Kultuur läheb projektipõhiseks
allikas: http://kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3290:kultuur-laeheb-projektipohiseks-&catid=87:persoon

Autor: Illar Mõttus     Reede, 05. november 2010

Sellest kevadest Rakvere rahvamaja juhtiv Keio Soomelt ütleb, et enne peab maja täituma sisuga, siis võib vaadata, kas nimetada see kultuurikeskuseks või kuidagi teisiti.

Keio Soomelt, mis sundis teid Jõhvi ilusast uuest kontserdimajast ära tulema Rakverre? Miks mitte mõnda suuremasse linna minna?
Kui rääkida tööst, siis Jõhvis olin müügijuht, järelikult siia tulles olen ma karjääri teinud. Seda tööd oli kaks aastat väga tore teha, lisaks tavatööle tuli täita mitmeid erinevaid ülesandeid, sest meeskond oli väga väike, kogemusi kogunes. Siia tulles loodan ennast rohkem realiseerida ja tegeleda asjadega, mis mulle endale rohkem meeldivad.
Teine tasand on linn ise. Jõhvis on tööalaselt väga tore ja toredad inimesed töökohal sinu ümber. Kuid kodulinna mõistes oli Jõhvi minu jaoks võõras. Rakveres naudin juba sedagi, et võin öösel rahulikult läbi linna koju minna! Rakvere on elukeskkonnana toredam. Pealegi on mu sünnikoha Koeruga siin tajutavalt ühtne kultuuriruum.
Loomulikult areneb Jõhvi linnana ja Tallinnas olen ma ka neli aastat õppides elanud, kuid sealne keskkond tundus mulle liiga närviline ja anonüümne. Rakvere on paras. Minu töös baseerub palju isiklikel kontaktidel ja ma olen leidnud siin palju toredaid inimesi. Muidugi, keskmise tallinlase jaoks jooksebki Eestimaa piir siit Rakvere tagant. Mu sõbrad olid äärmiselt imestunud, kui ma Jõhvi läksin.

Te võitsite konkursi Rakvere Rahvamaja juhi ametikohale ja peate nüüd rahvamajast tegema Rakvere kultuurikeskuse. Mida see tähendab?
See tähendab, et kui ma siia jõudsin, oli linnavolikogus juba eelnõu kultuurikeskuse loomise kohta, kuid me võtsime selle tagasi ja esitame uuesti. Tahaksime, et Rakveres oleks koondunud nii professionaalse kunsti sisse toomine kui ka kohalik kultuurielu siia keskusesse. See tähendab, et ennast peavad hästi tundma nii kohalikud taidlejad kui ka kutsutud külalisesinajad, kes tulevad siia oma projekte teostama.
Kujutame endast neile n-ö tugistruktuuri. Tegelikult on ju see mingil määral olemas, me ei hakka looma midagi täiesti uut, vaid pigem arendame ja korrastame praegust süsteemi.

Kas Rakvere Teater teile konkurent pole? Näiteks oma kohvikukontsertidega on nad ju ise kultuurikeskuse rollis.
Ei, me ei konkureeri, peame küll looma kultuuri, aga meie ülesanne on ka linna kultuurisündmuste koordineerimine. Tänuväärne on, et teater selliseid asju teeb, ja viimasel ajal oleme koos tegutsenud. Näiteks pangamaja kontsertide puhul, tõsi, praegu on teater põhiline korraldaja. Pigem oleme me koostööpartnerid kõigile, kes midagi korraldada tahavad ja kui me ise näeme kultuurielus mingit lünka, siis täidame selle.
Ei olegi mõeldav, et me kõike üksi korraldame. Näiteks järgmisel aastal on koostöös peamiselt Rakvere Kolmainu kogudusega vaimuliku muusika festival, samuti emadepäeva kontsert kohalike autorite loomingust. Need on mõned ideed, kus meie olemegi tugistruktuuri pakkuvas rollis.

Äkki tuleb noortele ka midagi uut? Et ei peaks enam Põhjakeskusesse tshillima minema.
Avatud noortekeskuse töös toimub muutus, hanke tulemused selguvad lähikuudel. Meie oleme koostööks valmis, tahame noortekeskuse jätkusuutlikkust toetada.
Praegu on meie majas iga päev kella 15 - 21 kõik ruumid täis. Ja ei ole sugugi ainult eakate päralt - meil on siin flamenco tantsutrupp, poistekoor, Tarvanpää noored ja vanad, samuti on keldris bändide jaoks ruum, kus käib harjutamas kuus seltskonda. Peale nende veel linnanoorte näitetrupp ja venekeelne näitetrupp Jabloko.
Me jätkame tantspidude traditsiooni, aastalõpupidu on 30. detsembril jne.

Kui tahate kedagi siia esinema või õpetama kutsuda, kas selleks on raha?
Kõigil on rahaga kitsas. Näiteks kui me tegeleme praegu noortebändide päeva ette valmistamisega, aga kirjutame samal ajal projekti, et rahastamist leida. Soovime siia tuua professionaale, kes viiksid läbi noortele ka koolituse. Ega raha ole maailmast otsas.

Kas kavatsete kultuurikeskusesse eraldi projektikirjutaja palgata?
Kavatseme küll. Praegu teeb Tiina Rumm poole kohaga seda tööd, kuid uues põhikirjas on projektikirjutaja koht sees. Praegu aitab meid linnavalitsuse projektikirjutaja, et saada rahastamist rahvusvahelisele noorteprojektile, mis tooks Rakverre laagrisse viiest riigist 25 noort fotohuvilist, samal ajal on linnarahvale filmifestival, kus näeb maailmafilme ja eesti filmiklassikat.
Kultuuri jaoks on stabiilne rahastamisallikas omavalitsuse eelarve, kuid sellest ei jätku, et suuremaid üritusi korraldada. Nii hoiame üleval struktuuri kultuuri jaoks. Suuremate ettevõtmiste jaoks on vaja projektipõhisemaks muutuda ka Rakvere kultuurielu.

Keio Soomelt, sündinud 1988 Koerus
Õppinud Georg Otsa nimelises Muusikakoolis, Muusika- ja Teatriakadeemias koolimuusikat, praegu õpib TÜ avatud ülikoolis ajalugu.
Töötanud Jõhvi kontserdimaja müügijuhina ja samas majas kino Amadeus koordinaatorina.

Keio Soomelt: Kuhu lähed, noortekeskus?Rakvere rahvamaja juhataja
Virumaa Teataja 10.11.2010

Arvamus ei pretendeeri noorsootööalaseks kirjutiseks, kuna allakirjutanul puudub selleks õigus. Tegemist on mõttesähvatusega antud teemal lootuses, et sellest saavad ideid nii praegu kui tulevikus noortega tegelevad inimesed.

Avatud noortekeskused

Mida me noortekeskuselt ootame? Tänasel päeval täidab noortekeskus väga tublilt avatud uste rolli. Rakvere noortel on koht, kuhu pärast kooli minna – soe tuba, tegevusvahendid ja noorsootöötaja.

Julgen siiski väita, et sellega on täidetud vaid noortekeskuse vormiline külg. Ka sisulise küljega on tegeletud – projektide abil on nii mõnigi asi ära tehtud. Paraku ei ole sellele vaatamata kujunenud noortekeskusest linna noortekontakte haldavat üksust. Noorsooprojektide loo­mine ja juhtimine on suhteli­selt tagasihoidlik, sest puuduvad kontaktid aktiivsete noortega, kes võtaks ise initsiatiivi. Loo­mulikult on siinkohal ka eran­deid, kuid räägime üldpildist.

Noortekeskus peaks olema aktiivne üksus, kes genereerib ja juhib noorteprojekte, haarates kaasa  linnanoori. Noortekeskuse projektid peavad leidma laiema kõlapinna nii linnas kui maakonnas. Hetkel on noortekeskuse kõige nõrgemaks kohaks habras kontakt aktiivsete noortega, sellest tulenevalt ei sünni haaravaid projekte ja Rakvere avatud noortekeskus ei ole linnas nähtav.

Võib-olla on see pisut idealistlik unistus, kuid teemale mõeldes kerkivad ajusoppidest esile neli peamist vald­konda, millest mina koolinoorena puudust tundsin, kuid mille arendamisele võiks mõelda.

1. Aktiivne noor leiab noortekeskuse näol endale partneri, kes aitab tal organiseerida erineva suunitlusega projekte. Noortele pakutakse nõustamist ja abi projektijuhtimises, rahastamises ja teostuses.

2. Noortekeskus genereerib ja algatab noorteprojekte, millesse on kaasatud nii linnanoored kui partneritena asutused ja ettevõtted. Üldjuhul tekivad ideed projektijuhi ja noorte suhtlusest. Leian, et jätkusuutlikud on peamiselt need ideed, mille genereerimises on osalenud ka otsene sihtrühm. Lisaks kindlustab niisugune tegevus sihtrühma huvi tegevuse vastu.

3. Noor linnakodanik teab, et tal on koht, kuhu minna oma va­ba aega veetma. Lähtuvalt noore inimese aktiivsusest ja initsiatiivist on talle pakutud võimalusi vaba aja veetmiseks ja ta on nendest võimalustest teadlik. Noortekeskuses on inimesed, kellega suhelda ning kellelt vajadusel nõu ja abi küsida.

4. Igal kuul toimub linnas kajastamist väärt sündmus, millesse noored on kaasatud ning mis on suunatud otseselt nendele. Rakveres toimub õppeaasta jooksul vähemalt neli noorteprojekti, mis on linnaülesed, st kaasavad ka teiste omavalitsuste noori ning pälvivad üleeestilist tähelepanu.

Noortele või noortega

Noortekeskuse töös on kõige olulisem mõista, et noorsootöö ei saa olla suhtumisega “teeme noortele”. Eesmärk peab olema “teeme noor­tega koos”, st noored peavad olema projektidesse kaasatud juba planeerimisest alates, muu­tudes seega tarbijatest korraldajateks. Usun, et see aitab kaa­sa nii noorte kaasamisele, pro­jektide sisukusele kui edukusele.

Me ei saa eeldada, et kõik Rakvere linna noored tahavad olla vabatahtlikud korraldajad, kuid on põhjust loota, et teatud grupi vabatahtlike korraldatud tegevused ja projektid on “tarbijaskonnale” huvitavamad, kaasahaaravamad ja seega paremini töötavad.

Kolmapäevane Kaurikooli kontsert oli väga vahva! Sellest inspireerituna ka mõned mõtted...

Puhas musitseerimisrõõm

Kolmapäeval allkirjastati Kaurikooli saalis koostöökokkulepe Otsa kooli ja Kaurikooli vahel. Nimetatud leppe esimesi vilju sai nautida juba selsamal õhtul, kui anti sarja „Muusikatund Otsa kooliga“ esimene kontsert. Vaatamata kiirele ettevalmistusele oli saali kogunenud üpris palju inimesi ning ise saalis olnuna võin kinnitada – elamus oli seda vihmase päeva jalutuskäiku väärt! Kontsert oli justkui väga hea kommikarp, täis eripalgelisi ja meeldivaid üllatusi.

Erinevalt üldlevinud traditsioonist algas iga number esinejapoolse väikese sissejuhatusega, kus vastavalt oma temperamendile ja julgusele räägiti lugusid sellest, kuidas keegi konkreetse pilli või esitatava palani jõudis. See lihtne ja siiras hetk muutis kogu õhkkonna koduseks, salongilikuks. Tundus, et ühtviisi hästi tundsid ennast nii publik kui esinejad. Esimese esineja, Nils-Kristjan Kosapoja ülesastumises võluski justnimelt seesama vahetus, ausus ja siirus.

Kontserdi üheks tipphetkeks oli kahtlemata Daniil Gretšnevi esitatud Rahmaninovi Prelüüd g-moll. Narvast pärit poisi mäng lihtsalt sundis ennast jälgima, haarates, võib isegi öelda, et lennutades Sind koos muusikaga. Oskuslik ja professionaalne intrumenditunnetus levis üle saali, suhtlus muusiku ja pilli vahel jättis kustumatu mulje. Hilisem Googeldamine tõestab, et vaatamata noorele eale (16) on poiss saanud nii mõnegi maineka konkursi tunnustuse osaliseks.

Kristliin Taimla harfipalad pakkusid ilmeka vahelduse. Siinkohal oleks vist paslik küsida, kui paljud lugejatest on üldse kuulanud harfi kui soolopilli? Nii mõnigi on seda kuniglikku instrumenti märganud orkestri viimastes ridades kuid soolopillina ei ole harf just tuntud ja pärast kolmapäevast esitust võiks öelda, et harf on saanud sellise suhtumise osaliseks teenimatult.

Rütmimuusika osakonna esindajana olid kohal Kirke Karja (klaver) ja Otto-Karl Vendt (trompet). Pisut ruttvad kuid sellele vaatamata säravad esitused jätsid taas kustumatu mulje, kummutades aeg-ajalt levinud mõttekäigu rütmimuusikast kui vaesest ja kergekaalulisest väikevennast. Sisukas improvisatsioon, säravad mõtted ja tehniliselt heal tasemel esitus pakkusid publikule meeldivaid ja värskeid leide helimaastikul.

Klassikalist laulu õppiv Kadri-Liis Kukk jäi silma Mart Saare esitamisega – tänasel päeval mitte just liiga sageli kõrvu sattuv repertuaar, mis võlub oma rahvusliku helikeelega.

Kirsiks tordil oli Anastassia Mišenkina omaloominguline pala „Evost“. Lihtsalt klaveripalaks oleks seda ilmselgelt vähe nimetada kuid iseloomustamiseks piisab vast sellest, et minu läheduses istunud kaks lasteaiaealist last küünitasid enda kaelad kaks korda pikemaks ja jälgisid nii suure huviga, et sel hetkel poleks vist miski suutnud nende tähelepanu röövida.

Järgmine Muusikatund Otsa kooliga toimub Kaurikooli saalis juba 17. novembril, Otsa noori muusikuid näeb aga juba 31. oktoobril Rakvere Kolmainu kirikus, kui toimub Hingedeaja kontsert.

Üleskutse publikule Otsime inimesi, kes kirjutaks oma kontserdiemotsioonidest sarja Muusikatund Otsa kooliga kontsertidel! Parimatele kirjatükkidele muusikalised auhinnad Otsa koolilt. Ootame Sinu emotsioone! Kirjutised võib postitada aadressil siimj@otsakool.edu.ee

Reede õhtuks olin Tallinn-Stockholm kruiisil:) Oli päris lõbus... Mingiks hetkeks olin küll juba suhtleliselt „rõõmus”, laulsime karaoket. Hommikusöögil pakuti vahukat ja nii see uus päev siis taas algas.

Stockis möödus aeg peamiselt sihitult ringi trampides. Ostsin endale seinakella ja kindad:) Tagasisõidu õhtune programm kordas suures osas eelmist päeva.

Pühapäeval oli esimene proov RRG Segakooriga (Elo palus mind sinna appi) ja esmaspäeval algas taas töö – hurraa!

Päeva „hetke” tiitli saab üks komisjon, milles oli rõõm osaleda. Üks liige küsis kõige lõpus, et miks me siin oleme? Küsimus jäi vastuseta!

Teisipäeval osalesin Keskraamatukogu üritsel „Vaata, kes laenutab!”. Tunnikese vältel laenutasin raamatukogus ilukirjandust, suutsin ühele inimesele ka Chesili rannal kaela määrida.

Reedel oli esimene Pangamaja kontsert – Mozart. Väike öömuusika. Ilus oli! Isegi väga! Mozart kõlas väga värskelt, kohati küll kuidagi rutakalt aga siiski hästi, Tobiase ööpala oli samuti haarav. Programmi koostamisel oli küll ka väike möödapanek. Eelviimaseks palaks oli Kia Kantšeli „Night prayers”. Sisuliselt äärmiselt raske ja kurb teos. Sellele vahetult järgnenud Mozarti neljas osa mõjus kuidagi kergelt mõnitavalt, üleminek oli niivõrd järsk. Aga võibolla on see mu isiklik probleem.

Pärast kontserti tuli pidu. Külalisteks oli 13 töökaaslast, kõik eranditult naised. Palju süüa, veini, muusikat ja nalja. Oli väga lõbus! Kell 1.15 lahkusid viimased, kell 1.30 oli mul aken avatud ja mängis Bachi viiulisonaat, avatud akna taha tuli politsei ja küsis, et kus siin see pidu on:) Midagi traagilist ei juhtunud.

Laupäeva hommikul olin Olev Ojasalu matustel. Nukrad on sellised päevad. Kogu hommikupooliku oli taas taevas hallisombune ja pilves... See „Liivimaa” teema hakkas taas kummitama.

Õhtul käisin koos Vahuri ja Ollega teatris Täismängu vaatamas, oli kusjuures täitsa naljakas. Õhtul taas väike vein, mis venis pisut pikaks.

Tänane hommik algas võileibade vorpimisega (külalisorkester tahtis ju süüa). Ingrid tegi suurema osa tööst aga alguses ma ikkagi püüdsin oma kokanduslikke võimeid üles näidata. Otsa kooli puhkpilliorkester andis kirikus väga hea kontserdi.

Teisipäeva õhtul vaatasin ära RT etenduse "Tuulte pöörises". Üldiselt oli päris hea. MIngit totaalset vaimustus ei tekkinud aga oli igati tore! Neljapäeval oli Tartus konverents "Usust, elust ja usuelust". Mulle kui usuasjades suhtelilselt kaugele inimesele kahtlemata ülimalt hariv päev! Eriti positiivne oli näha ühte pastorit, kes ise teeniva kristliku vaimulikuna esitas samad küsimused, mis mulle aehg-ajalt neil teemadel pähe kerkivad. Igatahes oli huvitav! Päeva teises pooles kohtusin üle pika aja A.-ga ja ka see oli vahva. Lisaks veel üpris pikk istumine Vanemuise kontserdimajas endise kolleegiga - mõned püris huvitavad jutud.

Reedel külastas linna sõprusdelegatsioon Césisest. Päevane ekskursioon ja seebi viltimine Jule galeriis, õhtune Jazzukohvik ja selle jätkulaulmine meie koorisaalis ja tantsunumbrid Kära Kantsis (muide teekonna Rahvamajas Kära Kantsi läbisime peaasjalikult polkasammul)- kell oli vist nii 4.30 kui koju jõudsin ja hommikul oli taas kooriproov. 

Laupäeval käisid Rakverest hetkeks läbi T&J. Käisime nendega Aquas mulistamas ja pärast eelmist õhtut oli see üpris värskendav:) Ja siis taas pühapäev... Pärast pikka magamist Tartusse, kus oli Solarega kontsert. Selle aasta esimene! kohtumine L.-iga, mis oli igati rõõmustav ja teine kohtumine A.-ga, mis oli samuti tore. Koduteel käisin läbi ka Kaareperest ja Palamuselt, oli tore taas sugulasi näha:)

Nüüdseks on taas märkamatult üks töönädal otsa saanud. Eile (reede) hommikul oli Keskraamatukogus kohtumine Islandi kirjanikega, jätkuüritusena väike arutelu veiniklaasi taga kõikvõimalikel teemadel - haarav. Õhtul üritati mind tantsukooli moosida aga no ma ei tea:)

Eilsesse mahuts veel RT noorte lavastus "Kunstveri ja pisarad" (kohati päris vaimukas) ja film "Naerata ometi" - suhteliselt depressiivne lugu.

K.