda ei ole ei tea mis ajast näinud. Oli väga tore, üllatav ja rõõmus!
Kolmapäeval käisin Jõhvis aastalõpuballil, ilus ja pidulik sündmus. Mõned ilusad elamused ja palju kohtumisi.
Eile oli meie enda majas Aastalõpupidu - stiiliks seitsme- ja kaheksakümnendad. Olin välimusega a´la Valeri Leontjev. Kogu pidu oli väga vahva, super! Pildid peaks ka peagi tulema:)

K.

reede

2010-12-18T03:49:00.000+02:00

Nädal on möödunud pea märkamatu hooga... Praegusel perioodil vist täiesti normaalne. Teisipäeval käisin Taaskasutuskeskuses näituse avamist vaatamas, oli päris huvitav! Leidsin salt endale ka ühe kapi:)
Ja siis tuli kolmapäev ja LV jõulupidu. Algas kõik Unenäokohvikus (Rakvere Teatri uus etendus pangamajas). Unenäokohvik oli hea. Kohati võibolla liiga unenäoliselt pehme aga hea. Mõnel hetkel traagiline, mõnel hetkel külmavärinaid tekitav, kokkuvõttes huvitav! Sellele järgnes pidu söögi ja tantsuga. Nagu ikka, klassika. Lõbus oli! Ja hommik oli raske.
Neljapäeval olin Tallinnas... alustasin Filmitalgute projekti kohalikku kureerimist, lisaks sai Tallinnilmiga kokku lepitud kohvikukio asi.... Ja siis tuli veel teade, et augustikuine rahvusvaheline noorteprojekt sai raha - wiih!
Ja täna on taas reede ja homme on taas laupäev ja jõulud on juba ka lähedal.

uus nädal

2010-12-13T11:17:00.000+02:00

PÖFFi rahvas ei jõudnuki neljapäeval kohale. Haljalast olevat olnud võimatu Rakverre pääseda ja seega otsustasid nad tagasi Tallinna minna... Reede hommikul plaanisin pisut magada, kella 8.30 ja 9.15 vahel helistati mulle 16 korda, seega ei olnud võimalik:)

Reedel algas ka Darkland Fire. Esimese päeva muss ei olnud päris minu teema kuid tore siiski! Ja siis tuli laupäev... Hommikul väike ülevaatetiir majas ja siis Kohtla-Nõmmele telesalvestusele. Aastavahetuse programmis on Kaevur sees! Laulsime kaevanduses, päris vahva:) Tagasiteel hakkas pisut tuiskama aga jõudsin täiesti normaalselt Rakverre. Õhtul oli taas Darkland Fire ning tuleb tunniastada, et mulle oluliselt meelepärasema muusikaga. Kunagi öösel jõudsin ka koju ja voodisse.

Pühapäeva hommiku sõitsin kõigepealt Lüganusele. Koor esines Jõuluhoovis ning seejärel kohaliku Rahvamaja taidlejate peol. Esimene ülimalt soe elamus oli, kui üks kooris laulev proua ulatas mulle jõulupaki koos kommentaariga, et tema kohe tahtis mulle paki teha kuna ma olen tore. Tõeliselt liigutav hetk:) Pidu ise oli ka päris tore. Rõõm on vaadata, et inimesed teevad oma asja pühendumusega. Meie esinemine oli küll tagaridades väikese veinimõjuga kuid siiki OK. Ka koor jagas üksteisele jõulupakke ning taas tagasi Rakvere poole...

Rahvamaja advendikontserdile lihtsalt ei jõudnud aga Keskväljaku kuuseüritus oli seekord väga armas. Kuna Keskväljakul kõrgusid suured hanged, olid nii esinejad (Eragümnaasiumi inimesed) kui publik tihedalt koos ja nii oligi armas! Kaasa lauldes oli juba täitsa jõulune tunne:)

Ja siis veel kaks PÖFFi filmi Rahvamajas. Neist esimene BIBINUR oli igatahes vaatamist väärt! Tõeliselt eriline lugu ja erilised inimesed. Hoopis teistsugune maailmavaade ja elunägemus. Vinge! Lisaks väga köitvale loole oli ka pildisliselt tegu väga kena teosega. Just mitte niivõrd ilus, kuivõrd just loomulikult kena oli kogu vaatepilt. Hetkeks tekkis isegi igatsus ja tahtmine sellesse maailma siseneda.

Teine pühapäevane film lõpetas ühtlasi Rakvere PÖFFi - JULIA HAIHTUMINE. Taaskord üpris teistsugune lugu, mida tasub vaadata. Film ehitab justkui mingi illusiooni teistsugusest maailmanägemisest, seejärel hetkeks purustab selle ja toob lõpus tagasi... segane lause sai:) Aga kui ette satub, tasub ära vaadata!

Ja nüüd siis jälle uus nädal ja uus töö. Hurraa!

lumi

2010-12-10T00:03:00.001+02:00

Täna oli Põhjakeskuses Rakvere PÖFF-i esimene seanss. Kell 19.40 polnud Põhjakeskuses elektrit, kogu linn mattus üha sügavama lume alla. Kell 20.09 tuli elekter tagasi ja seanss sai maa peetud. Pärast seanssi ürtasin paar inimes koju viia - linn on sisuliselt läbitamatu. Tänavad on nii paksu lume ja tuisu sees, et auto jääb igale poole kinni...
Ootan hetkel PÖFFi inimesi, kes on endiselt Haljala ristis autoga kinni... loodetavast jõuavad nad millalgi pärale.

K.

rõõm

2010-12-08T23:04:00.001+02:00

Reedel oli mul esinemine Jõhvis. Täpsemalt siis raamatuaasta lõpetamine Jõhvi keskraamatukogus, kus ma ka pisut laulsin. Oli päris tore, kuigi köha ei ole endiselt suvatsenud lahkuda. Enne nimetatud üritust käisin Kaisaga kontserdimajas lõunal ja see oli väga vahva. Igav neil seal ei ole:) Ja Ljuda ütles ka väga väga ilusasti... Olen temast alati niiväga palju arvanud ja arva üha enam. Väärt inimene! Raamatukogus kohtusin ka Kajaga ning see oli samuti väga väga tore! Reede õhtul oli veel ka Jazzukohvik (Ajavares) ja millalgi jõudsin ka koju...

Laupäeva hommikul oli äratus kell 4.30 (ehk siis ausaltöeldes 4.55). Kell 5.30 oli LV Vanaema mul bussiga ukse taga, hakkasime Soome sõitma. Tee Rakverest Tallinnasse oli väga udune. Laevas sain esimese kohvi ja silmad hakkasid tasapisi avanema. Pärast Helsinki vene kiriku külastust käisime Suomenlinna kindlussaarel ja vaatamata tuisule oli päris tore. Pärast lõunat kollasin mööda antiigipoode, ostsin endale mõned ilusad klaasist asjad ja peagi oli taas pime. Istusin ühes kohvikus ja oleksin oma glöggi klaasi juures peaaegu magama jäänud. Tagasiteel laevas mängisime Aliast ja olime võidukad:)
Bussisõit Tallinnast Rakverre kestis tänu tuisule pea kolm tundi aga oli vahva!
Pühapäeva hommiku magasin loomulikult maha, ärkasin alles kell 13. Seejärel Solarega esinemine Rahvamaja advendikontserdil ning järjekordne advendiüritus linna jõulukuuse juures... Tüüpiline detsembripühapäev, esmaspäeval algas taas töö (nagu ka viimasel ajal nädalavahetustel, aga see vist ongi käesoleval kuul normaalne). Esmaspäeva õhtul taas PÖFFi koosolek ja ühel hetkel jõudsin koju... jäi isegi väike aeg lugemiseks. Lisaks vaatasin ära Nipernaadi filmi (polnud seda varem näinud), oli väga huvitav! Ilmselt peaks raamatu ka läbi lugema, et poitile pihta saada kuid ka film on hea, eriti filmimuusika!
Eile oleksin pidanud Tallinnasse minema aga lihtsalt ei tahtnud. Ja parem oligi, palju asju sai tööl tehtud. Õhtul Kaevuri proov ning väike filmivaatamine koos Ingega - sedakorda Almadovari VOLVER. Taas väga hea film! Oleks tahtnud seda muidugi suurelt ekraanilt näha aga tegelikult oli ka nii täitsa OK. Sisu oli igatahes nii hea, et jätkasin Almadovari lainel ka täna, vaadates ära Tie me up, tie me down. Kui keegi pole näinud siis tasub vaadata ja veenduda - kõik siin elus on suhtumise küsimus ja asjad on pidevas muutumises. See vist ongi normaalne.
Enne filmi oli aga täna ka oluline sündmus - selle aasta viimane Muusikatund Otsa kooliga. Sedakorda oli see siis Otsakooli keelpilliorkestri kontsert. Veerand tundi ene kontserti tõmbas dirigent endal selja ära. Kutsusime kiirabi ja talle tehti süst. Kontserdil dirigeeris ta istudes ja alguses ma sõna otseses mõttes lükkasin ta koos tooliga lavale. Aga sellele vaatamata oli väga hea kontsert. Ilus barokk!

K.

detsember

2010-12-02T23:39:00.000+02:00

Viimasest postitusest on taas sajand ja igasuguseid asju on juhtunud.... elu kogu oma värvides. Väike tagasivaade siis....

15. novembril käisme Annega Jõhvis ja plaan Jõhvi Balletifestivali toomisest Rakverre sai reaalsed kokkulepped alla. Kui kõik läheb plaanikohaselt, on veebruaris 2011 Rakveres oma balletiprogramm, mis pakub tantsu, õpingid, näitust ja kohtumist. Aga eks kõigest juba omal ajal.
Õhtul käisin maal ja hommikul oli rehvivahetus. Viimasega on mul vist mingi needus peal - taas vajus üks rehv järgmiseks päevaks tühjaks. Õnneks on töökoda ainult üle tänava:)
Vahepeal oli isegi tavapäraseid tööpäevasid koos alalise sahmimisega ja luapäeval sai meie segakoor Viroonia 15 aastakseks. Seoses antibiootikumiraviga jäi see pidu kohvi piiridesse, sellele vaatamata oli tore! Järgmisel päeval käisin kutsutuna Kuukiire juubelil - väga soe ja armas sündmus. Esinev Tammiku Segaansambel kutsus mindki oma ridadesse:)
Teisipäeval õpetasin pankureid laulma ja see oli päris naljakas:) Loodetavasti oli neil sama lõbus kui minul. Nimelt oli Rakveres üks seminar, mille lõpus jagati laiali noodid ja toimus kiirkooriproov.
Neljapäev oli Tallinakeskne. Hommik algas Maaja Kallaste loenguga, mis oli huvitav. Tõsi, kohati võibolla vastuoluline ja pisut terav aga siiski väga huvitav. Lõunal käisin Kultuurilinnade võrgustiku vastuvõtul - paar toredat kohtumist ja mõned vahvad mõtted! Pärast veel tükike loengut ja koju tagasi. Vahetult enne lahkumist suutsin muidugi taas ka skandaali ehitada. Nimelt ei saanud ma aru, kustkohast ma parkimistšeki saan. Noh ja siis helistasin G4S numbrile, mis automaadil kirjas. Sealt suunati mind kassasse, kus ei olnud mitte kedagi. Julgesin siis tagasi helistada, et neile seda öelda ja sain selle eest sõimata - mismõttes ei ole, seal peab ju inimene kuni kaheksani olema. Siis tuli see inimene ja oli ilmselgelt vihane, et ma teda segasin. Sõbraliku teeninduse maa!
Seoses lumetuisuga jäi kooriproov ära kuid see-eest tuli Inge külla ja oli vahva! Hommik sellest tulenevalt muidugi mitte nii õnnelik aga siiski... Nädalavahetusel taas proovid Oonurmes, laupäeval Visioonipäev. Vähe inimesi aga päris sisukas vestlus - haarav.
Pühapäeval oli minu esimene ülesastumine Lüganuse Segakooriga. Kõigepealt külmetasime umbes 20 minutit kuuse all, kuna kirikuõpetaja suvatses hilineda (kohalike väitel pidi see normaalne olema. Mõnikord hilinevat ta isegi matustele:)). Laulmine tuli väga hästi!
Esmaspäeval tuli taas sahmida ja teisipäeval olin Tallinnas. Väga huvitav vestlus peagi orkestriga Rakverre tuleva keelpilliosakonna juhataja Evaga. Viisin oma endisele klaveriõpetajale kommi, ta on lihtsalt vahva!
Nädalas on olnud mitu rasket või ebameeldivat kohustust aga õnneks hakkab see läbi saama:) Täna pärastlõunal oli ikka üks vahva asi ka - kirikupäevade konverents meie keldrisaalis. Äärmiselt huvitavad mõtted...

Lugesin vahepeal Oksaneni Puhastuse läbi ja tegelikult oli see päris haarav. Kohati muidugi nukker aga selline see elu on.

2010-11-13T18:46:00.000+02:00

Kultuur läheb projektipõhiseks
allikas: http://kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3290:kultuur-laeheb-projektipohiseks-&catid=87:persoon

Autor: Illar Mõttus Reede, 05. november 2010

Sellest kevadest Rakvere rahvamaja juhtiv Keio Soomelt ütleb, et enne peab maja täituma sisuga, siis võib vaadata, kas nimetada see kultuurikeskuseks või kuidagi teisiti.

Keio Soomelt, mis sundis teid Jõhvi ilusast uuest kontserdimajast ära tulema Rakverre? Miks mitte mõnda suuremasse linna minna?
Kui rääkida tööst, siis Jõhvis olin müügijuht, järelikult siia tulles olen ma karjääri teinud. Seda tööd oli kaks aastat väga tore teha, lisaks tavatööle tuli täita mitmeid erinevaid ülesandeid, sest meeskond oli väga väike, kogemusi kogunes. Siia tulles loodan ennast rohkem realiseerida ja tegeleda asjadega, mis mulle endale rohkem meeldivad.
Teine tasand on linn ise. Jõhvis on tööalaselt väga tore ja toredad inimesed töökohal sinu ümber. Kuid kodulinna mõistes oli Jõhvi minu jaoks võõras. Rakveres naudin juba sedagi, et võin öösel rahulikult läbi linna koju minna! Rakvere on elukeskkonnana toredam. Pealegi on mu sünnikoha Koeruga siin tajutavalt ühtne kultuuriruum.
Loomulikult areneb Jõhvi linnana ja Tallinnas olen ma ka neli aastat õppides elanud, kuid sealne keskkond tundus mulle liiga närviline ja anonüümne. Rakvere on paras. Minu töös baseerub palju isiklikel kontaktidel ja ma olen leidnud siin palju toredaid inimesi. Muidugi, keskmise tallinlase jaoks jooksebki Eestimaa piir siit Rakvere tagant. Mu sõbrad olid äärmiselt imestunud, kui ma Jõhvi läksin.

Te võitsite konkursi Rakvere Rahvamaja juhi ametikohale ja peate nüüd rahvamajast tegema Rakvere kultuurikeskuse. Mida see tähendab?
See tähendab, et kui ma siia jõudsin, oli linnavolikogus juba eelnõu kultuurikeskuse loomise kohta, kuid me võtsime selle tagasi ja esitame uuesti. Tahaksime, et Rakveres oleks koondunud nii professionaalse kunsti sisse toomine kui ka kohalik kultuurielu siia keskusesse. See tähendab, et ennast peavad hästi tundma nii kohalikud taidlejad kui ka kutsutud külalisesinajad, kes tulevad siia oma projekte teostama.
Kujutame endast neile n-ö tugistruktuuri. Tegelikult on ju see mingil määral olemas, me ei hakka looma midagi täiesti uut, vaid pigem arendame ja korrastame praegust süsteemi.

Kas Rakvere Teater teile konkurent pole? Näiteks oma kohvikukontsertidega on nad ju ise kultuurikeskuse rollis.
Ei, me ei konkureeri, peame küll looma kultuuri, aga meie ülesanne on ka linna kultuurisündmuste koordineerimine. Tänuväärne on, et teater selliseid asju teeb, ja viimasel ajal oleme koos tegutsenud. Näiteks pangamaja kontsertide puhul, tõsi, praegu on teater põhiline korraldaja. Pigem oleme me koostööpartnerid kõigile, kes midagi korraldada tahavad ja kui me ise näeme kultuurielus mingit lünka, siis täidame selle.
Ei olegi mõeldav, et me kõike üksi korraldame. Näiteks järgmisel aastal on koostöös peamiselt Rakvere Kolmainu kogudusega vaimuliku muusika festival, samuti emadepäeva kontsert kohalike autorite loomingust. Need on mõned ideed, kus meie olemegi tugistruktuuri pakkuvas rollis.

Äkki tuleb noortele ka midagi uut? Et ei peaks enam Põhjakeskusesse tshillima minema.
Avatud noortekeskuse töös toimub muutus, hanke tulemused selguvad lähikuudel. Meie oleme koostööks valmis, tahame noortekeskuse jätkusuutlikkust toetada.
Praegu on meie majas iga päev kella 15 - 21 kõik ruumid täis. Ja ei ole sugugi ainult eakate päralt - meil on siin flamenco tantsutrupp, poistekoor, Tarvanpää noored ja vanad, samuti on keldris bändide jaoks ruum, kus käib harjutamas kuus seltskonda. Peale nende veel linnanoorte näitetrupp ja venekeelne näitetrupp Jabloko.
Me jätkame tantspidude traditsiooni, aastalõpupidu on 30. detsembril jne.

Kui tahate kedagi siia esinema või õpetama kutsuda, kas selleks on raha?
Kõigil on rahaga kitsas. Näiteks kui me tegeleme praegu noortebändide päeva ette valmistamisega, aga kirjutame samal ajal projekti, et rahastamist leida. Soovime siia tuua professionaale, kes viiksid läbi noortele ka koolituse. Ega raha ole maailmast otsas.

Kas kavatsete kultuurikeskusesse eraldi projektikirjutaja palgata?
Kavatseme küll. Praegu teeb Tiina Rumm poole kohaga seda tööd, kuid uues põhikirjas on projektikirjutaja koht sees. Praegu aitab meid linnavalitsuse projektikirjutaja, et saada rahastamist rahvusvahelisele noorteprojektile, mis tooks Rakverre laagrisse viiest riigist 25 noort fotohuvilist, samal ajal on linnarahvale filmifestival, kus näeb maailmafilme ja eesti filmiklassikat.
Kultuuri jaoks on stabiilne rahastamisallikas omavalitsuse eelarve, kuid sellest ei jätku, et suuremaid üritusi korraldada. Nii hoiame üleval struktuuri kultuuri jaoks. Suuremate ettevõtmiste jaoks on vaja projektipõhisemaks muutuda ka Rakvere kultuurielu.

Keio Soomelt, sündinud 1988 Koerus
Õppinud Georg Otsa nimelises Muusikakoolis, Muusika- ja Teatriakadeemias koolimuusikat, praegu õpib TÜ avatud ülikoolis ajalugu.
Töötanud Jõhvi kontserdimaja müügijuhina ja samas majas kino Amadeus koordinaatorina.

2010-11-13T18:41:00.000+02:00

Keio Soomelt: Kuhu lähed, noortekeskus?Rakvere rahvamaja juhataja
Virumaa Teataja 10.11.2010

Arvamus ei pretendeeri noorsootööalaseks kirjutiseks, kuna allakirjutanul puudub selleks õigus. Tegemist on mõttesähvatusega antud teemal lootuses, et sellest saavad ideid nii praegu kui tulevikus noortega tegelevad inimesed.

Avatud noortekeskused

Mida me noortekeskuselt ootame? Tänasel päeval täidab noortekeskus väga tublilt avatud uste rolli. Rakvere noortel on koht, kuhu pärast kooli minna – soe tuba, tegevusvahendid ja noorsootöötaja.

Julgen siiski väita, et sellega on täidetud vaid noortekeskuse vormiline külg. Ka sisulise küljega on tegeletud – projektide abil on nii mõnigi asi ära tehtud. Paraku ei ole sellele vaatamata kujunenud noortekeskusest linna noortekontakte haldavat üksust. Noorsooprojektide loomine ja juhtimine on suhteliselt tagasihoidlik, sest puuduvad kontaktid aktiivsete noortega, kes võtaks ise initsiatiivi. Loomulikult on siinkohal ka erandeid, kuid räägime üldpildist.

Noortekeskus peaks olema aktiivne üksus, kes genereerib ja juhib noorteprojekte, haarates kaasa linnanoori. Noortekeskuse projektid peavad leidma laiema kõlapinna nii linnas kui maakonnas. Hetkel on noortekeskuse kõige nõrgemaks kohaks habras kontakt aktiivsete noortega, sellest tulenevalt ei sünni haaravaid projekte ja Rakvere avatud noortekeskus ei ole linnas nähtav.

Võib-olla on see pisut idealistlik unistus, kuid teemale mõeldes kerkivad ajusoppidest esile neli peamist valdkonda, millest mina koolinoorena puudust tundsin, kuid mille arendamisele võiks mõelda.

1. Aktiivne noor leiab noortekeskuse näol endale partneri, kes aitab tal organiseerida erineva suunitlusega projekte. Noortele pakutakse nõustamist ja abi projektijuhtimises, rahastamises ja teostuses.

2. Noortekeskus genereerib ja algatab noorteprojekte, millesse on kaasatud nii linnanoored kui partneritena asutused ja ettevõtted. Üldjuhul tekivad ideed projektijuhi ja noorte suhtlusest. Leian, et jätkusuutlikud on peamiselt need ideed, mille genereerimises on osalenud ka otsene sihtrühm. Lisaks kindlustab niisugune tegevus sihtrühma huvi tegevuse vastu.

3. Noor linnakodanik teab, et tal on koht, kuhu minna oma vaba aega veetma. Lähtuvalt noore inimese aktiivsusest ja initsiatiivist on talle pakutud võimalusi vaba aja veetmiseks ja ta on nendest võimalustest teadlik. Noortekeskuses on inimesed, kellega suhelda ning kellelt vajadusel nõu ja abi küsida.

4. Igal kuul toimub linnas kajastamist väärt sündmus, millesse noored on kaasatud ning mis on suunatud otseselt nendele. Rakveres toimub õppeaasta jooksul vähemalt neli noorteprojekti, mis on linnaülesed, st kaasavad ka teiste omavalitsuste noori ning pälvivad üleeestilist tähelepanu.

Noortele või noortega

Noortekeskuse töös on kõige olulisem mõista, et noorsootöö ei saa olla suhtumisega “teeme noortele”. Eesmärk peab olema “teeme noortega koos”, st noored peavad olema projektidesse kaasatud juba planeerimisest alates, muutudes seega tarbijatest korraldajateks. Usun, et see aitab kaasa nii noorte kaasamisele, projektide sisukusele kui edukusele.

Me ei saa eeldada, et kõik Rakvere linna noored tahavad olla vabatahtlikud korraldajad, kuid on põhjust loota, et teatud grupi vabatahtlike korraldatud tegevused ja projektid on “tarbijaskonnale” huvitavamad, kaasahaaravamad ja seega paremini töötavad.

2010-11-13T18:37:00.001+02:00

Kolmapäevane Kaurikooli kontsert oli väga vahva! Sellest inspireerituna ka mõned mõtted...

Puhas musitseerimisrõõm

Kolmapäeval allkirjastati Kaurikooli saalis koostöökokkulepe Otsa kooli ja Kaurikooli vahel. Nimetatud leppe esimesi vilju sai nautida juba selsamal õhtul, kui anti sarja „Muusikatund Otsa kooliga“ esimene kontsert. Vaatamata kiirele ettevalmistusele oli saali kogunenud üpris palju inimesi ning ise saalis olnuna võin kinnitada – elamus oli seda vihmase päeva jalutuskäiku väärt! Kontsert oli justkui väga hea kommikarp, täis eripalgelisi ja meeldivaid üllatusi.

Erinevalt üldlevinud traditsioonist algas iga number esinejapoolse väikese sissejuhatusega, kus vastavalt oma temperamendile ja julgusele räägiti lugusid sellest, kuidas keegi konkreetse pilli või esitatava palani jõudis. See lihtne ja siiras hetk muutis kogu õhkkonna koduseks, salongilikuks. Tundus, et ühtviisi hästi tundsid ennast nii publik kui esinejad. Esimese esineja, Nils-Kristjan Kosapoja ülesastumises võluski justnimelt seesama vahetus, ausus ja siirus.

Kontserdi üheks tipphetkeks oli kahtlemata Daniil Gretšnevi esitatud Rahmaninovi Prelüüd g-moll. Narvast pärit poisi mäng lihtsalt sundis ennast jälgima, haarates, võib isegi öelda, et lennutades Sind koos muusikaga. Oskuslik ja professionaalne intrumenditunnetus levis üle saali, suhtlus muusiku ja pilli vahel jättis kustumatu mulje. Hilisem Googeldamine tõestab, et vaatamata noorele eale (16) on poiss saanud nii mõnegi maineka konkursi tunnustuse osaliseks.

Kristliin Taimla harfipalad pakkusid ilmeka vahelduse. Siinkohal oleks vist paslik küsida, kui paljud lugejatest on üldse kuulanud harfi kui soolopilli? Nii mõnigi on seda kuniglikku instrumenti märganud orkestri viimastes ridades kuid soolopillina ei ole harf just tuntud ja pärast kolmapäevast esitust võiks öelda, et harf on saanud sellise suhtumise osaliseks teenimatult.

Rütmimuusika osakonna esindajana olid kohal Kirke Karja (klaver) ja Otto-Karl Vendt (trompet). Pisut ruttvad kuid sellele vaatamata säravad esitused jätsid taas kustumatu mulje, kummutades aeg-ajalt levinud mõttekäigu rütmimuusikast kui vaesest ja kergekaalulisest väikevennast. Sisukas improvisatsioon, säravad mõtted ja tehniliselt heal tasemel esitus pakkusid publikule meeldivaid ja värskeid leide helimaastikul.

Klassikalist laulu õppiv Kadri-Liis Kukk jäi silma Mart Saare esitamisega – tänasel päeval mitte just liiga sageli kõrvu sattuv repertuaar, mis võlub oma rahvusliku helikeelega.

Kirsiks tordil oli Anastassia Mišenkina omaloominguline pala „Evost“. Lihtsalt klaveripalaks oleks seda ilmselgelt vähe nimetada kuid iseloomustamiseks piisab vast sellest, et minu läheduses istunud kaks lasteaiaealist last küünitasid enda kaelad kaks korda pikemaks ja jälgisid nii suure huviga, et sel hetkel poleks vist miski suutnud nende tähelepanu röövida.

Järgmine Muusikatund Otsa kooliga toimub Kaurikooli saalis juba 17. novembril, Otsa noori muusikuid näeb aga juba 31. oktoobril Rakvere Kolmainu kirikus, kui toimub Hingedeaja kontsert.

Üleskutse publikule Otsime inimesi, kes kirjutaks oma kontserdiemotsioonidest sarja Muusikatund Otsa kooliga kontsertidel! Parimatele kirjatükkidele muusikalised auhinnad Otsa koolilt. Ootame Sinu emotsioone! Kirjutised võib postitada aadressil siimj@otsakool.edu.ee

Reede õhtuks olin Tallinn-Stockholm kruiisil:) Oli päris lõbus... Mingiks hetkeks olin küll juba suhtleliselt „rõõmus”, laulsime karaoket. Hommikusöögil pakuti vahukat ja nii see uus päev siis taas algas.

Stockis möödus aeg peamiselt sihitult ringi trampides. Ostsin endale seinakella ja kindad:) Tagasisõidu õhtune programm kordas suures osas eelmist päeva.

Pühapäeval oli esimene proov RRG Segakooriga (Elo palus mind sinna appi) ja esmaspäeval algas taas töö – hurraa!

Päeva „hetke” tiitli saab üks komisjon, milles oli rõõm osaleda. Üks liige küsis kõige lõpus, et miks me siin oleme? Küsimus jäi vastuseta!

Teisipäeval osalesin Keskraamatukogu üritsel „Vaata, kes laenutab!”. Tunnikese vältel laenutasin raamatukogus ilukirjandust, suutsin ühele inimesele ka Chesili rannal kaela määrida.

Reedel oli esimene Pangamaja kontsert – Mozart. Väike öömuusika. Ilus oli! Isegi väga! Mozart kõlas väga värskelt, kohati küll kuidagi rutakalt aga siiski hästi, Tobiase ööpala oli samuti haarav. Programmi koostamisel oli küll ka väike möödapanek. Eelviimaseks palaks oli Kia Kantšeli „Night prayers”. Sisuliselt äärmiselt raske ja kurb teos. Sellele vahetult järgnenud Mozarti neljas osa mõjus kuidagi kergelt mõnitavalt, üleminek oli niivõrd järsk. Aga võibolla on see mu isiklik probleem.

Pärast kontserti tuli pidu. Külalisteks oli 13 töökaaslast, kõik eranditult naised. Palju süüa, veini, muusikat ja nalja. Oli väga lõbus! Kell 1.15 lahkusid viimased, kell 1.30 oli mul aken avatud ja mängis Bachi viiulisonaat, avatud akna taha tuli politsei ja küsis, et kus siin see pidu on:) Midagi traagilist ei juhtunud.

Laupäeva hommikul olin Olev Ojasalu matustel. Nukrad on sellised päevad. Kogu hommikupooliku oli taas taevas hallisombune ja pilves... See „Liivimaa” teema hakkas taas kummitama.

Õhtul käisin koos Vahuri ja Ollega teatris Täismängu vaatamas, oli kusjuures täitsa naljakas. Õhtul taas väike vein, mis venis pisut pikaks.

Tänane hommik algas võileibade vorpimisega (külalisorkester tahtis ju süüa). Ingrid tegi suurema osa tööst aga alguses ma ikkagi püüdsin oma kokanduslikke võimeid üles näidata. Otsa kooli puhkpilliorkester andis kirikus väga hea kontserdi.

Teisipäeva õhtul vaatasin ära RT etenduse "Tuulte pöörises". Üldiselt oli päris hea. MIngit totaalset vaimustus ei tekkinud aga oli igati tore! Neljapäeval oli Tartus konverents "Usust, elust ja usuelust". Mulle kui usuasjades suhtelilselt kaugele inimesele kahtlemata ülimalt hariv päev! Eriti positiivne oli näha ühte pastorit, kes ise teeniva kristliku vaimulikuna esitas samad küsimused, mis mulle aehg-ajalt neil teemadel pähe kerkivad. Igatahes oli huvitav! Päeva teises pooles kohtusin üle pika aja A.-ga ja ka see oli vahva. Lisaks veel üpris pikk istumine Vanemuise kontserdimajas endise kolleegiga - mõned püris huvitavad jutud.

Reedel külastas linna sõprusdelegatsioon Césisest. Päevane ekskursioon ja seebi viltimine Jule galeriis, õhtune Jazzukohvik ja selle jätkulaulmine meie koorisaalis ja tantsunumbrid Kära Kantsis (muide teekonna Rahvamajas Kära Kantsi läbisime peaasjalikult polkasammul)- kell oli vist nii 4.30 kui koju jõudsin ja hommikul oli taas kooriproov.

Laupäeval käisid Rakverest hetkeks läbi T&J. Käisime nendega Aquas mulistamas ja pärast eelmist õhtut oli see üpris värskendav:) Ja siis taas pühapäev... Pärast pikka magamist Tartusse, kus oli Solarega kontsert. Selle aasta esimene! kohtumine L.-iga, mis oli igati rõõmustav ja teine kohtumine A.-ga, mis oli samuti tore. Koduteel käisin läbi ka Kaareperest ja Palamuselt, oli tore taas sugulasi näha:)

Nüüdseks on taas märkamatult üks töönädal otsa saanud. Eile (reede) hommikul oli Keskraamatukogus kohtumine Islandi kirjanikega, jätkuüritusena väike arutelu veiniklaasi taga kõikvõimalikel teemadel - haarav. Õhtul üritati mind tantsukooli moosida aga no ma ei tea:)

Eilsesse mahuts veel RT noorte lavastus "Kunstveri ja pisarad" (kohati päris vaimukas) ja film "Naerata ometi" - suhteliselt depressiivne lugu.

2010-10-20T13:04:00.000+03:00

Rakvere ja Otsa kooli koostöö algab kammermuusikaga
20.10.201
Keio Soomelt, Rakvere rahvamaja juhataja

Juba täna, 20. oktoobril, kell 18 saab Kaurikooli saalis kuulata noori andekaid Otsa kooli muusikuid.

Otsa kooli üheks ainulaadseks kaubamärgiks on õpitava muusika mitmekesisus – barokist rokini on kooli tunnuslause. Ka antud kontserdil on esindatud mõlemad pooled – õrnast harfimuusikast elektrorütmideni.
Sari „Muusikatund Otsa kooliga“ sündis Kaurikooli ja Rakvere rahvamaja ideena. Kohe leiti hea partner Otsa kooli näol ning täna saame kuulata selle koostöö esimest vilja.
Kokku mahub käesoleval hooajal sarja seitse kontserti ning loodame, et aprillikuiseks lõppkontserdiks on Rakverest läbi käinud kõik Otsa kooli erinevad osakonnad, tutvustades sellega rakverelastele erinevaid muusikastiile, instrumente ja ka õppimisvõimalusi Otsa koolis.
Sama koostöö põhjalt on arenenud ka uus mõte: juba 31. oktoobril mängib Rakvere Kolmainu kirikus Otsa kooli puhkpilliorkester. Loodame, et ka hingedeaja kontserdist kujuneb kena igaaastane traditsioon.

Allikas: http://www.virumaateataja.ee/?id=329174

ajajuhtimine

2010-10-20T00:27:00.000+03:00

Kolmapäeva hommikul käisin ajajuhtimise koolitusel. Olen endiselt arvamusel, et ma ei oska oma aega juhtida, kuigi sealsed testid näitasid, et olen sellel alal peaagu hiilgav.... ei tea. Võibolla on asi aususes või selle puudumises? Või siis hoopis enesepettus? Mõte hakkab viltusele rajale jooksma...
Samasse päeva jäi ka esimene koosolek suvise noorteprojekti asjus. Loodetavasti saab sellest midagi ägedat:P Neljapäeval oli esimene pikem proov Lüganusel. Oli tore. Meeshääli peaks muidugi juurde saama. See igavene väikeste segakooride rõõm:) Aga võibolla see peabki taas nii olema?
Reedel oli paari rahataotluse esitamise tähtaeg. Otse loomulikult jäin ma ühega hiljaks, õigemini ei kontrollinud kellaaegasid. Tegin siis MV ukse taga õnnetu nägu, sain sisse, naeratasin, tänasin ja oligi korras:P Õhtul oli Jazzukohvik, peaoss Marju Kuudiga. Marju oli enamuse ajast lavanurgas posti taga aga seltskond oli tore ja õhtu venis pikaks... võibolla isegi liiga. Aga samas oli palju toredaid jutte ja hetki, seega bro!

Laupäeval värvisime Pangamaja. Omandasin teatavad pintsli ja rulli võtted, põhimõtteliselt võin maalriks hakata (ha-ha). Ja siis tuli pühapäev, sõitsin Tallinnasse. Vaatasin filmi Üksik mees ja tegelikult pole ma sellest vist ikka veel täiesti üle saanud.... Väga hea oli! Mittetüüpiline, kohati ilus, kohati nukker... Punase veini film.
Ja seejärel Draamateatrisse Hiilgavat vaatama! Kui väga tahta, võis sellest isegi teatava loo leida ja taganjärele mõeldes ei olnudki kõige hullem... kuigi tuttavatele ei soovitaks:)

PULMAD

2010-10-12T23:18:00.000+03:00

Halli ja pilvise Maarjamaa taeva all on taas üks paar õnnelikuks saanud...

Umbes selline tunne valdas mind, kui vaatasin välja õhtusest Keila kultuurimaja aknast – suur kaheksaruuduline aken, ehtne Stalinistlik arhitektuur. Aga mitte majadest ei peaks ma rääkima...

Pühapäeval kell 14 oli Jaani kirikus laulatus. Kirikuõpetaja kõne oli väga hea, justnimelt tugev eeltöö oli see, mis köitis. Oli näha, et tegemist ei olnud järjekordse realaulatusega.

Pulmapidu Keila kultuurikeskuses võlus just oma väljapeetusega – super!

Täna vaatasin teatris Shakespeare Tormi ja mulle meeldis! Hea lavastus, ilus tekst. Kohati võiblla liiga sirge aga ilus! Veetlev!

Lõpetuseks veel üks mõte Tolstoi raamatust „Lapsepõlv, poisi-ga ja noorus”: „Ta istub väikese laua ääres, millele seisab sõõr juukselõikaja pildiga, heites varju tema näole; ühes käes hoiab ta raamatut; teine käsi toetub tooli käsipuule; tema kõrval on kell, millel küti kujutis numbrilaual, ruuduline rätik, must ümmargune tubakatoos, roheline prillitupp, küünlatahikäärid väikesel alusel. Kõik need asjad on täpipealt oma kohal ning juba selle korralikkuse järg võib otsustada, et Karl Ivanõvitšil on südametunnistus puhas ja hing rahulik.

... enne eelnevat teksti 9.10.2010

Teisipäeval avati Galeriis Vigala seppade näitus – kui keegi peaks juhtumisi kuskil nägema, soovitan. Väga vahvad taiesed:) Kolmapäeval oli esimene kohtumine Elgaga Lüganuselt. Soovivad, et ma hakkaks seal koori juhtima.

Reedel oli Solare kontsert (sama kava, mis augustis Käsmus ja Vainupeal). Kirik oli külm aga üldiselt oli taas vahva. Inimesi ei olnud just liiga palju aga mõned siiski. Ja üldiselt oli ilus! Laupäeva hommikul olin taas Oonurmes proovis, õhtul vaatasin Jõhvis etendust „Bastien und Bastienne”. Seesama, mille lavastuses mõned aastad tagasi ma ise Bastieni laulsin. Vokaalselt väga tugev esitus, paraku visuaalselt ei vastanud asi eriti minu kujutlusele. Lavastajatöö oli päris originaalne, keskendudes peamiselt videolahendustele, näitlejatöö oleks võinud tugevam olla. Pisut veidrad kostüümid ja siis veel see igivana ooperi traagika, et kui on noore armastaja olemusega solist, siis ei ole veel vastav hääl ja vastupidi, kui on suurepärane vokaal, ei ole enam visuaalselt noort armastajat. Aga võibolla olen ma lihtsalt kadedusest õel?

Samasse õhtusse jäi söömine ja väike vahukas toredate inimestega. Suutsin oma edevusega ilmselgelt ümbruskonna üle ujutada aga sellele vaatamata oli igati meeldiv õhtu.... Vähemalt minu arvates.

Pühapäeval korraldas Rakvere Muusikakool õpetajate kontserdi. Alguses pisut hirmutavana tundunud neljatunnie kontsert kulges äärmiselt huvitavalt, kella vaadata polnud põhjust. Kena!

Esmaspäev möödus peamiselt Tallinnas. Esimest korda elus sain parkimistrahvi:) Teisipäeval olid ema, vanaema ja vanaisa Rakeres. Lõunasöök ja sõit Koeru.

Kolmapäeval külastasime kultuuritöötajatega Sõmeru uut maja. Udupeen! Neljapäeva mahtus etenduse „Papagoide päevad” kontrolli vaatamine. Sõnumit oli pisut keeruline leida aga etenduses oli ka väga häid kohti! Tüüpilise Kivirähk´iga harjunutel võib olla muidugi pisut keeruline kuid tegelikkuses oli tore. Üldpilt sobis minu maalima.

Reedel sai Jõhvi Kontserdimaja 5 aastaseks ja täna oli meie majas Hämariku pidu, kus osalesin peamiselt fotograafina. Väga soe ja armas sündmus!

Homme on Sille pulmad!

sügis

2010-09-28T01:51:00.000+03:00

Ei jõua siia kirjutada... ja alati pole vist põhjust ka. Kuigi võluvaid emotsioone on viimasel ajal olnud, kohati lausa ülevoolavalt palju.

Oma viimase sissekande ajal istusin Rahvusraamatukogus Infopoliitika foorumil. Läks kogu päev aga tuli ainult kaks head mõtet. Pisut ajaraiskamine aga nii läheb, kui eelnevalt ei süvene. Igasugusesse reklaami, ka koolituse ja seminari omasse, tuleb skeptiliselt suhtuda. Või? Igatahes ühel hetkel see päev lõppes.

Sõpruse kino trepil kohtusin Katriniga (seesama, kes oli Veneetsias), tõmbasin endale arvutisse multikaid ja tagastasin plaadi. Ta on tore!

Hommikul juhtusid "toredad" tehnilised äpardused, mistõttu hilinesin koosolekule ainult 49 minutit. Piinlik.

Reede õhtu oli broneeritud Paidele - etendus Dance by Pärt. Ma ei tea, kas tegemist on Jõhvi Balletifestivali hea kooli ja ärahellitatud maitse või millegi muuga aga ma oleksin oodanud rohkem. Oli paar head numbrit aga üldiselt... Ma ei tea. Minu pilt muusikast oli hoopis midagi muud kui see, mis lavalt paistis. Aga võibolla on see minu probleem? Võibolla olin mina tol õhtul saalis ainus, keda häiris ilmselge üle lavastamine ja liigne lavaline sahmimine? Ei tea, igatahes nii oli. Ja siis veel - ma ei saa aru, miks nad ei kasuta Pärdi III sümfoonia normaalset salvestust. ARGH!!!

Etendusele järgnesid kõned ja vastuvõtt.... nagu ikka. Üks nali juhtus ikkagi ka. Nimelt olid kohalikud osavnäpud valmistanud tordi, millel peal Arvo Pärt 75 ka katke viisist "Käin juba lasteaias". Paluti siis maestrot, et vaadaku see torti ja avastagu, mis laulga on tegu. Pärt vaatab, muigab ja ütleb: "Siin on vale noot". Nimelt oli ühe b asemele tulnud as:)

Laupäeva hommikul sõitsin Oonurme. Vastavalt tavale jäi loomulikult pisut hiljaks kuid sellele vaatamata oli armas. Tegin kooriga esimest korda proovi ja tegelikult oli tore. Ma ei tea kohe miks, aga mulle meeldivad sellised väikesed armsad kollektiivid.... Hingamine on kuidagi soe, kodune ja armas.

Õhtul osalesin Jõhvis Laulukaruselli salvestusel. Lapsed laulsid, kaamerad filmisid, nagu ikka. Õhtu muutis eriliseks üks Rakverest pärit poiss.

Intervjuu. Meelis Kompus: "No ütle Kaspar, kui me nüüd siit Jõhvist tagasi Tallinnasse sõidame ja teel ka Rakverest läbi läheme, milliseid kohti peab kindlasti külastama?". Poiss: "Linnus, Tarvas ja Pärdi skulptuur." Saate isegi aru... esiteks on üliarmas, et kuju on nii ruttu omaks võetud. Laps tõstab selle samale tasemele Linnuse ja Tarvaga. Teiseks kuna antud asjaga sain siin linnas ka mina pisut sahmida siis on isiklik side olemas. Oli väga soe hetk!

Järgmisel päeval kuulasin Jõhvis Virumaa Kammerorkestri kontserti. Kirjutasin sellest ka Virumaa Teatajasse:)

Sügisesene värskusepuhang kontserdisaalis

Keio Soomelt

keio.soomelt@rakvere.ee

Virumaa Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli keelpilliorkesri kontsert Jõhvi kontserdimajas pühapäeval, 19. septembril (sama kavaga esineti päev varem ka Rakvere Pauluse kirikus) pakkus rohkelt positiivseid üllatusi ja muusikalisi leide.

Viimase paari aasta jooksul olen kuulnud Jõhvi kontserdimajas palju eripalgelisi kontserte ja muusikuid ning võin täie siirusega öelda, et pühapäevane muusikaelamus ületas nii mõnegi varasema! Võibolla oli just õpilaslik värskus ja ideede puhtus see, mis pani ka tuntud lood eriliselt helisema. Silmnätav ja kuuldav entusiasm ja armastus oma tegevuse vastu, palgatöö puudumine lavalt.

Kontserdi avalugu, A. J. Neeme „Lumeöö” kõlas pehmelt, värskelt ja soojalt. Ilmselgelt on tegemist looga, mille autor tunneb oma instrumenti, keelpilliorkestrit, ideaalselt. Lisaks heale kompositsioonile tõstaks esile ka orkestri kõlakultuuri. Tausta teadmata ei oskaks arvata, et tegemist on erinevate jõudude koondorkestriga. Kui tavaliselt kõlavad sellised üksused pisut rabedalt, siis antud kooslus jätab mulje, justkui oleks aastad kokkumängu harjutatud. Justnimelt kokkumängu, kuna solistidest orkester ei ole orkester vaid teatud hulk soliste. Antud juhul on aga kõla vastupidine – meeldivalt ühtlane, pehme ja sulanduv. Orkester leiab justkui ühtse hingamise ja rütmi, mis voogab kokku meeldivaks kõlaliseks tervikuks. Pala justkui võtab hellalt kuulajal käest, kutsudes teda mõnusale jalutuskäigule edasisel helimaal.

Järgnevad Vivaldi „Kontsert 2-le viiulile a-moll” ja Sügis tsüklist „Aastaajad” annavad võimaluse nautida väga head sooloviiulit. Kahele viiulile kirjutatud kontserdis on tajuda väga head ansamblit solistide (K. M. Kits ja M. Tiimus) ja orkestri vahel. Ka solistide omavaheline koostöö on tihe ning tulemus seetõttu nauditav. „Sügise” solisti R. Traksmanni puhul tõstaks esile äärmiselt värske ja siira esituse. Ilmselt on igal vähegi muusikaliteratuuriga kokku puutunud kuulajal teosega mingi side olemas ja seda suurem on väljakutse teha oma esitus silmapaistvaks, haaravaks ja uudseks. Noor solist seisab oma ülesannete kõrgusel, haarates tehniliselt puhta mänguga kogu saali. Tõsi, larghettos oleks võinud olla pisut rohkem kandvust, kuid kiirete osade säravus varjutas selle pisiasja ning muutus tervikpildi igati meeldejäävaks. Mängus on ühendatud head tehnilised oskused, sisukas esitus ja märgatav solistipoolne terviknägemus. Jääb vaid loota, et praegusel talendil jätkub tahet ja jõudu edaspidiseks!

Kontserdi teises pooles esitatud A. Pärdi IV sümfoonia „Los Angeles” ei ole valdavalt õpilastest koosnevale orkestrile võibolla just lihtsaim repetruaar. Juba teose taust nõuab teatavat sügavust, mõtiskelu ja süvenemist. Sümfoonia on nimelt pühendatud Mihhail Hodorkovskile. Siinkohal saan vaid kinnitada, et orkester seisis oma ülesande kõrgusel. Taaskord väga terviklik sisuline esitus ja heal tasemel tehniline ning kõlaline teostus. Usun, et nimetatud teose ettekanne Rakveres ja Jõhvis andis ka Pärdi Pidnädalatele teatava meeldiva lõpuaktsendi. Siinkohal jääb vaid tänada dirigent Toivi Peäsket ja kõiki muusikuid pakutud elamuse eest!

Õnnelik on linn, millel on oma orkester. Erti õnnelik on aga linn, kus on hästi mängiv orkester!

Ja siis algas uus nädal ja uus elu...

Nädala esimesse poolde mahtus suhteliselt töine sahmimine, midagi "põletavat" ei tekkinud. Mõned uued ideed, paar projektiplaani aga neist on mõtet vist rääkida alles siis, kui need peaks kunagi kuhugile jõudma.

Neljapäeval avati Noortekeskus uutes ruumides. Võrreldes eelnevaga peaks võimalusi olema ääretult. Loodetavasti tekib ka kasutamine.

Reedel sõitsin Türile - Aino Linnas sai Järvamaa Hariduspreemiate jagamisel elutöö preemia. Mina õpilasena olin uhke!

Õhtul sõtsin maale. Väike istumine ema ja vanaemaga, oli samuti tore. Kodus on vist alati tore:)

Ja siis tuli laupäev, üle pika aja üks ilusamaid päevi üldse. Hommikul sõitsin Albusse. Väljas oli IMELINE kuldne sügis, automakist ikka seesama Pärdi III sümfoonia. Kohati on tunne, et olen sellesse teosesse kinni jäänud. Kuidagi ei suuda ennast sellest lahti rebida, eriti sügiseti.

Seminar Albus ei olnud just meelierutav, halb ka ei olnud. Normaalne, mida iganes see siis peaks tähendama. Aga võluvad olid hommikune teekond läbi sügise, lõunane raamat pargipingil ja pärastlõunane Vargamäe muuseum. Sügis on kohati imeline! Pühapäevane sügis seevastu oli hall, pives ja sombune. Kolmainu kirikutorni tipp oli mattunud uttu, Solare esines linnuses mihklilaadal.

Ja täna algas jälle uus töönädal... Võibolla on see ennatlik aga vähemalt õige pisut on tunne, et töösse hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem. Kohati on see täitsa ilus tunne!

Lõppu veel üks tsitaat Õpetajate lehest. Siim Aimla ÕPL 24. september 2010: "Ka pärimusmuusikale ei vaadata, nagu Aimla väljendub, enam kui "kampsunis tüüpide jaurami raputamisele", vaid kui tõsisele tegevusele."

2010-09-16T15:59:00.000+03:00

Chattisin täna ühe oma endise õpilasega, kes hetkel kodus haige... Ja siis ta küsis, et kas ma läksin nende pärast ära... Ja ütles, et ma olin parim ja mind igatsetakse koolis... üliilus emotsioon oli! Päev on jälle ilusam:)

PÄRT

2010-09-16T13:12:00.000+03:00

Viimased hetked Veneetsias Eilne õhtu jäi Veneetsias selleks korraks siis viimaseks. Hommikusele rühmatööle jäin hiljaks ja nagu varem, et ilmutanud ma ka seekord üles liigset entusiasmi. On suhteliselt keeruline minna põlema projetist, mis Sulle isiklikult ei meeldi teemal, millest sa eriti palju ei jaga inimestega, kes Sulle eriti ei sobi. Aga täitsin ruult oma osa ja lõpptulemus oli rahuldav – meie projekt võitis!

Pärast rühmatööd üritasin linnast taas marke osta, ei leidnud. Jääb mulje, et tegu on mingi „kriisiga”:) Pärast õhtusööki ühes armsas sisehoovis sain kokku Katrini ja Matiasega. Kuna jõudsin kohtumispaika Markuse väljakul pisut varem, sain seal tänavalaterna valguses lugeda. Võibolla on emotsioon ületähtsustatud aga on pisut eriline istuda maas Markuse platsil ja lugeda romaani Kölerist. Seesama plats, mida inimesed päeval pildistavad, millel kõndides ahmitakse õhku ja ollakse õnnelikud. Ma küll ei oska alati seda õnne jagada aga istuda oli seal päris tore.

Hommik oli vihmane ja seega jäi linnas jalutamise plaan poolikuks. Niipalju siiski, et leidsin postkontori ja pärast mõningast järjekorras seismist sain oma ihaldatud margid. Vesi on linnas tõusnud, tänavad kohati vee all... Linn on tore aga elada siin ei tahaks. Kuidagi liiga kitsas, liiga vesine ja hall.

Pärast chek-ini Marco Polos leidsin tooli, prosecco ja raamatu Lutsu mälestustega. Elu on mõnikord tore!

Amsterdam ... oli niiske, pisut vihmane ja üldse mitte soe. Kuum kohv aitas, jalutasin ringi ja ühel hetkel sõitsin tagasi lennujaama. Raamat jätkus. Estonian Air suutis taas pisut üllatada aga kõige hullem see polnud. Neljapäeva pärastlõunal olin Tallinnas ja Reedel algas taas töö. Kontserdini oli jäänud üks päev!

Reede õhtul olin teatris Jazzukohvikus leti taga tööl... vaikne õhtu. Öösel vaatasi üle veel spordihalli. Ehitus käis, kõik oli justkui OK.

Ja siis tuli laupäeva hommik. Uudis nr. 1 - saal polnud öö jooksul sisuliselt üldse edasi liikunud. Tele ja teises endast väljas, vihma tibutab ja kõik on kole. Tiina leidis uued inimesed ja läbi suhtseliselt suure ime jõudsid asjad valmis.

Kell 17 avasime kirikus Pärdi kellamängu. Rahvast oli üllatavalt palju. Väga soe ja armas üritus! Päeva visuaalne nael oli kindlasti kell 18 keskväljakul lavastatud kuju "Noormees jalgrattal muusikat kuulamas" lavastus. Publik, sh. ka maestro jäid rahule ja see on peamine.

Kell 19 alanud kontsert sujus ka kenasti. Päris ausalt öeldes oleksin oodanud ERSO-lt natuke rohkem paindlikust ja kõla aga võibolla oli põhjus ka selles, et kontsert toimus spordisaalis. Õhtusse jäid veel mõned toredad vestlused, üleväsimus ja sellele järgnenud surmaväsimus.

SEB Jooks Pühapäeva hommikul otsustasin, et jooksma ma ei lähe! Enesetunne ei olnud nii ilus. Pärast kolmandat kõnet teatati, et buss on kohe ukse ees - kostüüm selga ja vutt vutt vutt. Nojah - mis mul üle jäi? Jalutasin Helgiga raja kangelaslikult läbi ja me ei olnud päris viimased:) Igatahes kui kohale jõudsime, ei olnud finišit veel kokku pakitud:P Õhtul kohtusin veel Aita-Leida inimestega. Esmaspäeval olin taas korraks Jõhvis aga muidu on nüüd siis töö töö töö...

2010-09-05T23:13:00.000+03:00

Sa oled keset massi, aga Sa oled üksi. Sa oled keset linna, aga Sa oled üksi. Mõnikord on see üksindus hea, vahel pisut nukker. Näed asju uues valguses. Mõni mõte Su elus muutub selgemaks ja mõne suudad taas segaseks mõelda. Jalutasin täna taas mööda tänavaid. ...üksi

Ühel hetkel märkasin kahte koolitusel osalevat tüdrukut ja sõin nendega koos pitsat. Erilist jututuju ei olnud aga kuna nad olid UK-st, sujus vestlus siiski. Inglastel on lõputult viisakusfraase, millega pause täita, a´la Itaalias on ikka nii tore ilm või meil Yorkis küll sellist pitsat ei saa. Tegelikult oli see kena, et nad mu sööma kutsusid. Oleksin taas jõlkunud mööda tänavat, ostnud migit värvilist kola ja suutnud ennast pooleks mõelda.
Olen tagasi San Servalol, täna on saarel pidu:)

The most important is the face Üks lugu veel filmifestivalilt. Esimesel päeval ronisime Katriniga ühele katusele, kus oli kena vaade. Teisel päeval samuti. Seekord oli küll mingi kett ees aga see meid oluliselt ei takstaud ja märkamatult olime žürii privaattsoonis. Tegime ette olulised näod, sõime ja jõime. Vahepeal käisime filmidel ja taas tagasi katusele. Kolmandal päeval tuli üks turvamees küsima, et kas meil on õigust seal olla. Seletasime mingi segase jutu kokku ja sel ajal, kui tema läks telefoni otsima, lahkusime. Seekord ilmselt lõplikult. Oli naljakas:)
Täna on pidu San Servalol. Otsisin õiget kohta, mingil hetkel sattusin ühe turvamehe ette, kes mu teed blokeeris. Näitasin filmifestivali akrediteeringut ja rääkisin sihilikult ainult Eesti keeles, mees astus teelt ära ja täiesti kogemata olin mingil filmiportaali esitluspeol. Väike prosecco ja suupiste.
Kokkuvõte - vehi oma akrediteeringukaardiga, ära lase ennast segada ja oledki tasuta peol... Itaalia!

Venice 2010

2010-09-05T19:53:00.000+03:00

Koolitusprogramm on lämmatav.... Seda kõike on liiga palju ja kohati on see ka natuke valimatu. Ja mis peamine - kõrval saarel toimub filmifestival, mida me ei saa eriti külastada, kuna meil ei ole selleks lihtsalt aega. Nukker!
Esimesel õhtul koperdasin lihtsalt mööda linna ja see oli tore. Ma ei saa öelda, et ma oleks Veneetsiast vaimustuses (liiga palju inimesi, liiga vähe ruumi) aga üldiselt on siin tore. Eriti armsad on väiksemad kirikud. Sattusin ühte sellisesse Vivaldi näitusele, ekspositsioon Veneetsia viiuliehitusest, oli huvitav.
Linnas liikumine on suhteliselt keeruline kuna kohati tänavad lihtsalt lõppevad kanaliga... Kõik, mille kohta kohalikud ütlevad, et See on kaugel on tegelikult siinsamas. Paraku on tihti ka nii, et kui kohalik ütleb, et See on väikese jalutuskäigu kaugusel trambid sa väga kaua... Kuna otseteed ei ole, kanalid on vahel.
Samas vahva on see, et erinevalt Lissabonist tänavad ei haise:) Inimesed on sõbralikud ja see on vist peamine.

Kolmapäeva õhtul käisin esimest korda Lidol (saar, kus toimub filmifestival). Valisime välja linastuse Blue Moon Beacil ja film oli päris hea - Cowboys and Communists. See oli küll lühifilmide kavas aga tegelikkuses oli tegemist pigem tunnise dokumentaalfilmiga erinevate maailmade, mõtete ja arusaamade kohtumisest. Hea oli just see, et filmi ei olnud topitud mingeid teravaid efekte või tohutuid draamasid. Tavalised inimesed oma veendumuste ja arusaamadega, mis omavahel ei haaku. Õhtul käisime Katriniga veel väikese linnatiiru...
Neljapäevased filmid olid kaos! Seisime rämedalt pika järjekorra, võitlesime piletite pärast ja tulemus - masendavalt igav!
Reedene õtu möödus taas peamiselt mööda linna jalutades, samuti laupäev. Laupäeva jäi veel ka üks lüifilmide seanss, mis oli hea! Sain endale mõne ka DVD-l:)
Kohe tuleb lõputu virin aga on asju, millest ma aru ei saa. Me kurdame, et Euroopa filmil ei ole raha, levitajaid, publikut aga me ei räägi sellest, miks ei ole? Me kurdame, et superkinod haaravad vaatajaskonda aga miks nad seda teevad ja kuidas saaks nendega võidelda, selleni ei jõuta. Halin.
Samas on olnud ka paar päris toredat esinemist. Inimesed räägivad oma tegemistest totaalse kirega, loobivad ideid ja panevad Su kaasa mõtlema, andes ühtlasi ka sisendi Sinu igapäevaelu muutmiseks/parendamiseks/kirgastamiseks.
Kuna sattusin juba iroonialainele siis ei saa jätta rääkimata ka kahest Läti prouast. Ei taha olla rassist aga: Koolituse alguses palutakse välja lülitada telefonid, kuna see segab tõlketehnikat ja esinejaid. Samuti mainitakse, et on ebamugav, kui keegi telefoniga sisse-välja jookseb või kohal räägib. Ühel hetkel heliseb proual telefon, ta vastab, räägib umbes 5 minutit sosistades. Mõne aja pärast kordub sama seik.... Tuleb küsimuste esitamise voor ja ka proua võtab vaevaks küsida. Esineja hakkab vastama, proua seletab samal ajal naabrile, mitu kohta on tema kinos... sellised inimesed on ka olemas:)
Veneetsias peab sõitma Vaparettoga, see on siis ühistransport veel. Üldiselt on neil kindlad liinid aga nagu kõik muu, on ka see kokkuleppeline:) Ja tegelikult on siin tore. Nagu ma juba mainisin, kohalikud on väga sõbralikud, ilm on hea ja elu ilus.

2010-08-31T01:00:00.000+03:00

Nädal läks Pärdi ja muude asjade tähe all taas libisedes mööda. Kolmapäeval vahetus linnas võim, reedel oli Kriisade Orelite Üheshüüdmine. Esimese sündmuse kohta ei oska palju kaasa rääkida kuna ei tunne inimesi. Jääb vaid loota, et vähemalt poliitilisted põhjused minu tööd oluliselt ei mõjuta. Reedene üritus oli aga tore. Tore just seetõttu, et filmi "Orel" vaatamine ja hilisem oreli hüüdmine kirikus muutus kuidagi nii koduseks ja armsaks. Olen Marjule üdini tänulik Meil aiaäärne tänavas viisi eest, see liigutas oma emotsiooniga sisikonna paigast.
Laupäeval olid minu esimesed konserdid Solarega. Võib vist öelda, et läks kenasti. Esimesel kontserdil suutsin küll ühest loost pooled lehed ära kaotada ja teisel kontserdil tekkis ühe loo sisse enam kui kummaline paus aga sellele vaatamata - oli kena! Koor hakkab tuttavamaks muutuma. Esimene kontsert Käsmus jäi meelde ümbruskonna helgusega. Vana kapteniküla, päike, inimesed väikeses puukabelis. Teisel kontserdil tekkis samuti haarav õhk, väljas ulus tuul ja ladistas vihma, pimenes. Väikeses valges kabelis laulsime meie, pausid täidetud vihma pekslemisega vastu vanasid aknaruute. Argh kui romantiline:)
Pühapäeval taas Pärdi kontsert kirikus -seekord Cello8ctet Amsterdam ja Vox Clamantis. Tšello on jumalik pill, eriti kui seda hästi mängida. Sel pühapäeval Kolmainus tõesti mängiti hästi! Kõrvad puhkasid ja hing lendas.
Tänasesse hommikusse jäi paberite viimine ülikooli (nüüd peab siis pöialt hoidma), seejärel algas lend Veneetsiasse. Päeva esimene pool on kokkuvõetav sõnadega lennuk, halb toit ja suhteliselt hea raamat Kölerist. Estonian Air isegi üllatas teenindusega:) Tühised neli tundi Berliinis Tegelis ja taas lennukile. Veneetsiasse jõudsin veel päikesepaistes. Turisimiinfo sabas oli üks õnnetu näoga hiinlane, kellel sama siht. Kopereerusime ja pärast mõningast ekslemist, kohvritega mööda lennujaama kappamist, bussi ja kahte veebussi jõudsime kohale. Veebuss on siis selline suurem paat liinibussi ülesannetes. Alused on madalad ja esimesel korral on tunne, et vajud koos sellega põhja kuid tegelikult on need päris vahvad:) Pimeduses mööda kanaleid sõites just palju ei näe aga tuled kallastel on ka kenad.
Elame linna lähedal saarel, kümneminutilise paaditee kaugusel olulisematest asjadest. Homsest algab programm, mis on metsikul tihe. Võibolla sab mõni päev vahepeal ikka linna ka põgeneda:P

Kammerkoor Solare "Otsimas iseend"

2010-08-23T17:40:00.000+03:00

Kammerkoor Solare esineb kontsertidega “Otsimas iseend”, kus esitatakse muusikat omadelt ja laiast ilmast, 28. augustil kell 18 Käsmu kirikus ja kell 20 Vainupea kirikus.
Olulisel kohal on tänavuste juubliaride Veljo Tormise ja Arvo Pärdi looming. Neist mahukaim on Tormise 9-osaline tsükkel “Ingerimaa õhtud”, millest kammerkoor esitab kuus osa
Lisaks võib kuulda Ludovico da Viadana, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Carole King’i, Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Rein Rannapi ning Solare endi lauljate Kristo Matsoni ja Jaanus Nurmoja loodud laule.
Kava nimetusel on eeskujuks Matsoni laulu “Otsida iseend” pealkiri, mis väljendab eelkõige kõigi kontserdil osalejate võimalust süüvida ühiselt enesesse - kes muusikat kuulates, kes seda esitades.
Ühtaegu tähistab “Otsimas iseend” koori enda uusi loomingulisi eneseotsinguid, mida võib aimata kasvõi kava žanrilisest mitmekesisusest.
Peadirigendi Elo Üleoja kõrval astub Solare dirigendi rollis esmakordselt üles Keio Soomelt, kes oli koorirahva rõõmuks nõus asuma suurenenud töökoormuse tõttu lahkunud dirigendi Marge Matsoni asemele.

Toimetas Inna Grünfeldt, reporter

allikas: http://www.24tundi.ee/?id=302978

Pärdi muusika filmis

2010-08-22T02:04:00.000+03:00

Hommik algas päris hilja kuid ühel hetkel olin taas elus ja teovõimeline:) Sahmerdasin mööda linna reklaamidega ringi, vaatasin üle eilsed fotod ja oligi aeg linnusesse minna, kus näitasime Pärdi muusikaga filme. Esimest korda vaatasin täispikalt ära filmid Operaator Kõps seeneriigis ja Hiirejaht. Tõeliseks üllatuseks oli, et saalis oli inimesi. St mitte just massid aga siiski oli inimesi, kes ei olnud minu tuttavad - st inimesed, kes olid kohale tulnud filmide pärast, mitte minu terroriseerivate kõnede peale:) Ühel hetkel avastasin ennast dokumentaalfilmi tõlgina, ei olnud väga veenev etteaste aga oluline sai vast räägitud:)
Õhtu esimene põhifilm oli Ukuaru. Minu jaoks oli see esimene kord nimetatud filmi näha ja mulle tõeliselt meeldis. Muidugi traagiline aga ilus ja huvitav. Hea näitlejatöö ja haarav lugu, hea!
Viimane film The good sheperd oli samuti haarav kuigi minu blondile peale kohati pisut keeruline.
Kuna teemaks oli Arvo Pärdi muusika filmis siis vist esmakordselt jälgisin filmis lisaks pildile ka spetsiaalselt muusikat - päris põnev, proovige!

2010-08-20T23:32:00.002+03:00

Eilne õhtu lõppes Tallinnas Viru keskuse katusekinos - Bennys Video oli pisut karm aga hea! KOhati ilus aga peamiselt huvitav, haarav:)
Hommikul utoopilisel ajal äratus ja Rakverre. Esimene rõõm - kirik on kinni ja orkester proovi teha ei saa:) Asi siiski lahenes ja lõpuks oli kontserdil päris palju inimes. Edasi pargkontsert ja ühtelaulmine. Võib vist öelda, et õnnestunud päev vahvate sündmustega!

ja ongi sügis

2010-08-19T00:01:00.000+03:00

Päev läks taas ringi sahmides, õhtul oli Kaevuri proov. Pärast proovi koju minnes ei suutnud kohe oma katusetuppa tulla, jalad kiskusid mööda Pikka tänavat allapoole, tegin linnas tunnise jalutuskäigu. Ja siis tundsin sisse hingates esimest korda sel aastal, et minu jaoks on sügis käes. Esiteks on väljas pime. Justnimelt pime, mitte hämar. Tänavavalgustus heidab sellist sumedat tunnet, mida ei ole talvel või kevadel ja mis peamine, õhk on absoluutselt teistsugune. Võrreldes suvega värske, kuid samas sügiseselt väsinud, täidlane ja ilmselt varsti tarduv, täis surevat elu. Erinevalt klassikalise surma mõistest ei ole sügiseses surmas traagikat, on väärikas tagasiastumine ja talvele tee andmine, elu loomulik jada.

Pulmad, proovid ja lastekodu

2010-08-17T21:00:00.000+03:00

... elu kogu oma värvikirevuses tahab kohati lämmatada ja talle aitab kaasa loomulikult ilm. Kohati on tunne, et lihtsalt ei ole elamiseks õhku. Samas vaikselt on juba tunda ka sügist, mis üle pika aja tundub kuidagi vabastava ja helgena. Paratamatult tekivad taas need "Liivimaa väikemõisa" emotsioonid. Silme ees on vanabalti häärber. Sügiseselt hämar ruum, suured kaheksaruudulised aknad, akna taga vihm ja vana, värviliste lehtedega park. Kisb vist jälle kriipivalt romantiliseks... Ise ka ei tea, miks või kustkohast aga selline pilt kummitab mind pea igal sügisel ja on täiesti lootusetu sõita mööda vanasid alleesid, automakist mägimas Pärdi III sümfoonia. See pilt lihtsalt tuleb ja on ja ära ei lähe.
Laupäeval oli Signe ja Jüri pulm. Registreerimine Tartus oli ülikiire. Ühe sugulase kommentaar, kes eelmisel päeval käis matusel: "Tänapäeval ongi kõik selline. Matus 18 minutit, pulm 22 minutit". Järgmised olid juba fuajees ootamas. Ja nüüd tuleb vist minu õelusehetk üle pika aja aga tõesti - sellist "siiralt" tädi Ruti häälega rääkivat ametnikuprouat, kes lausub kauneid sõnu täpselt nii, et sa saad aru - see on tema töö - no ei suuda tõsiselt võtta. Aga hetk ise oli ju ilus ja inimesed õnnelikud, see on peamine!
Koos peatustega kestis tee Tartust Kiltsi üle kahe tunni, seejärel klassikaline hoovipidu. Tore oli! Öösel viisin inimesed koju ja sõitsin Rakverre. Millalgi tuli ka uni. Pühapäev lihtsalt oli minu elus.
Viimased kaks päeva on olnu tööalaselt totaalsed rahmamised aga see on ka tore sest näed, kuidas midagi saab valmis ja midagi toimib!
Esmaspäeva õhtul oli esimene proov Solarega. Päris omapärane on juhatada lugu, mis on kooril sisuliselt pähe lauldud ja mida sa ise niivõrd "verest" ei tunne. Aga on loota, et tulemus tuleb vahva ning kuu lõpus saab vast ka paar enda lugu teha:)
Tänasesse õhtusse mahtus lastekodu külastus koos sotsiaalitüdrukutega:) Ühest küljest on äärmiselt hea meel näha, et Eesti lastekodud (vähemalt see, kus käisime) on muutunud normaalseks elukeskkonnaks. Teisalt on muidugi ka raske. Keerulised saatused, katkised elud. Nukker.

2010-08-14T10:46:00.002+03:00

Ma hoian Su käsi, mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall.
Mu kingitud villases sallis
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan Su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa.
Ei hooli, et väljas on hanged -
mu juures küll sooja Sa saad.

Ent oled Sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Võib-olla Sul jäävana tundun
kui meri või põline laas,
või taevas, mis pea kohal kummub,
kui kastetilk auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid;
ma tean ju, Sa kergelt ei talu
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad, kui habras on niit,
mis mind Sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mõni tunnetu hetk minu viib?

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Kui mind enam ei ole,
pole Sinule olemas?
Kui mind enam ei ole,
pole Sinu jaoks olemas?

kingitus

2010-08-14T10:43:00.001+03:00

Kolmapäev algas Jõhvis. Muinastulede koosolek, 7-linna kokkuvõtted, mõned jooksvad asjad ja tagasi Rakverre. Nädala parim kohtumine oli reedel ja andis lootust edaspidi päris vahvale koostööle kontserttegevuses:)

Eile õhtul oli suvepäevade inimestega võidu tähistamine, seejärel Toilas Voka SK "aruandepidu". Sõitsin esimest korda merel ehtsa purjekaga, üldse oli väga vahva:) Koor kinkis mulle Pritsu tehtud pildi... Salamisi võib tunnistada, et olin sellist ammu tahtnud:) Ja S. kingitus oli ka väga armas. Umbes nagu oleks kogu aeg sünnipäev:)

Öösel sõitsin veel pisut ringi. Makis mängis Alender ja tekkis mingi rahutus ja igatsus millegi järgi. Väga rasked lood, millega alati seonduvad konkreetsetd isiklikud kogemused. Keeruline.

Täna peaks pulma minema. Hetkel on hommik nii sinine, et ei suuda midagi.

See laul on nendele, kes iialgi ei kaeba,
et üksindus neil võtab hinge seest.
See laul on kõigile, kes igatsust ja vaeva
on elanud ja joonud silmaveest.

See maailm, mis on Sinust väljaspool,
seest tühi on täis üksikuid,
kel ununend mis hellitus ja hool,
nutt täitmas hingetühikuid.

Kel üldse pole kuhugile minna,
kel eal ei küsi keegi "Kuidas läheb sul?",
kes üksi hulgub mööda tühja linna,
et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull.

Kui mõni avab, süda elus hoiab Sind,
siis hoia kedagi ja hästi hellasti,
sest süda habras on kui väike laululind,
on õrnem veel Su hingekellastki.

Ta laul on vaibuv, vaikuski on kadunud,
kõik möödub pöördumata iial tagasi,
truu kaaslanegi rändab võõraid radu,
ta lahkus siis kui Sina magasid.

hetk

2010-08-10T22:33:00.000+03:00

Vaatasin hetk tagasi oma praegust konditsiooni arvestades kohutavalt vale filmi. Tahaks kuskile joosta aga ei tea kuhu või miks? C´est la Vie...

Sinimäed ja suvepäevad

2010-08-10T21:22:00.001+03:00

Reedel sõitsin Tallinna, oli tarvis Sinimägede film ära tuua. Kuna tegemist oli reedega, oli mõttes plaan kuskile minna. Jõudsin Tallinna, tahtsin endale kohvi osta ja avastasin, et olin rahakoti Rakverre jätnud. Hurraa! Sain filmi kätte ja taas Rakvere poole teele...
Laupäeva hommikul ärkasin umbestäpselt oluliselt hiljem kui oleksin tahtnud. Ühel hetkel jõudsin siiski Sinimäele, oli legendaarne veteranide päev. Esimesena jäi silma Öise vahtkonna üritus mäe jalamil - kiirpilgul organiseerimatu sahmimine keset platsi. Mäel oli Leegioni üritus ja ilma igasuguse idealismi või hinnanguta võin öelda, et formaalselt oli tegemist oluliselt väärikama ja organiseerituma üritusega. Edasi muuseumisse film ning Tudusse, kus juhatasin esmakordselt Oonurme Segakoori. Oli tore:)
Esmaspäeva õhtul toimus K. suvilas lahkumispidu. JKM inimesed olid suures osas kohas. Tegime süüa, käisime rannas ja olime muidu ilusad. Mulle kingiti ka paar ülivahvat kingitust (kingitusi on ju alati tore saada:)). Õhtul pakkisin kokku oma viimased asjad Sinimäel ja andsin ära võtmed.
Ja siis tuli teisipäev ja Rahvamajade Suvekool Voorel. Väga hästi läbi mõeldud ja korraldatud üritus filmi "Mehed ei nuta" ainetel. Tohutult palju nalja, uusi tuttavaid, hommikune vestlus, mis venis viieni ja pisut ka pidu. Vahva!
Vahepea tükk tööd, reedel sai taas bussi istutud ning Otepääle sõidetud - linnade suvepäevad. Jällegi kaks päeva vajalikke tuvumisi, palju nalja ja toredat aega. Pühapäeval käisin kodus... Soe emotsioon.
Kaks päeva järjest on tööpäev lõppenud koos kella 21.-se AK-ga:) Ühel hetkel piut väsitav kuid sellele vaatamata mingit rahulolu pakkuv tegevus.
K.

2010-07-29T18:32:00.000+03:00

Mäeküla piimamees on väga hea! Tekkis tahtmine raamat üle lugeda, vast millalgi jõuan ka selleni.
Kolmapäev möödus taas paremale-vasakule sahmides, õhtusse jäi Uljaste järve külastus ja film Paksud Jõhvis. Päris vaimukas linateos:) Kel vaatamata siis julgen soovitada! Igatahes mitte klassikaline film.

2010-07-29T18:30:00.000+03:00

T 27.08
Laupäev algas pisut segaselt. Alguses sai selle panna hommiku arvele aga hiljem... ei tea. Ühel hetkel startisin Oonurme laulupäevale. Otse loomulikult jätsin pooled asjad Rakverre ja pidin poolel teel tagasi pöörduma kuid jõudsin siiski nibin-nabin. Juhatasin ühendkoori, mis minu arvates õnnestus päris hästi. Matsoni loo soolo pakkus seekord enale väga palju ja tundus, et ka autorile sobis. Kuid peamine, endal oli äärmisel hea laulda! Ja siis tuli meeskoor ja totaalne häving. Mitte kunagi pole üks lugu nii puusse lauldud aga eks juhtub sedagi.
Laupäeva jäi ka ettepanek astuda uuest hooajast abidirigendina Solare ette. Seega piirkonna ühe tegijama koori abidirigent Elo kõrval olen nüüd mina. Kustkohast tuleb see aeg, ei tea. Loodetavasti kordab elu pisut Jõhvi mustrit ja proov muutub pigem aitavaks energialaksuks:) Elame ja näeme.
Pühapäeval tuli Tallinn, hetkeemotsioonist ajendatud ja tagantjärele pisut mõttetu poering. Sinna kõrvale vastukaaluks Coco Chanel & Igor Stravinski – päris hea lugu! Või siis võrreldes esimese osaga just mitte niivõrd lugu kuivõrd ilus, haarav. Kuskil oli olemas mingi taust ja sisu, mis esmapilgul võibolla silma ei karjunud kuid muutis lõpptulemuse seda paremaks.
Tänaval kohtusin Andraga, keda polnud ammu näinud ja Baarmanide pühapäev algas. Kunagi jõudsin ka koju ja esmaspäeval algas taas töö.
Kuid mitte töö polnud tol päeva peamine vaid õhtune kohtumine minu silmis olulise/toreda inimesega. Pikk jutt, mõned põhiasjad ja nii mõndagi uut... Lootust tulevikule ja ideedele on ja üllatused ei kao sellest elust vist kunagi!
Täna oli Jõhvi päev, õhtul taas see asjade tassimine. Kohe panen peale filmi Mäeküla piimamees.

2010-07-24T13:34:00.000+03:00

Esimene töönädal on läbi ja ma olen veel täiesti elus:) Sahmimist on palju aga ühel hetkel see vast tasub ennast ära. Kõik jookseb, jookseb ja jookseb...
Eile oli Rakveres endine koorikaaslane TKK-st. Õhtusse mahtus saun ja palju juttu.... Pisut Piafi filmi ja "Seltsimeeste unetute" rännak tänavatel läbi vihma. Emotsioon oli tore:)

2010-07-24T13:29:00.000+03:00

Intervjuu: Rakvere kultuurielus puhuvad värsked tuuled
21.07.2010 18:42
Valdu Toomla, reporter

Alates esmaspäevast istub rahvamajas oma kabinetis Rakvere linna äsja loodud kultuurikeskuse juhataja Keio Soomelt, kes enne seda pidas Jõhvi kontserdimajas müügijuhi ametit.

Kas on palju küsitud, et miks just Rakvere?
Pigem on küsitud, et millest selline muutus. Esiteks tunnen, et Rakveres saan ennast tööalaselt rohkem realiseerida ehk tegeleda mulle enam pinget pakkuvate asjadega, sest, mis seal salata, puhas reklaami- ja müügitöö ei ole tänastes oludes eriti loominguline tegevus.
Teine asi on keskkond. Jõhvi on töötegemiseks väga tore koht ja inimesed on seal äärmiselt lahked, aga elukeskkonna mõttes pole Jõhvi see linn, kus ma ka vabal ajal sooviksin ning saaksin ringi uidata. Kolmandaks, pärit olen Koerust ja Rakvere on mu kodukohale suhteliselt lähedal.

Kas olete Rakveres juba elamise leidnud?
Jah, täna ma ööbisin (ööl vastu reedet – toim.) esimest korda oma uues kodus, mis on vist maailma kõige väiksem korter - asub vanas taastatud majas, nagiseva puutrepi ning puitpõrandatega.
Tegelikult olen nõus elama väga väikeses kodus ja suhteliselt lihtsalt, kui ma saan selle arvelt kuskil käia ja maailma näha. See on väga suur väärtus ja seda on vaja, sest see on üks vahend, mis aitab vältida konnatiigilikku mõtlemist.

Millised on olnud sidemed Rakvere kultuurieluga?
Sel aastal olin Baltoscandali ajal seotud Jõhvis traditsioonilise suvefestivaliga “Seitsme linna muusika” ning seetõttu Baltoscandalile kahjuks ei jõudnud.
Umbes aasta tagasi avastasin enda jaoks taas Rakvere teatri läbi “Toatüdrukute” etenduse ning sealt alates olen üritanud enamikul esikatel kohal olla ja mulle huvi pakkuvad etendused ära vaadata. Sellega äratasin endas uuesti teatriarmastuse, sest vahepeal olin keskendunud peamiselt kontsertidele ja kinole.

Enne teie valikut oli olnud kaks ebaõnnestunud konkurssi kultuurikeskuse juhi kohale. Mis oli teie arvates peapõhjus, miks valik teile langes?
Raske öelda, aga ise tunnen, et küllap üks põhjustest oli mu kaheaastane Jõhvi-kogemus, sest müügijuhi amet tähendas paratamatult, et lisaks müügile sai tegeletud ka kõige muuga, kaasa arvatud seesama “Seitsme linna muusika” või “Jõhvi balletifestivali” korraldamine.
Kogu protsess programmi valikust kuni lõppresultaadini oli tegelikult minu silme all, pluss veel, et viimasel aastal juhtisin samuti kinoga seotud tegevust.
Mis puudutab noortekeskust, siis kuigi mul puudub otsene noortetöö kogemus, arvan siiski, et tean sellestki valdkonnast midagi, sest olen töötanud koolis kaks aastat muusikaõpetajana, sealhulgas Järve gümnaasiumis venekeelses keskkonnas.
Jõhvi perioodist on mul palju kontakte, ja mitte ainult Eesti kontserdiga, vaid ka teiste kontserdikorraldajate ja filmilevitajatega, kaasa arvatud PÖFF. Olen olnud neli aastat tegevkoorijuht, mis annab mõningad teadmised jällegi rahvakultuuri valdkonnas.

Jõhvis on oma balletifestival, Kuressaares ooperipäevad. Kas on mingi plaan ka Rakveresse midagi eriskummalist tuua?
Ja Rakveres on Baltoscandal. Tulevikuootused on muidugi suured seoses Pärdi majaga. Kavas on teha koostööd Viljandi pärimusmuusika aidaga ja võib-olla sellega seoses midagi rahvakultuuri vallast.
Tänasel päeval ongi meie suureks tööks sama Pärdi kontserdisaal. Augustis esitatakse projekt rahastuse saamiseks, kuid kui sellest projektist raha saamine ebaõnnestub, tuleb vaadata muid võimalusi.
Teada on, et Rakveresse on vaja korralikku kontserdisaali, mis suudaks vastu võtta korraliku sümfooniaorkestri.

Kus see laud asub, mille taga tööle ja uue luuaga pühkima hakkate?
Laud asub siinsamas rahvamajas, ja mis puutub loosungisse “Plats puhtaks”, siis see ei ole kindlasti parim viis asjadele läheneda, pigem arvan, et minu roll uues ametis on anda edasi mõningaid oma ideid.
Näen ennast enam toetaja ja nõuandjana kui autoritaarse juhina. Aga rääkides rahvamajast ja noortekeskusest, siis tõenäoliselt need inimesed, kes siin töötavad, jäävad edasi. Sest leian, et on igati vajalik ja mõistlik kasutada nende eelnevat töökogemust ja oskusi.
Hästi oluline on tekitada ja arendada seda tööd tegevates inimestes loovust ja tahet, vastasel juhul on perspektiiv pikaajaliselt suhteliselt nutune.

http://www.virumaateataja.ee/?id=290306

Kõik on uus....

2010-07-18T21:51:00.000+03:00

Nädal tagasi neljapäeval oli viimane 7-linna koosolek. Tõele au andes oli seekord lahtiseid otsi päris palju ja seega imepisike kahtlus kõige ladususes minus täiesti olemas. Sellele vaatamata peab etterutades ütlema, et kõik sujus kuidagi loomulikult normaalselt. Ilmselt on asjad ennast juba ise sisse töödanud ja ei peagi alati näppu real hoidma. Reedel oli esimene töine koosolek Rakveres, kõik on uus...
Selsamal päeval algas 7-linna muusika festival. Minu jaoks oli vist kõige helgem hetk, kui tatoo ajal mängiti Mägi Koitu. Päike paistis, rohi oli roheline ja orkester marssis. Selles oli midagi pateetilist, võibolla pisut lääget ja naiivset aga siiski ilusat! Need on needsamad hetked, kus Sa mõtled, et Sa elad vaimustaval maal...
Järgmine suurem elamus oli pühapäeval Tudulinnas, esines Estonia Seltsi Segakoor Heli Jürgensoni juhatusel. Ilmselt on tegu muuhulgas ka tugevalt positiivse eelarvamusega aga sellele vaatamata, väga hea kontsert. Ühtviisi soojalt suhtles nii koor kui ka publik ja väikeses, pisut nukra olemisega kirikus jättis see kõik kokku taas üliarmsa mulje. Tehniline pool – olin ennast ette valmistanud tunniseks istumiseks jahutavas kirikus (mis arvestades välistemperaturi on ju igati meeldiv) aga sain tunnise kontserdi palavas, umbses kirikus. Kuid sellele vaatamata oli tegelikult ilus! Kirik oli inimesi täis ja nagu juba mainitud, kogu vastuvõtt oli niivõrd soe, et sisemuses tekkis mingisugune heldimus ja armsus.
Samasse päeva mahtus veel teinegi lummav hetk, Laagna kontsert. Vana mõisapark, pisut pikemaks kasvanud muru, iidsed puud, hämarus ja lava vana, pisut rohtunud tiigi kaldal. Laval Sooäär, Vaigla ja Ruben, rohus tantsimas neli tüdrukut. Kavas jazzivõtmes Härma. Ilmselt tänu kohale ja muusikale oli kogu üritusel peal väike müstika ja salapärasuse pitser, mis muutis kogu elamuse kuidagi haaravaks, ennast unustama panevaks.
Tehniliselt sai muidugi pisut närvikõdi. Nimelt tuli vool helitehnika tarvis generaatorilt, heliproovis kulutati ära pool kütusevarust ja tagavarakütust ei olnud. Õnneks läks kõik hästi ja kütust jätkus isegi lisaloo jaoks.
Esmaspäevane Toila kontsert jäi taas meelde peamiselt koha päras. Looduslik nõlv lavale, põlispuudest allee, mis moodustas justkui kontserdisaali seinad ning kõrged võrad, millest kasvas katus – seda peaks ise nägema!
Esmaspäeva õhtul tuli ka K. minu juurde ööbima. Väike vein, pikad jutud. Vahva...
Teisipäeval käisin üle pika aja Oonurmes proovis ja kolmapäeva hommikul oli taas Rakvere ring. Koosolek Rakveres seoses Pärdi majaga – absoluutselt geniaalne ja ainult pisut hullumeelne plaan. Alates käesolevast nädalast olen projekti sisuline admin, saab põnev olema. Nagu välja öeldi, maja tuleb niikuinii! Kui mitte aastaks 2013, siis kunagi hiljem, aga tuleb!
Kolmapäeva õhtul oli kontsert Narva-Jõesuus. Võrreldes eelmise aastaga oli korraldus ja vastuvõtt paranenud äratundmatuseni. Menukas kontsert, õnnelik publik. Õhtul avati spetsiaalselt artistidele (kellega lonkis kaasa ka korraldustiim minu isikus) bassein, kus sai ennast pärast lämmatavalt palavat saalikogemust maha jahutada. Esimest korda elus olin valgustehnik ja vähemalt enda arvates tuli see mul ikka paganama hästi välja:)
Pärast tänast Kiviõli kontserti tulin Rakverre. Haarasin kodust kaasa kõik tekid ja tegin endale uude koju voodi – nagu ikka lapse asja, uues kohas on huvitav:)
Uus kodu on vist maailma kõige väiksem korter aga sellele vaatamata on siin tohutult armas. Vana maja nagiseva trepiga, katusealused paipaigad, originaallauast põrand ja viltused seinad.

R 16. juuni
Esimest korda üle pika aja oli hommikul välja astudes tunda pisut jahedamat värsket õhku ning taas sai öelda tinglikult „hommikune värskus”, see oli mõnus:)
Hommik algas pea kahetunnise usutlusega Virumaa Teatajalt, seejärel Jõhvi-Narva-Jõhvi-Kalvi.
Festiali lõppkontsert oli, kasutades kunagist sõna, imetabane. Ilm oli täpselt paras, ei sadanud aga palav ka ei olnud ja inimesed publikus olid kuidagi soojad ja heatahtlikud. Sain taaskord kätte väikese noomituse Idast lahkumise pärast ning õhtu läks edasi... Tõin täna Rakverre maki ja veeketja, hommikul peaks saama kohvi värskete uudistega:P

Rakvere kultuurielu hakkab juhtima Keio Soomelt

2010-07-08T01:50:00.001+03:00

05.07.2010 16:41

Rakvere linnavalitsus kinnitas loodava Rakvere kultuurikeskuse juhina ametisse Keio Soomelti, kes asub tööle 19. juulil.

“Pärast kahte keerukalt kulgenud konkurssi on rahvamaja nõukogu leidnud kultuurijuhi, kellel on linnale vajalikku mõttevärskust. Loodan, et kõik kultuuri eestvedajad ja -organisatsioonid saavutavad uue juhiga hea kontakti ja koostöös tekivad Rakvere kultuurielus uued arengusuunad,” ütles abilinnapea Kairit Pihlak.

Keio Soomelt töötab alates 2008. aastast Eesti Kontserdi Jõhvi kontserdimaja müügijuhina ning Jõhvi gümnaasiumi ja Järve vene gümnaasiumi muusikaõpetajajana.

Ta juhendab dirigendina meeskoori Kaevur, Aita-Leida-nimelist segakoori, seltsingu Voka segakoori ja Vaivara segakoori.

Keio Soomelt on lõpetanud 2008. a Tallinna Georg Otsa nimeline muusikakooli koorijuhtimise eriala ja tal on õpingud pooleli muusika- ja teatriakadeemias koolimuusika erialal. Käesoleval aastal asus ta õppima ajalugu Tartu ülikoolis.

Allikas: http://www.virumaateataja.ee/?id=284066

... the end

2010-07-08T01:46:00.002+03:00

Õhtu läks Lissabonis peamiselt mööda linna kooserdades, seal on ikka megakena:) Vanad majad, lummavad tänavad ja jõekallas, väga kohaliku ilmega kohvikud, äärmisel hea kohv ja absoluutset Portugalikeelsed inimesed. Leidsin umbes ühe koha, kus räägiti inglise keelt ja umbes kolm kohta, kus sellest enam-vähem aru saadi. Aga tegelikult on see ka tore, kuidagi ehtne ja päris. Kui Keio tagasi hosteli jõudis, oli pidu juba alanud ja kestis veel päris kaua. Ära joodi nii mõnedki õlled ja härra Mati Uni saabus alles koos koiduga.
Järgmise päeva esimene pool möödus rongis, teel Portosse. Taaskord joodi restovagunis ära nii mõnedki õlled ja lauldi nii mõnedki laulud. Väga vahva oli! Sarnaselt M.-ile ma Eestis ju õlut ei joo. Siin läheb see kuidagi loomulikult. Ja samas kõik, mis Sa endale sisse jood, higistad sa umbes sama kiiresti välja:)

Portosse joudes tabas meid üllatus - meid viidi suurde spordisaali, näidati kätte kuhi madratseid ja palun, magage:) Meie olime teadnud, et linad/tekid/voodid on kohapeal olemas ja seetõttu möödus suuremal osal koorist esimene öö spordimadratsi peal täies riides väherdes. Klassi me siiski saime kuid öösel muutus see kohutavalt külmaks ja seega oli see kõik kokku suhteliselt ebamugav, kuid teadupoolest rahvakunstnik ei virise! Õhtul jõdsime veel söömas käia ja teha paar õlut, oli pikk päev:) Freamondes (festivalilinn) toimus samal ajal ka miskitsugun grillfestival -peod ja käsitöömüüjad tänaval, ilutulestik igal õhtul, säravalt valgustatud tänavad (umbes nagu meil jõulud) ja palju inimesi. Vahva!

Järgmine hommik algas prooviga, millegipärast olid kõik kuidagi pisut nukrad, väsinud ja kurjad. Aga sellele vaatamata asjad enam-vahem sujusid ja keegi väga kurb ei olnud. Õhtul oli esimese konkursikategooria (vaimulik muusika) kontsert ühes kirikus, minumeelest läks meil täitsa tublisti. Ah jaa...padja ja teki ostin endale ka, järgmised kaks ööd inimlikemas tingimustes, hurraa!
Konkursilinnaks on Freamonde, kohalikus mõistes pisike linnake Porto külje all. Meie jaoks siiski piisaval suur, et tore oleks ja minu jaoks piisavalt keeruline, et seal ära eksida.

Laupäeva hommikul oli konkursi teine voor (rahvamuusika) ja õhtul esinemine vabakavaga. Päris nii hasti ei läinud kui eelmisel päeval aga sellele vaatamata oli tore. Lugu ju seisma ei jäänud ja võrreldes ühe segakoori poplauludega kõlasid meie Tormise helistikuvahetused ja üleminekud ikka väga hästi.

Päev oli päris väsitav ja õhtuks olid rahval närvid suhteliselt pingule kruvitud. Vaatamata mõningastele ütlemistele läks tegelikult ikkagi kenasti. Grand Prix vooru me ei pääsenud kuid käisime seda osaliselt kuulamas. Üks Baskimaalt pärit naiskoor oli võrratu ja seda muide vaatamata äärmiselt halvale saalile! Käisin nendega ka hiljem rääkimas ja nende dirigent kinkis mulle järgmisel päeval minu poolt kiidetud laulu noodi. Väga kena liigutus temast!
Kuna konkurss oli selleks korraks läbi, lubati endale õhtul mõned klaasid. Kõik tipnes sellega, et mina, T. Ja veel mõned inimesed ronisid linna keskväljakul lavale ja esitasid Tuljakut. Vähemalt oli ülimalt naljakas!
Enne und sai veel istutud koos slovakkidega. Ma ei tea, kas kogemata või meelega, aga üks neist jalutas minema minu kosmetsikotiga (tulin ju otse pesust). Igatahes marssisin nende tuppa ja võtsin selle tagasi. Hommik oli pisut raske kuid siiski elatav. Oli saabunud siinoleku kõige palavam päev. Katsed päikest võtta luhtusid pärast esimest kümmet minutit kuna seoses kuumusega ei olnud see lihtsalt võimalik.
Festivali lõpetamise puhul korraldati rongkäik, kus ka meie osalesime. Päike paistis ja higi tilkus sõna otseses mõttes nina otsast piiskadena maha. Sain Baskimaa naiskooriga pilti teha:)
Õhtul sõitsime bussiga Portosse. Pärast pesu suundusin linna.

Taaskord on tegemist ülimalt ilusa ja armsa linnaga. Jälle need plaaditud majad ja kõnniteed, jälle see väikene lohakus ja lõunamaisuse pitser. Vahe võrreldes Lissaboniga seisneb selles, et Porto tänavad on kohutavalt mägised. Sellise kuumusega on siin jalutamine ikka paras kangelastegu kuna laskumised ja tõusud vahelduvad haiglasliku kiirusega ning jalad ei ole sellise ronimisega nõus. Aga tegelikult on siin tohtult kena! Sarnaselr kõigile muudele kohtadele on kohv siin kohutavalt hea ja toidud maitsvad:) Kuna jõudsin linna pühapäeva õhtul, olid kõik kohad kinni kuid sellele vaatamata oli ilus. Taaskord jõekallas, lummavad tänavad, mägised teed ja muu kaunis. Ka hostel on ülimalt vinge. Ihu ja hingega värskelt disainitud, katuseterrassi ja vahvate inimestega. Armas!

Hommikul sooritasin Portos oma kingiostud ja trampisin veel pisut linna ringi – lummav. Seejärel tuli tassida oma kohver metroosse ja sealt raudteejaama, suunaks Lissabon. Rongisõit oli seekord suisa kaine, piirdudes vaid ühe veiniga:)

Seekordne Lissaboni hostel on totaalselt teistsugune kui esimeselpäeva kogetu. Tegemist on korteriga, mis on hosteliks tehtud. Kuna naabrid elavad ümberringi siis on kodurahu reeglid väga karmid. Asukoht on kah pisut linnast eemal kuid kogu korteri disain on taaskord lummav. Kõik on kuidagi loomulik ja normaalne.

Õhtul käisin koos M, A. ja K.-ga linnas, oli ülimalt meeleolukas. Alguses oli pisut suurema rahvaga õhtusöök ühes tänavarestos (kohalik rahvustoit grilltud sardiin ja võrratu salat!), seejärel läksime trammiga sõitma. Trammid on linnas vanad. Tegelikkuses on uusi ka aga paraku uued vanadel tänavatel sõitma ei mahu ja seega teatud linnaosades liiguvad ainult vanad ja päris väikesed puust trammid. Meie liin oli totaalne elamus! Kohati tundus, et trammi ja majaseina vahe ei ole rohkem kui mõned sentimeetrid, sellele vaatamata kihutas juht mõnel lõigul pärs hooga, äge oli! Õhtusse jäi veel kohaliku magustoidu proovimine (ja selle alla loputamine Sangriaga) ning ühine istumine hosteli elutoas, mis lõppes kurjade ähvardustega meid välja visata, kuna rikume öörahu. Oli aeg magama minna.

Hommik algas shopingutuuriga Lissabonis, lõunal käisin veekeskuses (vaatamata uhkele nimele koosnes see tegelikult kahest basseinist ja päevitustoolidest), õhtul taas poodidesse. Leidsin endale isegi mõned kenad asjad;)
Hoseli jõues olid koori naised kokku korjanud kõigi kooriliikmete kaasa tassitud toidu (kiirmakaronid ja muu säärane asi) ning sellest kokku keetnud päris vahva roa:) Söök, piltide vaatamine ja istumine.
Üks jalg on plätadest totaalselt paistes ja hetkel ma sellele toetuda ei saa. Homme peaks olema juba 7.30 lennujaamas. Näis, kuidas ma oma vääraka jala ja suure kohvriga sinna saan. Omaette nali on veel kohvri kaal aga ette ei tasu vist põdeda:)

Hommikul oli jalg veel hullem aga pidi hakkama saama. Mökerdasin selle mingi asjaga kokku, valuvaigisti sisse ja lennujaama poole teele. Suutsin Lissaboni lennujaama jätta oma rahakoti koos ID-kaardiga. Õnneks oli mul kotis ka pass ja sain ikka lennukile. Esimest korda elus lendasin naiskapteniga:) Lennukis oli koos minuga umbes 40 inimest, seega ruumi oil tapvalt palju. Nüüd vaja veel Frankfurdist Helsingisse saada ja siis on kodu juba käeulatuses:)
Ja siis tuli viimane rõõm! Arvake ära, kas Helsinkis oli mul pagas või ei:D loomulikult ei olnud. Frankfurdis oli mingi suurem jama ja minusuguseid oli seal lost&found letis ikka päris palju. Täitsin oma paberid ära ja lonkisin laevale lootusega oma asju veel kunagi näha... ei tea

K.

algus

2010-06-30T19:52:00.000+03:00

Reedel tuli sisuline kinnitus, et olen valitud Rakvere kultuurijuhiks. Sattusin samal päeval linna ja vaatasin oma tulevase töökoha üle, tundus päris tore ja sisult soe maja:) Seejärel maale, kus sai uudis vahukaga ka leotatud.
Laupäeval oli E. lõpetamine. Üldiselt pidulik, soe ja vahva sündmus, kuigi minusugusele kretiinile oli seal palju irisen-vaatan-igisen leide. Hümni ajal laulis kaasa pea viiekümnest lõpetajast umbes seitse, õpetajad seda ei teinud! Ei ole vist mõtet vinguda, et üks lõpetaja oli kulunud T-särgi, pohmas olemise ja teksadega kuna ka üks klassijuhataja ei jõudnud kaugemale teksadest ja päikeseprillidest pealael. Aga see selleks, sündmuse sisu on oluline ja tegelikult on hea meel, et õde on selle asjaga ühele poole saanud:) Muuseas ta nägi tol päeval tohutult kena välja! Üldse on ta kuidagi täiskasvanuks saanud, tore.
Mulle oli usaldatud ürituse fotograafi roll, mida üritasin siis kogu südamest täita. Mõni pilt tuli täitsa kena. Pühapäev möödus Iisakus proovis ja asju pakkides.
Eile algas minu tee kodust Portugali. Algas üpris konarlikult kuna umbes Purtse kandis andis autol üks rehv otsad. Autoabi pani tagavararatta alla ja nii ma siis tiksusin Tallinna 60-70km/h - muuseas niimoodi sõites näeb oluliselt rohkem ümbrust:)

Õhtusse jäi veel T.- ga kinokülastus, seekord Mehed ujumistrikoodes. Mingit üleüldist vaimustust ei tekkinud aga tegelikkuses oli hea film. Suhteliselt kerge aga samas mingi mõtte ja pointiga. Päris sügavaid probleeme on esitatud kuidagi kergelt, kohati isegi mänguliselt ja see teeb vaatamise lihtsaks. Võibolla on asi ka selles, et mulle lihtsalt meeldib Rootsi. Igatahes oli hea!
Hommikul magasin loomulikult pisut kauem kui oleks tohtinud aga sellele vaatamata jõudsin üpris mõõduka tempoga pesus käia, auto teenindusse viia ja laevale tulla. Istun Superstaril, inimesed sagivad ja lapsed karjuvad. Peagi algab maaleminek.

-------------------

Mina olengi maailma parim orienteeruja ja topograafiline geenius! Vaatasin laevas kaardilt ju järgi, kus on mu hotell. Väljusin enam kui enesekindlalt ja seadsin sammud hotelli poole (loomulikult ei võtnud ma laeva infoletist kaarti kaasa kuna mina ju tean, kuhu minna). Kaarti pole vaja, olen ju endas kindel!

Pärast esimest pooltundi surmavalt raske kohvriga mööda Helsingi teeehitustsoone otsustasin oma enesekindlust pisut veenda ja vaatasin bussipeatuses kaarti. Loomulikult olin marssinud täiesti vales suunas. Aga pole hullu, sest mina olen ju kaardigeenius. Piisab pilgust kaardile ja õige tee on jälle jalge all. Pärast poolt tundi silman taas kaardiga bussipeatust ja üritan ennast veenda, et kõnnin õiges suunas. Ja siis märkan, et see on see sama bussipeatus, kus ma juba olen olnud. Olin teinud oma kohvriga kvartalile tiiru peale. Nojah... kõndisin siis teisele poole, jõudsin peaaegu sadamasse välja ja hotell oligi siinsamas! Ainult peaaegu kaks tundi kohvriga mööda linna kappamist ja oledki sadama lähedal asuvas hotellis. Mina olengi topograafiline geenius!

Pärast kogu seda võluvat jalutuskäiku hiiglasuure kohvriga ja taastavat dušši hotellis ma lihtsalt pidin endale siin Robertsis ühe veini tegema:)

Vahepeal sain veel teada, et minu buss lennujaama väljub hommikul kell viis, seega hommikusöögiks ja mõnusaks kohviks vist väga aega ei jää. Aga sellele vaatamata on Helsingi ju tore.
Vaatamata varasele unele olin hommikul pehmelt öeldes kapsas:) Aga mingi ime läbi jõudsin täiesti normaalsel ajal lennujaama. Paaritunnine vahepeatus Münchenis ja pärastlõunat olingi Lissabonis! Ei saa mainimata jätta, et Lufthansa teenindus on suurepärane!
Seekord olin siis niipalju taibukam, et võtsin endale lennujaamas kaarti ja teekond hotelli oli seetõttu oluliselt valutum:) Kiire dušš ja linna.
Hetkel istun ühes ülivinges kohvikus, mis on üheaegselt pood, kohvik ja resto. Sõin maailma kõike mitteceasarlikuma Ceasari salati (mis oli sellele vaatamata tohutult hea!). Linn on suutnud mu juba selle paari tunniga totaalselt ära võluda. Vinged mägised kitsad tänavad, taaskord selline lõunamaalaste pisut lohakas ellusuhtumine, päike ja soojus. Osad vanad majad on kaetud keraamilise plaadiga - hullult ilus. Ja siis need rõdud ja nurgad ja stiil... SUPER!

Otsida iseend - muusika Kristo Matson, tekst Ellen Niit

2010-06-25T19:31:00.000+03:00

Täispikk versioon:)

jaanipäev

2010-06-24T21:18:00.000+03:00

Möödunud laupäeval oli Rakveres EMLS laulupidu, kus kohusetundest osalesin. Kaasa seekord ei laulnud, lihtsalt ei olnud see päev. Kogu päeva oli vahelduva eduga vihma sabistanud ja lõpulauluks (kuhu mind ka dirigendina koos teistega lavale kutsuti) ladistas juba päris põhjalikult.
Oli paar üpris eredat vestlust/kohtumist, mis homse päeva valguses on omandanud lootustandva varjundi. Samas on see kõik nii veniv ja segane, et ma ei oota seda teadet vist enam isegi mitte põleva huvi vaid lihtsalt külma, kalkuleeriva ja arvestava tundmusega. Eks siis näeme, kas sellest kõigest on ka mingit kasu olnud või on seekord tallatud tuult.
Pühapäeval tulid ema ja Enver külla, oli päris tore neid siin näha:) Käisime Toilas termides ja sealt edasi läksin Aita-Leida hooaja lõpetamisele. Teoreetiliselt olid need majavärvimistalgud aga mina jõudsin muidugi alles söögi- ja saunaajaks. Ja oligi taas ks nädal kadunud.
Jaanipäeval omab kohalik rahvakunstnik teatavaid kohustusi, mida tuleb vist täita "nurinata ja vastupanuta". Toilasse jõudes sain teada, et vastavalt kavale oleks pidanud meie esinemine olema alles pärast põjalikku rahvatanstuprogrammi. Noore vihase inimesena ma sellega loomulikult ei nõustunud ja teatava isetegevuse tulemusena sain sealt planeeritud ajal minema.
Jaaniõhtu möödus seekord Lasnamäel. Aga tegelikult oli tore:) Sääsed ei söönud, lauamängu asjad ei lennanud tuules ja mis kõik veel. Vahelduseks täitsa ilus.
Tänasesse jäi rongisõit Jõhvi (ei mäleta, millal viimati rongiga sõitsin), mis oli päris tore. Kusjuures vaatamata kulunud ajale oluliselt mugavam kui auto (kui välja arvata vahepeal kilkavad lapsed ja muu sarnane:)) Saad lugeda, magada, vedeleda ja olla... Eelnevalt viis T. mu Baltasse ja tekkis tõeliselt ilus, soe hetk. Elu on mõnikord nii naeratav, nii kena ja võluv, et seda on raske tajuda.

K.

2010-06-15T23:13:00.002+03:00

See kõik kokku tekitab Sinus nii palju küsimusi, et on absoluutselt võimatu sellest aru saada, isegi osaliselt taibata on raske. Kojujõudmine, olulised inimesed, hea muusika ja klaas veini... Praegusel hetkel on minus tärganud taaskord mingi romantiline laine ja tõele au andes on selle üle päratumalt hea meel, kuna viimaste päevade emotsioonid on peamiselt klassifitseerunud ärevuse või sellele järgneva totaalse laibastumise alla. Taas on elu ilus... selleks hetkeks.
Esmaspäev algas kell kaheksa taastusravis. Ma ei jõua oma raviarsti ära imetleda – tõeliselt positiivne „kangelane”. Järelejäänud päev koosnes peamiselt autoga sõitmisest ja materjalide levitamisest. Lisaks otsatutele „kuidas läheb” vestlustele (mis on tegelikkuses äärmiselt vajalikud ja nauditavad) oli ka üks tõsine vestlus nõukoguga, pärast mida tundsin ennast suhteliselt tühjana. Ma muudkui rääkisin ja rääkisin ja kui palju selles kõiges asja oli või välja paistis, ei tea. Igatahes lasti mul rääkida ja seegi on oluline.
Õhtul veel kooriproov Iisakus ja siis Tallinnasse....
Tänasesse päeva jäi kodu külastamine – taaskord mingi soojuse ja heaolu tulv, mingisugune kindlustunne ja rahulolu. Tahaks ja peaks seal tihemini olema...

Ja nüüd on koorimuusika, klaas veini ja raamat.

K.

Saka mõisa laululaval Virumaa Laulupidu 12.06.2010 (Song Festival)

2010-06-15T00:38:00.000+03:00

laulupäev

2010-06-13T22:27:00.000+03:00

Eilne päev oli leebelt väljendudes jooksev. Hommikul valmistasin ette kino, seejärel sõitsin üpris mõõdukas tempos Sakale laulupäeva proovi. MK Tormise lugu oli jua proovi kahtlane, kõik muu oli ju kena:)
Proovist liikusin juba pisut kabedama tempoga tagasi Jõhvi - saabus T. ja kino oli vaja ka õigeaegselt peale panna. Film näidatud, tuli ennast juba päris kiiresti Sakale toimetada - jõudsin ühendkoori teise loo ajal kohale.
Minu juhatatud kahest meeskoori loost õnnetus teine pea täielikult, esimese jätan targu mainimata. Segakoor oleks oma "Mehed ja naised" ilmselt ka ilma minuta maha laulnud, kuna möödunud laulupeost on see neil veres ja kopsus:)
Kõige enam elevust tekitas ilmselt Matsoni "Otsides iseend" - laulsin seal soolot ja jäin ise rahule, publik kiitis samuti:)
Kiire õhtusöök Sakal, väike tänuüritus ja käppelt Sinimäele Rahvamaja juubelile. Seal veel tüdrukutega kaks lugu ja päev oligi pea otsas. Öösel käisid needsamad tüdrukud mul akna all laulmas.
Õhtu venis pikaks. T oli külas ja see oli väga tore!

Täna hommikul ärkasin valuga mõlemas käes - eilne juhatamine oli vist päris raskepärane. Suurema osa päevast vegeteerisin Toilas wellnessis ja vaatamata väsimusele hakkab mingi inimlik tunne minus taas tärkama.

K.

2010-06-10T18:05:00.001+03:00

Kool on selleks aastaks läbi... Aamen

Eelmsel nädalal oli veel pisut paremale-vasakule jooksmist seoses kooli lõpuaktustega ja nüüd on siis käes see aeg, kus saab hommikuti tunnikese kauem magada, kus tööpäevad algavad vaikses kabinetis ja vähemalt kolmeks kuuks võib unustada mõisted e-kool või seminar. Vahelduseks on see vist päris ilus elu:)
Laupäeval oli esimene Narva-Jõesuu Rannamuusika kontsert Gerli Padari ja Aseri orkestriga. Vaatamata tuulele oli tegelikult väga soe ja tore sündmus, mis lõppes koos vahva seltskonnaga Meresuus. Õhtu oli pikk ja meeldejääv - super! Pühapäeval näitasin kino, laupäev tuletas ennast teatava unevajaduse ja uimasusega meelde...
Käesolev nädal pole jõudnudki veel alata ja juba on ta peagi lõppemas. Aeg lendab. Esmaspäeval olin seoses tööga Narva-Jõesuu Sanatooriumis ja päeva lõpuks külastasin nende saunamaailma. Vaatamata mõningasele poolikusele on see maja tore. Pisut nagisev suur trepp ja lugemisnurk, üldine funk - lahe. Pisut veel sisulist tööd ja oi mis maja sellest tuleks...
Maksin eile ära Portugali reisi ja juba enne kuu keskpaika olen olukorras, kus väljaminekud on ületanud sissetulekud. Aga see vist ei ole oluline, sest Portugal on juba paari nädala pärast. Selle nimel ilmselt tasub:)
Laupäeval on Virumaa laulupäev ja esmaspäeval oleks tarvis Rakverre vestlema minna. Näis, mis sellest kõigest kokku saab.

Üks elamus mahtus tänasesse päeva veel. Nimelt algasid minu taastusravi protseduurid Kohtla-Järve Polikliinikus. Võibolla on see väljastpoolt tulnud inimese vaatenurga kompleks aga tõsimeeli tundus, et ka haigla on siinsele tööstuspiirkonnale omaselt üles ehitatud, sisustatud ja tööle pandud liinitöö meetodil. Taastusravis näiteks on üks suur ruum, kuhu on ehitatud saepuruplaadist boksid (näevad välja nagu riietevahetuskabiinid). Ja siis sa lebad oma kardina taga, ukse juures istuva proua raadiost ohtub vene disko, sääsk lendab lambi ümber... Ja samas on mõnes mõttes ka lahe, et tehnikasajand igale poole pole jõudnud. Selles on oma võlu, kui arst selle asemel, et plastikust klahve togida, võtab välja paksu kulunud kaustiku, avab uue lehe ja pühendab selle Sulle.

K.

Portugal

2010-06-01T00:33:00.001+03:00

Yesh! Sain täna kutse Portugali reisile juuli esimesel nädalal. Vinge!

Kreeta

2010-05-31T22:43:00.002+03:00

Pühapäeva hommik Tallinnas oli võrreldes eelmise nädalaga jahe, õnneks ei jõudnud sellele eriti tähelepanu pöörata. Pärastlõunal väljus lend, mis mind mõneks ajaks argipäevast eemale taris.
Esmane silmast-silma kokkupuude Estouriga oli üpris mõru. Ma ei ole vist päris pikka aega näinud sellist üleolevat ja ülbet suhtumist, mis sai osaks klientidele Tallinna lennujaama Estouri letis. Letis olnud noormees ei omanud mingisugust elementaarset viisakust, teeninduskultuurist rääkimata.
Lennuk jättis pisut väsinud mulje aga sellele vaatamata olin talle ülimalt tänulik, kuna juba õhku tõustes tervitas pealpool pilvi päike, mis andis kohese energialaksu.
Minuga samas reas istus üks härrasmees, kes oli endale ilmselt juba lennujaamas teinud varakult valmis kokteilid Coca Cola pudelitesse. Terve reisi istus vahekäigus või siis tema süles üks noorem naine ja vaatamata sellele, et härrasmehe enda naine oli üle vahekäigu, lasi ta süles oleva objekti suhtes kätel vabalt käia. Üpris kole pilt oli.
Pisut enam kui kolme tunni pärast maandusime Iraklionis. Oli juba pime kuid sellele vaatamata suhteliselt soe. Pisut sai muiatud paanitsevate prouade üle (kuna kohvrilinte oli ju lausa neli) ning taas suutis ka Estlour pisut hämmastada oma organiseerimatusega. See selleks, ühel hetkel saime siiski bussi ja jõudsime Hersonissosesse. Hotell on suht-koht ok.
Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu ja söögi – salatid on siin imelised!

Kuna põhihooaeg pole veel alanud on hetkel linnas suhteliselt vaikne. Rahvas ei tungle, masse ei ole. Seetõttu on ka kohalikel teenindajatel aega Sind tänaval püüda. Igaüks üritab Sulle selgeks teha, et just tema restos või klubis on parimad pakkumised, toit ja joogid. Mingil hetkel muutub see väsitavaks.

Toit on siin muidugi superhea. Värskete salatite maitse on ületamatu kuna tooraine on hea ning sellest osatakse ka väga mõnusat toitu teha.

Esmaspäeva hommikul toimus Estouri infotund. Kohalik esindaja suutis taas nii mõnelgi korral üllatada, kahjuks mitte positiivses mõttes. Päev möödus peamisel rannas ja muidu ringi tuiates.
Leidsime ühe megalaheda lesila – olemas on nii rannatooild, madalad diivanid, lebomadratsid. Parimaks leiuks on rannas varikatuse all olevad voodid – abieluvoodi moodi hiiglaslikud lebotamiskohad, kus on ülimõnus kokteiliga lugeda.

Teisipäeva hommikul rentisime auto ja sõitsime Chaniasse, mina olin roolis. Kohalik liikluskultuur on võrreldes Eestiga üpris põnev. Põhimõtteliselt on vist olemas ka reeglid aga keegi neid väga ei järgi. Sellele vaatamata on sõita tõeliselt mugav kuna kõik on väga vastutulelikud ning viisakad. Maanteel sõidetakse kohati täpselt niimitmes reas, kui kõrvuti mahub, pargitakse üldiselt sinna, kus vaja, mitte sinna, kus tohib ja kiirusepiiranguid kehtestatakse üldiselt iseseisvalt vastavalt sellele, kui hea auto on. Kõigele sellele vaatamata on kogu protsess sujuv ja mugav!
Päris veider oli ka kohalik versioon sotsiaalsetest töökohtadest. Nimelt kui maanteel on remont, siis on seal olemas liiklust reguleerivad foorid. Lisaks sellele seisab foori juures ka üks kuni kaks lippude ja viledega inimest, kes siis rohelise tule süttides näitavad, et sõitke ja punase tule süttides peatavad liikluse. Vähemalt on inimestel tööd!
Kohalik teenindus on super! Restodes/baarides saad sa alati ülima tähelepanu osaliseks (kui just parasjagu ei ole vaja mõne sõbraga rääkida, telefonile vastata või suitsetada), erinevad kingitused lisajookide, snäkkide või soodustuste näol on igapäevased. Kullapoest ketti ostes tehakse see alati kohapeal tasuta parajaks jne.
Päris vahva on ka kaardimaksesüsteem (mis on suhteliselt haruldane nähtus). Näiteks supermarketis kaardiga makstes lähed saa koos kassast saadud tšekiga järgmise leti taha, kus spetsiaalne inimene vormistab kaarditehingu. Rendiautot võttes kirjutati üles paberile kaardi numbrid, selle alusel saab siis rendifirma ilmselt pangast nimetatud summa.

Chania jättis suhteliselt räpaka mulje. Prügi vedeles tänavatel ja kõikjal valitses ülim mustus. Ainus vahva koht oli kohalik arheoloogiamuuseum.

Teisipäeva õhtul sai pisut pidutsetud ning seetõttu ei olnud ma kolmapäeva hommikul teel Agios Nikolaosesse just kõige teravam kriit. Läbisime teel Lasiti platoo kohutavalt kurvilised mägiteed ja nii mõnigi kord jätsin endast teele maha väikese tükikese sisikonda. Õhtuks olukord paranes ja sain imetleda mägedes sõitmisel avanevat vaadet – imeline.
Agios Nikolaos oli samuti maaililselt kena. Linn on mere ääres, lisaks on seal ka merest tekkinud järv, mille järskudel kallastel on võimalik jalutada. Õhtusöögi võtsime Ierapetras, mis meenutas oma stiilsete rannakohvikute, maalilise promenaadi ja merekaldaga steene Chéri filmist. Tõeliselt kena koht.

Kõrvaltvaatajale tundub kohalik elufilosoofia ülimalt mugav. Enamik asju lihtsalt on täpselt nii, nagu nad on ja kui ikka väga ei ole vaja siis pole ka põhjust midagi muuta või millegi nimel rabeleda. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja igal hetkel tunned ennast mõnusalt. Super!

Ülejäänud päevad veetsime Hersonissoses. Nautisime kohalikku randa, kohvikuid ja lebolat. Reedel läksime jalutama, eksisime pisut ära. Võite ette kujutada minu rõõmu, kui ühel hetkel hakkas kodu paistma ning saime aru, et oleme õiges suunas teel. Vaatamata pikkusele oli tegelikult jalutuskäik öisel Kreetal väga lahe!

Pühapäeval ei tahtnud kohe üldse koju tulla...

Puhkus

2010-05-23T13:06:00.001+03:00

Viimane nädal möödus suures osas puhkust oodates. Kõige eredam hetkm oli ilmselt kolmapäeval - käisin Viljandis teatris. Eetenduseks oli Nii nagu taevas, tõeliselt hea lugu! Ja mitte ainult lugu aga ka lavastus ja esitus. Üldse oli see õhtu ja pärastlõuna selline "idüll". Maaliline maastik, hea ilm ja väga hea etendus - super!
Oli veel üks asi, mis tol päeval võlus - Ugala maja puhvet. Selline pisiasi, mis kannab endas teatavat nostalgiat (valmis valatud mahla- ja jäätisekokteili klaasid külmikus, väärikad puhvetiprouad). Väga soe ja kodune emotsioon!
Neljapäeval esitasin ära vajalikud dokumendid oma uue plaani tarvis. Näis, mis sellest saab. Reedel käisin S.-il külas ja ka see oli väga meeleolukas. Seltskonnas oli neli inimest aga paraku nagu tavaliselt, kui kaks muusikut/koorijuhti kokku saavad - kaldusime oma teemasse ja unustasime teised ära. Aga tore oli, sai üle päris pika aja igasugustest asjadest rääkida.
Eilne päev möödus peamiselt mööda linna kooserdades. Otsin endale vanakraami poest raamatu Tavaline lugu ning suurema osa päevast lugesin välikohvikus. Väga puhkav olek igatahes:)
Õhtul vaatasin Artises ära Milleniumi triloogia kolmanda osa Purustatud õhuloss, soovitan! Vaatamata pikale filmile piisavalt huvitav! Hetkel pakin asju, kell 14.45 peaks olema lennujaamas. Kavatsen vaatamata viimaste päevade uudistele (tuhapilv, ühe reisifirma pankrot) siiski Kreetale jõuda:)

K.

2010-05-16T15:18:00.002+03:00

Tsitaat: Totaalselt vaba inimest ei kammitse mitte miski - isegi mitte mõistus. A. Kivirähk

laupäev

2010-05-16T00:05:00.000+03:00

Olin viimasel nädalal kohutavalt väsinud. Või õigem oleks vist öelda, et entusiasmihood vaheldusid mingi äärmise jõuetuse ja loidusega. Mingitel hetkedel ei suutnud miski mind haarata. Köha on nüüdseks kadunud kuid vana sõber, põletik õlas, on tagasi. Ortopeed isegi ei kutsunud enam kohale. Lihtsalt kirjutas Keto digiretseptiga välja ja valmis. Üpris kurb on mõelda, et see õlg võib igapäevaseks jamaks saada. Samas ei oska selle üle ka ette muretseda. Tuleb, mis tuleb...

Neljapäeval oli Hooaja lõppkontsert, M. Tuli külla. Oli võluv teda nii pika aja tagant näha. Kontsert oli päris hea. RAM suutis seekord kahjuks üllatada ja mitte positiivselt kuid orkester seevastu haaras, meeldiv. Õhtu venis pikaks ja hommik seetõttu raskeks.

Reedene koosolek, kuhu ma väikese kiirustamise ja hilinemisega jõudsin, jäi ära. Kuid rabav oli see kokkusaamine siiski. Sain pakkumise, millele olen viimased kaks päeva mõelnud. Mis sellest kõigest saab või ei saa, ei tea veel. Jällegi vist tuleb, mis tuleb.

Tänane päev on koosnenud suuresti jalutamisest. Jalutasin muuseumisse, et arutada Sinimägede filmiõhtute asju, seejärel jalutasin Põrguaugu mäele, õhtul jalutasin ka Pargimäele tiiru ümber. Esimesel jalutuskäigul leidsin ideid, teisel lilli ja kolmandal maas magava mehe. Arvasin, et tal on mingi probleem ja kutsusin ka Politsei, kes tunni jooksul ei tulnud. Pärast selgus, et ta ikka liigutas küll. Tegemist oli taaskord põõsasse magama jäänud parmuga.

Ma ei ole vist mitte kunagi endaga nii palju rääkinud kui täna. Alles viimasel jalutamisel sain sellest lahti.

Õhtul vaatasin veel Trieri Manderlay´d. Karm ja tihe. Pisut liiga palju mõtteid aga pärast mingit aega need võibolla selguvad.

Õnnepalu ka ei edene. Väike raamat aga vist liiga tiheda emotsiooniga, vajab väikeseid portsjone.

valge pael ja muu

2010-05-11T23:20:00.002+03:00

Reedel käisin filmi Valge pael esilinastusel. T. jäi kahjuks hiljaks ja ei tulnud:( Film ise oli päris haarav, kui mitte öelda vinge! Algus pakkus muidugi väikese veidra elamuse, nimelt olid esimesel 15 minutil pilt, heli ja tõlge üksteisest lahus aga kuna tegemist oli päris pika filmiga siis lõpuks see emotsioon hajus, hea oli!
Pärast filmi jõime sõpradega Musis veini ning saime öise ekskursiooni osaliseks Toompea klassitsismi keskel - äärmiselt harras hetk! Õhtu lõpes tacokas Cesarit õgides. Väga vahva aeg oli!
Laupäeva lõunal kimasin maale. Alguses siis Koeru ja sealt edasi Jõgevale. Mu õde on seal vahepeal endale kodu loonud ja mul on selle üle hea meel.
Õhtul sõtsin onule külla. Jõime veini, panime batuudi kokku ja mis kõik veel. Umbes poole neljani parandasime veini ja nastoikaklaasi taga maailma ja tegelikult oli see ikka lahe! Üle pika aja näed sugulast ja mis peamine - Sul on veidi aega temaga rääkida. Lapsed on ka vahvad:)
Üldse on kogu see elu seal kuidagi väga päris ja hea. Võluv!
Pühapäeva hommik polnud just kergeimate killast kuid elu seegi. Külastasin vanaema ning seejärel sõitsin Illukale - emadepäeva kontsert. Sai seegi maha peetud ning lõpuks koju jõutud, esmaspäeval algas jälle töö.

Täna näitasin/vaatasin filmi Chéri ja tegelikkuses oli see päris vahva. Paksu sisu ei olnud aga lihtsalt vaaramiseks oli ju tore. Filmi ajal läks elekter ära ja see polnud tore. Õnneks midagi katastroofilist ei juhtunud. Film sai lõpuni vaadatud ja rahvas oli rõõmus.

K.

kevad

2010-05-03T23:56:00.000+03:00

Laupäeva pärastlõunal jõudsin Lüganusele, kus olin eelnevalt lubanud Tammiku Segaansambli koosseisus laulda. Kuna jõudsin teistest pisut varem, sai mulle osaks pea emalik hoolitsus korraldajate poolt. Koor tähistas oma 155. juubelit. Klassikalised õnnitlused muutus pisut hirmutavaks ühe laval istuva kooriliikme epilepsiahoog. Külm higi jooksis üle selja, kui teda välja viidi...
Esinemine läks päris kenasti vaatamata sellele, et suurem osa minu tähelepanust keskendus noodi õigele lugemisele. Äärmiselt vahva kamp väga mõnusa vaimsusega!
Lüganuselt sõitsin Viru-Nigulasse, kus üritasin surnuaiale küünlaid viia. Kuna tegemist oli mingite praakidega siis kolmest küünlast üks põles kohe koos topsiga maha ja teine ei läinud üldse põlema. Polnud vist miu päev. Ümbrus oli kõle, hall ja troostitu, natuke kurb ja liiga tuuline.
Õhtuks jõudsin Koeru, mõne aja pärast olid kohal veel õde (kelle sünnipäeva me koos A. omaga tähistasime), ema, R. ja V. Õhtu oli päris pikk ja suur kogus juttu sai räägitud. Tore oli!
Pühapäeval täitsin taas oma žüriikretiini kohustusi - seekord siis Ida-Viru laulukarusselli eelvoorus. Varsti ei ole vist piirkonnas enam ühtegi muusikaõpetajat, kes mind tropiks ei peaks kuna alati peab ju keegi kaotama:( Ise jäin lõpptulemusega igatahes igati rahule ja eriti tore oli see, et kolmest voorus kahest oli otsus täiesti ühtne.
Õhtune A.-L. proov pakkus täiesti positiivse üllatuse ja jääb vaid loota, et pühapäevane esinemine Illuka on samas vaimus.
Kodus vaatasin ära lohetätuu teise osa Tüdruk, kes mängis tulega - Rootsi filmid on ägedad! Kogu Hollywoodilik action on seal rahulikus, pisut uimases ja põhjamaiselt aeglases võtmes, sellele vaatamata on film huvitav!

Täna käisin P.-ga Rakveres teatris Norra etendust The Experiment vaatamas. Oli päris huvitav, kuigi mitte just päris minu maitsekohane. Sellele järgnes saadiku vastuvõtt, homme siis Tallinnas.

turundus.ballett

2010-04-30T14:59:00.000+03:00

Reedel sõitsin Koeru, laupäeval oli Paides Meestelaulu Seltsi laulupäev. Samas toimus ka väikelinnade ja valdade meeskooride võistulaulmine, millest koos Kaevuriga võttis osa 4 koori. Eriti meeldejääv ja värvikas oli ühe koori tasutabänd, millest paratamatult tekkis mällu pilt filmist Ruudi - aktivisti (Ines Aru) juhitav külakapell laulis bussipeatuses. Võistulaulmisel avanenud pilt oli midagi sarnast - ülimalt süvenenud lõõtsamees, pisut hajameelne ja ringi vahtiv bassimängija ja äärmiselt aktiivse hoiakuga "bändi"juht. Seda kõike ikka heas mõttes, vahva oli.

Regilaulud keskväljakul olid lõputud ent lõppesid siiski enam-vähem normaalsel ajal. Õhtul istusime ema ja vanaemaga - palju juttu.

Esmaspäevast algasid mul uuesti tunnid K-Järvel (mis tähendab seda, et ma tõusin kaks hommikut täiesti üleloomulikult vara üles), teisipäeva õhtul osalesin Tammiku segaansambli proovis. Lubasin neid inimeste puudusel laupäevasel esinemisel aidata. Eks siis näis, mis sellest välja tuleb. Köha pole mul ikka veel ära kadunud:(

Kolmapäeva õhtul läksin Tallinna. Sealne korter on ikka veel külm ja niiske. Neljapäeval olin turunduskoolitusel, mis oli üle pika aja päris haarav. On tore kasvõi teada, kuidas asjad võiks olla. Sama päeva õhtul sõitsin Tartusse, Vanemuise Balletigala oli kena. Kohati muidugi isegi minu jaoks liiga alasti, kohati olid salvestused väheke nigelad aga tants oli väga hea!

Öösel jõudsin Palamusele ja täna hommikul taas kooli - hurra.

Vennad

2010-04-21T12:30:00.000+03:00

Näitasin/vaatasin eile filmi Vennad. Väga hea lugu! Kohati natuke julm ja sirge, ühel hetkel vist ka selline American aga sellele vaatamata liigutav ja haarav.

Teatud hetkedel hakkad mõtlema, et miks selline film on tehtud? Kohati näitab see Afganistani ja üldeüldse sõja kui nähtuse mõtetust, samas kohati justkui püüab Ameerikat õigustada. Kogu lugu on vägagi igasuguste piiride peal aga sellele vaatamata jääb maitsekuse ja sisukuse raami. Oleneb vist ka sellest, kui kriitilislet ja milliste eelarvamustega vaadata. Õhku jääb näiteks küsimus, et miks kapten reameest peksis? Kas see oli nüüd viha viimane purse või tõesti meeleheitlik katse ellujäämiseks? Hiljem läheb see mees ju sassi, seega kas see oli vaid tulevase hulluse eelmäng?
Omamoodi hea on filmi tegelaste valik. Selline "tüüpiline" Ameerika puidust köögi, kahe lapse, joodikust venna ja ekssõjaväelasest isaga.
Ühesõnaga: kel aega on, vaadake:)

Laagna mõisapark

2010-04-19T22:30:00.000+03:00

Reedel käsin Marvo sünnipäeval, päris meeleolukas oli. Hommikul oli muidugi natuke karm üles tõusta ja Ida-Virusse tulema hakata aga sain hakkama:) Laupäeva esimene pool möödus Iisakus lauluvõistlust kuulates - olin järjekordses žüriis. Tohultult vinge oli see, et vanemad lapsed tegid kõike juba ise. Olid bändid, haarav muusika ja tohutu energia ise tegemisest - geniaalne!

Laupäeva pärastlõunal oli Jõhvi Gümnaasiumi laulu- ja tantsupidu, kus astus üles ka kuulsusrikas poistekoor:) Seekord oli tegelikult päris vahva. Tegime nats showd ja publikule vist läks täitsa peale. Nüüd on vaja poisid veel EMLS laulupäevaks ka mingisse vormi saada ja see saab vist raske olema:) Samas ilmselt arendav mõlemale osapoolele.

Pühapäevaks oli külmetus oma kõrgpunktis ja A.-L. proovis käis mul ikka korduvalt pilt natuke ringi. Sellele vaatamata oli tore, täna on külmetus ka pisut järgi andnud.

Õhtusse mahtus Laagna pargi külastus - müstiliselt kena koht! Peab nüüd natuke torkima, et saaks suvise kontserdi seal teha...

väsimus

2010-04-14T23:46:00.001+03:00

Pühapäeval, 4. aprillil, jõudsin nabinaga ka filmimuusika kontserdile. Üldmulje oleks võinud olla pisut glamim aga sellele vaatamata, laulud olid ju head! Kõige suuremaks üllatuseks oli minu nimi lõputiitrites:) Kõla nüüd küll tohutu egolaksuna aga väga armas korraldajatest. Mõnikord Sulle lihtsalt on sellist märkamist vaja!

Järgnevad päevad läksid paljuski sünnipäeva ootuses. Ma ei tea isegi miks, aga sel aastal oli see ootus kuidagi oluliselt suurem kui varasematel kordadel. Esimesed õnnitlused ja lilled tulid juba 7. aprillil. Muide esimesed lilled tulid inimestelt, kellelt ma seda kõige vähem oodata oskasin. Väga vahva:)

Esimene päris sünnipäeval saadud kink oli ka väga liigutav, sellele järgnes standartselt unine hommik, kus mul oli väga raske aru saada mida, miks ja kus ma teen. Koolis mõned isegi teadsid. Mõni embas, mõni karjus lihtsalt üle klassi. Igatahes oli vahva. Paljud osaliselt unustatud inimesed tuletasid ennast meelde ja see kõik oli väga kena.

Selle aasta suurim kingitus on alles tulemas, annan endale nädalase puhkuse Kreetal mai lõpus:)

Reedese päeva esimese poole istusin Olümpias seminaril ja kahjuks ei saa just öelda, et ma sellest põlvekrampe oleksin saanud. Iseenesest oli päris põnev aga paraku ei olnud mina ja minu tegevus mitte ühegi nurgaga selle asja sihtgrupp. Esimesed kaks ettekannet olid muidugi üldkultuurilise tausta poolest väga head! Ühe koostööprojekti tutvustust või siis moodsalt öeldes edulugu kuuldes oleks tahtnud saalist püsti tõusta ja välja marssida. Nimelt koosnes ettekanne pikast jutust selle kohta, kuidas Ida-Virus ei ole kultuuri, rääkimata siis inimestest, kes seda teeksid. Just nemad olevat näidanud 90% Sillamäe lastele esimest korda elus baleriini. Sillamäe lastele, linnas kus on kaks balletistuudiot, mitu tantsukollektiivi jne... Narva-Jõesuust on pärit Seletskaja, kelle ema õpetab seal tänase päevani aga nemad näitasid lastele baleriini. Mein Gott!

Kohvipausil sattusime rääkima ühe prouaga, kes oli veendunud, et Narvakatele tuleb õpetada eesti keelt ja ei suutnud mõista, miks see kuidagi talle ootuspäraseid tulemusi ei anna. Mina ka ei tea, mis võiks olla lahendus aga mina tean seda, et kui mina elaksin linnas, kus on ainult 4% seda keelt kõnelevaid inimesi, siis isegi kui ma selle keele ära õpiks, unustaks ma selle automaatselt. On täiesti jabur ja minumeelest ka ebaloogiline eeldada, et ametnik ja kodanik räägiksid eesti keeles, olles ise venelased. Kui kaks eestlast saavad Berliinis kokku, siis on elementaarne ja emapiimaga kaasa antud idee, et vaatamata oma perfektsele saksa keelele suhtlevad nad omavahel emakeeles (vähemalt isiklikul tasandil). Miks peaks kaks venelast suhtlema omavahel võõrkeeles, kui mõlema emakeel on vene keel. Kus on siin loogika? Ma ei üritagi vaielda väitega, et Eesti kodanik võiks ja peaks oskama riigikeelt, aga kui mul ei ole selles linnas seda keelt mitte kellegagi rääkida? Minu tuttavad, sõbrad ja töökaaslased on rahvuselt venelased, kellega ma seda eesti keelt praktiseerin? Ja veel üks mõte - mina olen oma olematu vene keelega saanud Ida-Virumaal, sealhulgas ka Narvas kõik asjad aetud! Loomulikult on asi ka selles, et minu suhtlusringkond on teine aga sellele vaatamata - see on võimalik! Kõik algab ikka isiklikust suhtumisest ja tahtmisest.

Päeva teise poolde mahtus väike koosolek Tallinnfilmiga ning uue Eesti filmi Punane elavhõbe esilinastus. Päris karm film muide, mulle meeldis:)

Õhtuks kutsusin iseennast sõpradele külla ja pidu lõppes klubis, ainult pisut ebaadekvaatses olekus:) Tegelikult oli tore.

Laupäeva hommikul kimasin maale. Embasin koduseid, pesin ära oma auto (mis oli muutunud liikuvaks Rotermanni soolalaoks) ja sõitsin edasi Avinurme poole. Suutsin ainult kaks korda sellel maalilisel teel ära eksida. Kui keegi peaks kunagi sattuma, siis ilusa kevadilma ja päikesega on vist raske leida maalilisemat tekonda kui Koeru-Rakke-Simuna-Laekvere-Avinurme. Vanad, natuke katkised või siis päris lagunenud majad, kurvilised teed, vanad puud, põllud ja metsatukad. Imetabane Eestimaa!

Laupäev lõppes Avinurme naiskoori juubeli külastamisega, mis oli ühtlasi ka minu esimene ülesastumine Oonurme segakoori ridades. Väga soe üritus oli. Ma ei tunne küll nende dirigent Marist isiklikult aga tundus olema ülimalt tugev, omapärane ja särav isiksus. Üldmulje oli väga soe ja ilus!

Esmaspäeval üritasin teha palju tööd kuna teisipäev möödus Tartus seminaril (messiturundus). Päris põnev oli, K.K seltskond minnes/tulles muutis päeva ääretult säravaks. Õhtul vaatasin meie kinos filmi The Cove ja kui poleks olnud niivõrd kena kevad, oleks vist masendusest küll jalgu trampinud. Väga julm tükk! Kuid sellele vaatamata soovitan neil vaadata, kes näinud ei ole.

Täna olin esimeses tunnis vist liiga suure ootusega ning seetõttu muutus kogu päev natuke nukraks. Samas lõunal käisin Sakal (imehea köök!) ning pärast seda külastasime Kukruse mõisa. Täiesti müstiline, milline muutus on seal toimunud. Ma ei jõua avamist ära oodata:) Kogu see maja oma looga, mitmepalgelisuse ja omapärasusega on lummavalt haarav.

Loen hetkel Luhaääre raamatut Severjaninist. Ma vist ootasin sellest liiga palju. Pisut liiga riivav brutaalsus (mis minu jaoks ei ole seletatav omapärase stiili või taotluslikkusega), natuke sirge ja segav kirjaviis. Pealegi on raamatus masendavalt palju trükivigu. Võibolla on see tähenärimine aga mingitel hetkedel see ikka segab. Ja ma ei tea, kas see on nüüd taotlus, teadmatus või trükiviga aga mitte keegi ei tohiks kirjutada mängis lossitornis Shopani. Või on see mõni muu helilooja kui meile tuntud Chopin? Google paraku sellist ei anna:)

Lõppu veel üks tekst, mis mind viimastel päevadel on oma kurva iluga rünnanud.

K.

Säravad hommikulilledel
kastesed pärlid ja pärjad;
valus on tüdruku silmadel,
kui need on pisarais märjad.
Liblikad õiele lendavad,
hea on neil koos kogu suve ...
Poisid, kes täna meid embavad,
iialgi enam ei tule!

Kuumeneb veri, kuid jälle peab jahtuma.
Kumab üks lootus, siis jälle peab lahtuma.
Tuled ja oled - ja seadki end lahkuma.
Viige siit ära mind ometi juba!
Imet ei juhtu. Amet ei luba ...

Janused käivad ja neelavad,
lahke on neile me süli;
ilusaid sõnu ei keela nad,
sügavam tunne teeks tüli ...
Südant kui suudaksin veenda ma,
ütlesin: vaikides talu!
Kui oled mõnude peenramaa,
siis ära kasvata valu!

Kuumeneb veri, kuid jälle peab jahtuma ...

aprill

2010-04-02T17:29:00.001+03:00

Reedesele Rakvere Teatri etendusele jäime P.-ga ainult õige pisut hiljaks:) Etenduseks oli 39astet. Kohati oli selles päris toredaid/andekaid leide kuid paraku ei saa vist öelda, et ma vaimustunud oleks olnud. Laupäeva hommikul (mis oli tänu kellakeeramisele liiga varajane) näitasin lastefilmi, sellele järgnes jalutuskäik Jõhvi pargis ja veel üks filmiseanss (Noorkuu). Viimase puhul ei saa ma paraku selle menule pihta. Esimene osa Videvik oli täitsa vahva aga Noorkuu - noh ma ei tea, pole minu film vist. Sama võiks öelda pühapäevase Avatari kohta.

Esmaspäeval algas jälle kool ja kolmapäeval käisin taas Rakveres teatris. Sedapuhuku vaatasin juba korra Ugalas nähtud Arkaadiat, mis oli vaimustav! Näitlejad olid pea samad kuid rollid vahetatud ja seetõttu oli etendus hoopis erineva hingamisega. Sain pihta päris paljudele alaliinidele, mis esimesel korral minust mööda jooksid. Super!
Neljapäeva hommikusse jäi üks äraütlemata tore lõunasöök. Nimelt läksin E. juurde paari allkirja võtma, kui pereema Helgal oli just supp valmis saanud. Pakuti värsket suppi ja pontšikuid - imehea. Sama päeva õhtul oli kooriproovis 4 inimest, kurb!
Terve reedese päeva magasin sisuliselt maha, laupäeva hommikul oli mul esimene proov Oonurme segakooris. Vahva seltskond! Õhtul oli veel kontsert Mozart missa c-moll. Nibin-nabin hea!

mul ei ole enam juukseid...

2010-03-25T18:54:00.000+02:00

Esmaspäevane päev möödus peamiselt lamades. Kas siis voodis või teleka ees. Alustasin Jakobsoni lugemist, vaatasin ära Trieri Dancer in the Dark ja päev saigi otsa.
Teisipäeva hommikul astusin "korraks" töölt läbi, õnneks sain õigel ajal piduri peale, teatasin, et olen puhkusel ja sõitsin maale. Võtsin ema peale ja läksime Viljandisse. Teatrile eelnes kohvitamine ja raamatupood, hiiglama vahva oli.
Vahetult enne etendust sain teada, et Nii nagu taevas oli asendatud Arkaadiaga. Olin pettunud - neil oli olemas minu kontakt, keegi ei teatanud. Pakuti küll jah kohapeal pileteid järgmisele etendusele aga Jõhvist on nagu pisut pikk maa tulla. Etendus ise oli muidugi super! Mul on pilet ka Rakverre ja ma ei vaheta seda välja, vaatan korra veel sest see on hea!
Kokkuvõtvalt: kiidulaul lavaka lõpulennule Arkaadia eest ja tugevad miinused Ugalale. Vaevalt ma sinna niipea peaksin sattuma.
Kolmapäeva ennelõunasse mahtus perekülastus Aqvasse. Iseenesest oli tore, kuigi veekeskus ise paistab iga hetkega üha mandunum. Liiga palju katkiseid, logisevaid või lihtsalt hooletuid nurkasid...
Kolmapäeva õhtul jõudsin koju ja lõikasin masinaga maha oma juuksed. Täna tööle tulles tekitas see päris palju emotsiooni, endal on ka vahva:) Tänasesse jääb veel kooriproov Toilas, homme on taas Rakvere Teatri õhtu.

K.

2010-03-21T14:49:00.000+02:00

Olen natuke katki. Liiga palju mõtteid on peas ja see ei lase olla. Tekivad mingid nostalgiahood, vanad lood ujutavad Su üle, jättes hingamiseks liiga vähe ruumi. Pea on täis poolikuid küsimusi. Isegi küsimusi ei suuda ma enda jaoks formuleerida, vastust pole seega mõtet vist otsidagi. Aga võiolla möödub see mõningaste puhkeäevade jooksul.

Lõpetasin eile McEwani raamatu ja see oli hea, isegi väga. Varsti saab ka Gailit läbi. Ei saa öelda, et see mind räigelt rabanud oleks aga tore oli ikka.

kõik see kokku...

2010-03-20T19:13:00.000+02:00

Neljapäeval sõitsin pärast paari tundi koolis Tartu. Teel tegin traditsioonilise saiakese- ja kohvipeatuse Iisakus (seal on üks pood, kus müüakse värskeid sooje saiu). Poest väljudes ja sõitma hakates tuli mulle üks tädi teele ette ja hakkas kätega vehkima - mu autol oli number poolenisti ära kukkunud. Pärast mõningast otsimist leidsin kohapeal ka töömehe, kes selle ära parandas. Üpris veider lugu...
Jõudsin siiski õigeks ajaks Tartusse. Ma ei tea, kas hetkel on paras aeg ja koht seda kõike kritiseerida aga see keskpärase kvaliteediga lindilt lastud viiulimuusika, ilma pausideta peetavad matused ja teksades pildistaja - jäi ikka liinitöö mulje küll.
Veidral kombel ei tekkinud matustel mingit erilist tundelaviini (tõsi, sõites oli autos küll igasuguseid mõtteid ja seetõttu pisut pelgasin kohapealset olukorda). Vanavanaema oli täiesti tundmatuseni muutunud. Korralik vana naine kirstus, kes paistis täiesti võõrana. Ei teagi, kas asi oli selles, et kohtusime viimati mitu aastat tagasi või milleski muus...
Päris kohe ma edasi sõita ei tahtnud ja ei saanud. Olin piisavalt rabedas olekus ja seega läks veel tund Pierré kohvikus. Seejärel võtsin sugulased peale ja sõitsin läbi Koeru Tallinna. Õhtuks olin surmväsinud. Vestlused olid haaravad...

Reede hommikul pidin surmavalt vara ärkama, Best-Marketing algas juba kell 9. Kuulasin erinevaid ettekandeid, mõned olid päris haaravad. Paar uut ideed ja elu läks taas edasi.
Õhtul käisin veel Vene Kultuurikeskuses kontserdil - mingi Valgevene õpilasorkester. Veel enne kontserdi algust oli saalis täiesti teine tunne võrreldes tavapärasega. See on seesama saal, kus laemaalil on võidukas Nõukogude laevastik ja punalipp Pika Hermanni tornis, lava ehib Nõukogude vapp ja rõdupiirded viisnurgad. Sellele vaatamata jätab saal tohutult suursuguse mulje. Võimas!
Kontsert ise oli ka päris vahva. Õpilasorkestri kohta hästi tehtud!
Reede öösel jõudsin Koeru. Ülimalt lühike intensiivne vestulus ja magama, hommikul ärkasin 6.30. Järgnes mess Tartus ja nüüd siis kino näitamine Jõhvis.
Viimastesse päevadesse on mahtunud täiesti jaburalt palju äärmuslikult erinevaid sündmusi ja emotsioone. Polegi jõudnud neid vist veel peas läbi hekseldada. Homsest algab puhkus, mis on oma graafikult vist juba tihedam kui töönädalad:)

Konarlik tee

2010-03-16T23:38:00.003+02:00

Sattusin täna täiesti juhuslikult ETV-st vaatama filmi Konarlik tee Coming Down the Mountain - lühike aga väga haarav lugu. Kohati karm, kohati jabur ja kohati pisut veider aga kokkuvõttes siiski päris hea, haarav.

2010-03-16T19:54:00.000+02:00

Kohtasin eile Solarise lillepoes ühte naist, kes müüs väikeseid käsitsijoonistatud kaarte (tohutult kenad muide). Kui ta oli oma tehinguga ühele poole saanud ja hakkas poest väljuma, tuli tema suust kommentaar: "Loodetavasti ei joo ma seda raha maha". Seejärel küsis minult, mida mina kuulan. Nojah, kiitsin tema kaarte ja kõndisin edasi. Mõne aja pärast tundsin, et keegi koputab mulle õlale. Ta tahtis mulle sõbramehe poolest öelda, et kui on härg, tuleb sellel sarvist haarata. Päris vahva inimene oli:)

2010-03-16T19:42:00.000+02:00

Igas riigis, kus võimudel on võimalik olla autoritaarne, nad ka muutuvad autoritaarseks. Nad ei tee seda vaid kohtades, kus ühiskond seda ei luba.

Ljudmilla Aleksejeva

Tallinn

2010-03-16T00:20:00.000+02:00

Täna hommikul ärkasin ebanormaalselt vara, üritasin endale mingigi välimuse anda poolpimedas korteris, pakkisin oma kolm asja kokku ja marssisin EK-sse. Seal pakuti kohvi ja silmad hakkasid tasapisi avanema. Sellele järgnes tavapärane ringkäik raamatupoodides ja lõunasöök.
Lõunane koosolek EK-s ei põrutanud, sellele järgnes päris tore söömine Virve ja Piretiga.
Apollos soovitati mulle lugemiseks McEwani Chesili Rannal ja see oli tõeliselt väärt soovitus. Lugesin Arnot oodates kohvikus pool raamatut läbi - haarav, kohati ilus ja samas ääretult reaalne. Nauditav!
Õhtul jõudsin Jõhvi, võtsin oma rohkem kui jäätunud auto ja sõitsin koju. Väss on peal.

K.

Ballett on läbi

2010-03-16T00:12:00.000+02:00

Eilsesse õhtusse mahtus lisaks Korsaarile veel tohutult põnev sõit Toilasse koos T. Randviiruga ja pisut lugemist. Hommik oli lumerohke.
Õhtusel Balletigalal kütkestas vast kõige enam Praha paar - väga võluv esitus. Galale järgnes traditsiooniliselt vastuvõtt, kus tänati kõiki osalejaid, toetajaid, festivali korraldanud naisi...
Õhtul sõitsin Virvega Tallinna.Väga meeleolukas sõit:) Ja nüüd olen elektrita korteris, on ainult natuke imelik tunne.

14.03 K.

Ballett ja surm

2010-03-13T22:49:00.000+02:00

Nädal on möödunud Balletiga joostes. Vahepeal veel igapäevased sahmimised.... Aeg lendab.
Esmaspäeval oli koolis üritus, kus pidid mul ka mõned lapsed laulma. Loomulikult jäin ma sellele hiljaks aga lauldud sai, keegi ei nutnud, kõik oli jälle hästi:)
Teisipäeval hommik algas nartsissiralliga. Kuna esmaspäev oli naistepäev, otsustasime kõigile kontserdil olevatele naistele kinkida lille. Poed olid selleks ajaks loomulikult lilledest tühjad, ostsin ära ka nende viimased riismed. Õhtusel Revalia Kammermeeskoori kontserdil kanti muuhulgas ette ka Tsaaririigi hümn. Istusin eraldi toolil viimases reas ja seega oli võimalus püsti tõusta. Keegi vist aru ei saanud:)
Kolmapäeval sain kokku oma uue õpilasega. Eelmisel nädalal helistas üks inimene ja palus, et ma talle tunde annaks - laulmises. Entusiasmi ja energiat on tal ülevoolavalt palju. Kirjutab ise laule ja mis kõik veel. Eks näis, kuidas sellega minema hakkab.
Ja siis neljapäeval agas Balletifestival. Esimene päev oli suhteliselt mõistlik:) Reedel oli RO etendus Coppelia. Väga armas lugu, kohe pani vaatama.
Täna hommikul sain teada, et mu vanavanaema on surnud. Hommikul 10.45. Ei oska ja tegelikult ei tahagi sellele mõelda, kole tunne on.

K.

ja jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

2010-03-07T21:50:00.000+02:00

Nädal läks jälle töötades - tapvalt põnev:) Kuna Balletifestival on kohe saabumas, oli tegemist pehmetl öeldes palju. Lisaks balletiga sahmimisele näitasin ära kaks kinoseanssi - üksi. Esimesel seansil oli väike mure aga teine oli juba peaaegu hea!

Reedel oli Cosmose kontsert. Hea, kuigi tõele au andes tuleb tunnistada, et eelmisel korral olid nad minu arvates paremad.

Laupäeva hommikul läksin Tartusse. Teel käisin läbi Sadala vanakraami poest, ostisn paar vidinat ja panin kinni sekretär-kirjutuslaua. Loodetavasti saan selle millalgi sealt ära tuua:) Tartus midagi suurt ei teinudki - kohvik/pood ja kõik. Õhtul läksin Palamusele.

Sain kätte oma viimase jõulukingituse tädi Estalt - päris äge tunne oli. Õhtu oli päris pikk. Jõime vanaemaga! veini ja sain taas kuulda päris huvitavaid asju oma suguvõsast. Pilt laieneb päris rabava kiirusega.

Vanaisa pärast on väike mure, minu arvates puistab ta hooti päris segaseid asju. Näiteks teatas vanaemale, et "Korraga ei saa telekas töötada ja lamp põleda. Kahte asja ei saa korraga olla. Telekas on, kas seda tuld on vaja? Sa oled nagu Jasper, hullem veel..." Päris kummaline.

Isade maa

2010-03-07T21:40:00.000+02:00

Need on tormi jõulised puhangud, mis üha paisudes ja suurenedes lõõtsuvad idast, tulles otsekui vete villane tõus ulguva kohinaga, ning kaldale jõudnud, purunedes kiirgavaks vahuks ja tolmuks. Metsade süngelt oiates, lagendikkude alaliselt vilistades, kuulipritside haukudes ühtsoodu, tuiskab määratu ida vinguvate tuulte, alaliste tormide ning arvutute inim-ešelonidega. Sõduritest täiskiilutud kaubarongid liiguvad viimse pingutusega iga ilmakaare poole, viies tormitsevat, otsisklevat ja rahutut inimliha kuulide, taudide ja tuiskude söödaks.

Isegi siis veel, kui ta istus juba ühes teiste haavatatutega rongis, ei andnud see mõte talle rahu. Tõepoolest, Boruk Šoiss oli kangelane, temagi oli valanud oma kallist verd selle maa ja vabaduse eest. Ja muidugi, aga kui lugu nõnda, siis oli nüüd ka temal kodumaa? Kodumaa! rõhutas Boruh Šoiss iga silpi. Tesite sõnadega, üks mõtteline osa sellest maast pidi nüüd kuuluma ka temale, tema on, nii-öelda, selle maa täieõiguslik aktsionär?

Tead isegi, meie rügemendis teenivad mehed, kes oskavad võita või langeda, teist valikut pole. Aga hirm, kannatused, elamused - see on iga sõduri enese asi, mis jääb peidetult hinge ega tohi sealt iialgi välja voolata.

Vahepeal ei saa ma üldse aru, mis Gailit sõjaromaani on kirjutanud. Kõik tema varasemad asjad on mulle meeldinud aga nüüd - ei teagi. Kohati on muidugi päris haarav, vennatapulood on masendavad.

Keegi perenaine on toonud kannutäie piima. Tal on kaasas ka kruusid ja nõud, nendesse kallab ta pooleldi külmunud vedelikku ja, sõnagi rääkimata, ulatab sõduritele. Üks, teine katsub naljatada, küsib tütreid ja koduväi kohta, kuid nähes naise kurbi silmi, mis aeg-ajalt poetavad mõne pisara, joovad jääkülma piima ja astuvad eemale. Või mida peabki rääkima naine, kelle poja tapsid punaväelased? Raiusid tikkudega tundmatuks tombuks ja toppisid jääauku. Nüüd ei osanud teha ema muud paremat, lüpsis lehmad ja tõi piima sõduritele. Eks ole nemadki tema pojad, selle kannatava tuulte ja tuiskudemaa pojad, keda ema üsk on suutnud kiigutada vaid paar põgusat hetke.

Temal ei jätku aega ega tahtmist eneseharimiseks, uurimiseks, lugemiseks - ühe partei põhikirjast, mis ei sisalda paarikümmend lausetki, on talle küllalt. Kas tead, muti, mis tähendab partei? Käesoleva sajandi uus piibel ja jumal, õndsaks saamiseks palju praktilisem ja ratsionaalsem. Väikemehe uus evangeelium, - kõige geniaalsem ja praktilisem leiutis, millele inimmõistus iialgi tulnud. Hulkade ja masside lunastus, taevariik maa peal.

me peame rääkima kevinist III

2010-03-07T20:50:00.001+02:00

Ma ei pidanud end varem heaks valetajaks, aga pärast mõningast praktikat olin üle võtnud tõeväänaja kreedo, et inimene mitte niivõrd ei fabritseeri valet, kuivõrd abiellub sellega. Edukat valet ei saa siia ilma sigitada ja kapriisselt hüljata; nagu iga ustavat suhet, tuleb seda ülal hoida, ja palju suurema pühendumusega kui tõde, mis jätkab tõeks olemist nagu muuseas, vägimagi abita. Mu vale seevastu vajas mind sama palju kui mina teda, ja nõudis nii abieluseisuse pidevust: kuni surm meid lahutab.

Kevin oli mõistnud midagi, mida kõik vilunud valetajad täheldavad, kui nad peaksid sellest eales karjääri kujundama: kasuta alati ära nii palju tõde kui võimalik. Hästiorganiseeritud vale koosneb peamiselt fakti tähekuubikutest, millest saab vabalt nii püramiidi kui ka platvormi.

Tol ajajärgul polnud kerge olla õpetaja, kui see üldse kunagi kerge oli olnud. Õpetajad, kellelt riik pitsitas välja kõrgemaid standardeid ja lapsevanemad paremaid hindeid, kes olid luubi all vähimagi rahvusliku taktituse või seksuaalse sündsusetuse suhtes, kes olid lõhki rebitud üha juurde sigivate standardkontrolltööde ning õpilaste nõudmiste vahel loomingulise eneseväljenduse järele, keda ühtaegu süüdistati kõiges, mis lastega valesti oli, ning kelle poole pöörduti igal puhul, kui last päästa oli vaja. See patuoina ja lunastaja kaksikroll oli lausa messialik, kuid isegi 1998. aasta seeklites saanuks Jeesus ilmselt paremini kinni makstud.

Raamatu lõpus leidsin veel ühe kokkusattumuse - kogu lugu on kirjutatud sündmusest, mis leiab aset 8. aprillil.

me peame rääkima kevinist II

2010-02-28T12:17:00.001+02:00

Ma ei taha öelda, et ma seda Aafrikas viibist kahetseksin, ehkki tekstuuri mõttes oli ajastus kehv. Emadus oli lohistanud mind allamäge, üldiselt madalamaks peetavate teemade juurde: söömine ja sittumine. Ja Aafrikas käibki tants põhimõtteliselt selle ümber. Võib-olla käib igal maal tants põhimõtteliselt selle ümber, aga ma olen alati tunnustanud jõupingutusi selle fakti varjamiseks, ja ma oleksin end ehk paremini tundnud, kui oleksin reisinud mõnda dekoratiivsemasse riiki, kus tualettides on roosikarva seebid ning sööke pakutakse vähemalt redisegarneeringuga.

Sa lõid välisukse ristseliti lahti. Fuajee nõrgus korvpalliväljakusuuruseks elutoaks, ja siis paarist madalast trepiastmest üles, ja oligi söögi -"tuba", osaliselt eraldatud köögist vaheseinaga, mille kaudu ulatada toitu - kahtlemata mingit imeasja päikesekuivatatud tomatitest. Ma polnud veel silmanud ainsatki ust. Sattusin paanikasse, mõeldes siin pole end kuhugi peita.

Aga mul on Unelmate Kodude kohta oma teooria. Ega ilmaasjata tähenda folly nii narri viga kui ka kulukat ornamentidega ehitist. Sest ma pole elu sees näinud ühtki Unelmate Kodu, mis funktsioneeriks. Nagu meie oma, võivad mõned neist peaaegu funktsioneerida, ehkki samavõrd sagedased on asjatundmatusest põhjustatud katastroofid. Osa probleemist on see, et ükskõik kui palju raha sa tammepuust põrandaliistude peale ka hakkama ei paneks, on ilma ajaloota maja ühes teises mõõtmes ikka ja alati odav.

Tõele au andes, lõhe enamiku inimeste võime vahel ilu nullist esile manada ja võime vahel seda nägemisel üksnes ära tunda on lai nagu Atlandi ookean.

Neil oli riiuli otsas muusikakeskus, mille kumbki kõlar maksis 1000 dollarit, aga üksainus peotäis meeleolumuusika CD-sid ja kogumikke - "Säravamad ooperiaariad", "Klassikahitid". Jätab laisa mulje, aga ma arvan, et pigem oli tegu abitusega: nad ei saanud aru, milleks muusika mõeldud on.

Tegelikult lugesin hiljuti, et välja on töötatud närvioperatsioon, millega saab mõned Parkinsoni-patsiendid enam-vähem terveks ravida. Lõikus on nii edukas, et see on pannud rohkem kui ühe terveks ravituist end ära tapma. Jah, sa lugesid õigesti: end ära tapma. Ei mingit värisemist enam, ei mingeid veiniklaasi ümber ajavaid spastilisi käeviibutusi restoranis. Aga enam ka ei mingit tuikavat osavõtlikkust hirvesilmsetelt võhivõõrastelt, ei mingeid spontaanseid hellusepurskeid psühhootiliselt andeksandlikelt abikaasadelt. Tervenenud vajuvad masendusse, tõmbuvad eraklusse. Nad ei suuda sellega toime tulla: olla täpselt selline nagu kõik teised.

Maal, mis ei tee vahet kuulsusel ja kurikuulsusel, jätab viimane endast lihtsalt ligipääsetavama mulje.

Laineid murdes

2010-02-27T23:33:00.000+02:00

Reede oli pehmelt öeldes hullumeelne. Hommikul tavapärane kool, seejärel Tallinnasse. Tagasiasin oma võla EMTA raamatukogule, tõin kirjastusest raamatuid, külastasin kolme sünnipäeva (üheaegselt), käisin pangas endale samba pähemäärimist kuulamas, tõin Rahvusooperist nänni, muusikapoest poogna, Artisest filmi, andsin intervjuu. Ja seda kõike 6h jooksul:) Ühesõnaga jõudsin linna, tormasin päev otsa ringi nagu segane ja sõitsin Paide.
Kuna Z oli saanud miskisuguse autasu, toimus orges väike pidu ja õhtul maandusin pehmelt öeldes väsinuna Koeru.
Vahepeal sain ka teada, et seoses kunstiõpetaja raseduse ja sellest tulenevate muutustega tunniplaanis on mul nüüd poolteist kuud keska omadega pausi. Teisipäeva hommikud muutuvad igatahes ilusateks!
Vanaema kinkis mulle ühe ülivinge vaagna, mis on pärit tema tädi pulmast (ehk siis minu vanavanaema õe pulmalaualt). Ja sinna juurde ajakirja "Kaitse kodu" 1933 aastakäigu. Vinge!
Hommikul veel väike hoolitsev sööming ja taas sõitma. Enne teele asumist jõime emaga pea tunnikese kohvi. Vahva oli:)
Täna oli Jõhvi valla lauluvõistlus ja hetk tagasi sain teada, et üks mu lastest laulis ennast ka lõppkontserdile.

Õhtul vaatasin filmi "Laineid murdes" (Lars von Trier). Trierile omaselt piisavalt kiiksuga film aga mulle meeldis. Lugu täiesti jaburast (või siis üdini puhtast) usust ja armastusest. Vaadake:)

K.

me peame rääkima kevinist

2010-02-24T21:13:00.000+02:00

Ta hakkab saama juba piisavalt vanaks, et mõista sedagi: "toimepanija", nagu nad politseisarjades ütlevad, ja keskmise ajalehelugeja üks erinevusi on see, et pealtvaatajatele lubatakse luksust olla "raisk, tüdinenud ühest ja samast loost, raisk" ja neil on vabadus edasi liikuda. Süüdlased aga on jäänud toppama millessegi, mis peab olema ühe ja sama vana loo türanlik harjutamine.

... ootused on ohtlikud, kui nad on ühtaegu kõrged ja formuleerimata.

Isegi toona, 1983. aastal, ajas mind hämmeldusse, miks peaks selline standardiseeritud psühhiaatriline silt nagu sünnitusjärgne depressioon lohutavalt mõjuma. Meie kaasmaalased paistavad säärast tõbede tembeldamist liiga usaldusväärseks pidavat. Ilmselt viitab kaebus, mis on piisavalt levinud, et tal nimi oleks, sellele, et sa pole üksinda, ning lehvitab su nina all selliseid väljavaateid nagu interneti jututoad ja ühiseks rapsoodiliseks vingumiseks mõeldud kohalikud tugirühmad. Säärane kaasajooksiklikuse tung on ilmbunud isegi Ameerika seltskondlikku vestlusesse. Ma ei suuda meenutada, millal keegi mulle viimati ütles, et tal "võtab ärkamine palju aega". Selle asemel teatatakse mulle, et ta pole hommikuinimene. Kõik need kaaskodanikud, kes vajavad ärkamisel tapvalt kangeid kohvitassitäisi, annaksid justkui suurema õigustuse ühe inimese vastumeelsusele karata hommikul voodist järjekordseks kümnemiiliseks jooksuks.

/Shriver. me peame rääkima kevnist/

aastapäev

2010-02-24T20:55:00.000+02:00

Teisipäeval oli seoses Vabariigi aastapäevaga Kohtla-Nõmmel kontsert. Läks vist päris hästi ja õhkkond oli ka vaatamata teatavale rabedusele tegelikul väga armas, koduselt soe. Ilm oli muidugi päris karm - selline tihe sulatuisk aga lõpuks jõudsin ikkagi koju, et siis hommikul kell 5.30 tõusta. Ja hommik oli ilus!
Teist korda elus käisin koidikul lippu heiskamas. Eelmisel aastal olin pisut uduses Toila kooli hoovis, sel aastal Valaste joal. Ilm oli imeilus - lisaks lipu tõusmisele nägin ka päikese tõusu idast metsa tagant. Väga ilus pilt oli! Ja üritus ise lummas samuti päris tugevalt. Lühidalt aga konkreetselt läbi viidud asi, põhjamaiselt tagasihoidlik ja võibolla just tänu sellele teatava salapärasuse hõnguga. Esimest korda elus oman isiklikku rahvuslippu:)
Paratamatult hakkad sellisel hetkel mõtlema oma Isamaalisusele. Ma ei tea, kas ma nüüd kõlan ülimalt ketserlikult aga mina armastan Eestit pigem kui piirkonda, kui maad. Riik kui võimuorgan on ennast vähemalt minu silmis viimastel aastatel täiesti maha teinud. Täiesti siiralt - ma ei kujutaks ette, et ma peaks sellise juhtimise all võitlema mingisuguste aadete või väärtuste eest, sest kui juhitakse ilma igasuguse väärikuseta, ei saa seda vist ka juhitavatelt oodata. Loomulikult armastan ma oma maad ja kultuuri, neidsamu päikesetõuse ja vanasid mõisaparke, allikaid ja külateid. Paraku on viimasel ajal tunne, et Riik kui institutsioon teeb suhteliselt vähe kõige selle mõistmiseks. Aga tegelikult ei ole vist ilus oma riigi sünnipäeval niimoodi rääkida Öeldakse, et iga rahas on oma juhte väärt ja nad ise valinud. Rahvast ma ju armastan aga juhte? Või on see lihtsalt tüüpiline ma-pole-kunagi-rahul igin?
Ja siis veel... see üksteisele "Palju õnne sünnipäevaks". Ma ei tea, mis mul viga on aga minu meelest on see läägelt Ameerikalik. Tunnen ennast sada korda rohkem eestlasena seistes sealsamas Valastel ja heisates koos päikesega lippu, lauldes või juhatades mõnda lugu või lihtsalt vaikides. Liiga palju sõnu ja liiga vähe tegusid... Aa jällegi vist on tegu isikliku probleemiga.

Ilm oli täna täiesti vaimustav! Sellime kerge sula koos päikesega. Taaskord pildid ja vaated, mis panevad Su oma maad armastama.
Päeval tegin lastega lauluvõistluseks proovi ja sain suurepärase üllatuse osaliseks. Kõige tagasihoidlikum tüdruk hakkas niimoodi põlema, et kuku pikali. Loodetavasti jätkub seda ka võistluseks.

K.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

2010-02-21T01:07:00.000+02:00

Nädal läks pehmeltöeldes keskpäraselt. Ülipõnev liikumine kooli ja töö vahel:) Teisipäeval oli koolis lauluvõistlus, kus mul ka paar last osales. Neil läks hästi, isegi väga. Loomulikult on see tore, samas toob see nüüd nii mulle kui ka lastele kaasa järgmise kohustuse osaleda valla lauluvõistlusel. Aga peab hakkama saama:)
Teisipäeval algas ka minu kinomehe karjäär. Nimelt hakkasin filmide näitamist õppima. Kerin linte ja nii edasi. Päris põnev on:)
Eile oli Vallavanema vastuvõtt. Kuna sel aastal liikusin sinna üistranspordiga, sai K. - ga pisut veini joodud. Pidu jätkus minu juures ja lõppes peale teatavaid koguseid alkoholi õnneks suhteliselt kiirelt. Hommikul olin isegi elus, kuigi vist mitte kõige teravam pliiats.

Vaatasin filmi "Paha maa". Päris hea, kuigi rägelt depressiivne. Haakub päris julmalt minu praeguse raamatuga (me peame rääkima Kevinist). Kuidagi liiga palju inimesi sai surma. Pildiliselt väga külm film. Aga julgen vist ikka öelda, et hea. Vaatamata mustadele värvidele on lugu tegelikult haarav. Erinevalt näiteks mõnest Eesti filmist ei teki vaatamata tihedale sündmustue jadale tunnet, et see ei ole reaalne (Klassiga mul näiteks see tunne tuli). Homme on plaanideta pühapäev ja siis algab jälle uus nädal...

2010-02-14T22:53:00.000+02:00

Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge,
Ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on?
Kord öö sööb ära päeva,
Kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad.
Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on?
Kas tõesti üksnes orjaks,
Veel ainult kõlbab inimene siin.
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks
Et tuleks armastus ja lõppeks piin.
Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus?
Kus rahu koos?
Kust õigust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on, kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi,
Südameta rind.
Siit põgeneda võiksin ma lausa joostes.
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on mis saab mind kinni hoida?
Ja milleta ta seda teeb, ma ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida…
Ometigi endaga, ta mind veab.
Mis ma see on?
Kas suudan teda mõista?
Mis maa see on?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on?

Kuis ometgi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge?
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge.
Ja kummalised nende laululood…

2010-02-14T22:47:00.002+02:00

Ma hoian su käsi mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis,
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan su üles kui langed,
ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli, et väljas on hanged,
mu juures küll sooja sa saad.

Ent oled sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.

Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal kumbub,
kui kaste auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad kui habras on niit,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnetu hetk, minu viib.

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.

Kui mind enam ei ole,
pole sinule olemas,
kui mind enam ei ole,
pole sinu jaoks olemas.

Urmas Alender / Kui mind enam ei ole

2010-02-14T22:46:00.001+02:00

"In Her Eyes"

She stares through my shadow
She sees something more
Believes there's a light in me
She is sure
And her truth makes me stronger
Does she realize
I awake every morning
With her strength by my side

I am not a hero
I am not an angel
I am just a man
Man who's trying to love her
Unlike any other
In her eyes I am

This world keeps on spinning
Only she stills my heart
She's my inspiration
She's my northern star
I don't count my possession
All I call mine
I will give her completely
To the end of all time

In her eyes I see the sky and all I'll ever need
In her eyes time passes by and she is with me

JOSH GROBAN LYRICS

2010-02-14T22:43:00.001+02:00

Reede õhtul sõitsin läbi Rakvere Tallinna. Plaanisin kinno minna aga kuna ilm oli harukordselt lumine, ei viitsinudki ennast liigutada. Vaatasin kodus telekat ja oligi kogu kultuur.
Laupäeval olin Tourestil Ida-Viru boksis tööl. Tõele au andes kulus päris palju aega ka lihtsalt messil ringi liikumiseks. Leidsin paar päris toredat ideed aga kõik see kokku – nojah. Palju, kohutavalt palju paberit ja muud materjali, mida oleks saanud kuidagi muud moodi kasutada. Laupäeva õhtu ei erinenud pingelt eelmisest.
Pühapäeval magasin loomulikult sisse aga sellele vaatamata jõudsin täitsa normaalsel ajal K-Järvele – Viru Laul 2010 finaal. Oli päris mitu head ja ka imelikku üllatust. Leidsin mõne ilusa teksti. Ja nüüd olen sellest kõigest väsinud.
Muide minu pilti postitatakse nüüd koos Ida-Viru kultuurikalendriga ja olen ka Ida-Virumaa turismikaardi kaanefotol – mõneks ajaks on edevus toidetud:)

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese särasees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees -
kuskil peab surematus olema,
kuskilt alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta – muusika?

Juhan Liiv / Muusika

Keio veebielu

EU

Läti

The Detour

back

Sinine taevas ja mustad oliivid

Muld ja Marmor

Aprill

Peterburi

reede

Kirjad Inglile

märts

F I L M

Tuljak läheneb

taas kodus

taaskord - c´est la Vie!

kinoklubi...

uus aasta!

vana aasta lõpp

reede

uus nädal

lumi

rõõm

detsember

Keio Soomelt: Kuhu lähed, noortekeskus?Rakvere rahvamaja juhatajaVirumaa Teataja 10.11.2010

Rakvere ja Otsa kooli koostöö algab kammermuusikaga20.10.201Keio Soomelt, Rakvere rahvamaja juhataja

ajajuhtimine

PULMAD

sügis

PÄRT

Venice 2010

Kammerkoor Solare "Otsimas iseend"

Pärdi muusika filmis

ja ongi sügis

Pulmad, proovid ja lastekodu

kingitus

hetk

Sinimäed ja suvepäevad

Kõik on uus....

Rakvere kultuurielu hakkab juhtima Keio Soomelt

... the end

algus

Otsida iseend - muusika Kristo Matson, tekst Ellen Niit

jaanipäev

Saka mõisa laululaval Virumaa Laulupidu 12.06.2010 (Song Festival)

laulupäev

Portugal

Kreeta

Puhkus

laupäev

valge pael ja muu

kevad

turundus.ballett

Vennad

Laagna mõisapark

väsimus

aprill

mul ei ole enam juukseid...

kõik see kokku...

Konarlik tee

Tallinn

Ballett on läbi

Ballett ja surm

ja jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

Isade maa

me peame rääkima kevinist III

me peame rääkima kevinist II

Laineid murdes

me peame rääkima kevinist

aastapäev

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Keio Soomelt: Kuhu lähed, noortekeskus?Rakvere rahvamaja juhataja
Virumaa Teataja 10.11.2010

Rakvere ja Otsa kooli koostöö algab kammermuusikaga
20.10.201
Keio Soomelt, Rakvere rahvamaja juhataja