turundus.ballett

Reedel sõitsin Koeru, laupäeval oli Paides Meestelaulu Seltsi laulupäev. Samas toimus ka väikelinnade ja valdade meeskooride võistulaulmine, millest koos Kaevuriga võttis osa 4 koori. Eriti meeldejääv ja värvikas oli ühe koori tasutabänd, millest paratamatult tekkis mällu pilt filmist Ruudi - aktivisti (Ines Aru) juhitav külakapell laulis bussipeatuses. Võistulaulmisel avanenud pilt oli midagi sarnast - ülimalt süvenenud lõõtsamees, pisut hajameelne ja ringi vahtiv bassimängija ja äärmiselt aktiivse hoiakuga "bändi"juht. Seda kõike ikka heas mõttes, vahva oli.

Regilaulud keskväljakul olid lõputud ent lõppesid siiski enam-vähem normaalsel ajal. Õhtul istusime ema ja vanaemaga - palju juttu.

Esmaspäevast algasid mul uuesti tunnid K-Järvel (mis tähendab seda, et ma tõusin kaks hommikut täiesti üleloomulikult vara üles), teisipäeva õhtul osalesin Tammiku segaansambli proovis. Lubasin neid inimeste puudusel laupäevasel esinemisel aidata. Eks siis näis, mis sellest välja tuleb. Köha pole mul ikka veel ära kadunud:(

Kolmapäeva õhtul läksin Tallinna. Sealne korter on ikka veel külm ja niiske. Neljapäeval olin turunduskoolitusel, mis oli üle pika aja päris haarav. On tore kasvõi teada, kuidas asjad võiks olla. Sama päeva õhtul sõitsin Tartusse, Vanemuise Balletigala oli kena. Kohati muidugi isegi minu jaoks liiga alasti, kohati olid salvestused väheke nigelad aga tants oli väga hea!

Öösel jõudsin Palamusele ja täna hommikul taas kooli - hurra.

K.

Vennad

Näitasin/vaatasin eile filmi Vennad. Väga hea lugu! Kohati natuke julm ja sirge, ühel hetkel vist ka selline American aga sellele vaatamata liigutav ja haarav.

Teatud hetkedel hakkad mõtlema, et miks selline film on tehtud? Kohati näitab see Afganistani ja üldeüldse sõja kui nähtuse mõtetust, samas kohati justkui püüab Ameerikat õigustada. Kogu lugu on vägagi igasuguste piiride peal aga sellele vaatamata jääb maitsekuse ja sisukuse raami. Oleneb vist ka sellest, kui kriitilislet ja milliste eelarvamustega vaadata. Õhku jääb näiteks küsimus, et miks kapten reameest peksis? Kas see oli nüüd viha viimane purse või tõesti meeleheitlik katse ellujäämiseks? Hiljem läheb see mees ju sassi, seega kas see oli vaid tulevase hulluse eelmäng?
Omamoodi hea on filmi tegelaste valik. Selline "tüüpiline" Ameerika puidust köögi, kahe lapse, joodikust venna ja ekssõjaväelasest isaga.
Ühesõnaga: kel aega on, vaadake:)

Laagna mõisapark

Reedel käsin Marvo sünnipäeval, päris meeleolukas oli. Hommikul oli muidugi natuke karm üles tõusta ja Ida-Virusse tulema hakata aga sain hakkama:) Laupäeva esimene pool möödus Iisakus lauluvõistlust kuulates - olin järjekordses žüriis. Tohultult vinge oli see, et vanemad lapsed tegid kõike juba ise. Olid bändid, haarav muusika ja tohutu energia ise tegemisest - geniaalne!

Laupäeva pärastlõunal oli Jõhvi Gümnaasiumi laulu- ja tantsupidu, kus astus üles ka kuulsusrikas poistekoor:) Seekord oli tegelikult päris vahva. Tegime nats showd ja publikule vist läks täitsa peale. Nüüd on vaja poisid veel EMLS laulupäevaks ka mingisse vormi saada ja see saab vist raske olema:) Samas ilmselt arendav mõlemale osapoolele.

Pühapäevaks oli külmetus oma kõrgpunktis ja A.-L. proovis käis mul ikka korduvalt pilt natuke ringi. Sellele vaatamata oli tore, täna on külmetus ka pisut järgi andnud.

Õhtusse mahtus Laagna pargi külastus - müstiliselt kena koht! Peab nüüd natuke torkima, et saaks suvise kontserdi seal teha...

K.

väsimus

Pühapäeval, 4. aprillil, jõudsin nabinaga ka filmimuusika kontserdile. Üldmulje oleks võinud olla pisut glamim aga sellele vaatamata, laulud olid ju head! Kõige suuremaks üllatuseks oli minu nimi lõputiitrites:) Kõla nüüd küll tohutu egolaksuna aga väga armas korraldajatest. Mõnikord Sulle lihtsalt on sellist märkamist vaja!

Järgnevad päevad läksid paljuski sünnipäeva ootuses. Ma ei tea isegi miks, aga sel aastal oli see ootus kuidagi oluliselt suurem kui varasematel kordadel. Esimesed õnnitlused ja lilled tulid juba 7. aprillil. Muide esimesed lilled tulid inimestelt, kellelt ma seda kõige vähem oodata oskasin. Väga vahva:)

Esimene päris sünnipäeval saadud kink oli ka väga liigutav, sellele järgnes standartselt unine hommik, kus mul oli väga raske aru saada mida, miks ja kus ma teen. Koolis mõned isegi teadsid. Mõni embas, mõni karjus lihtsalt üle klassi. Igatahes oli vahva. Paljud osaliselt unustatud inimesed tuletasid ennast meelde ja see kõik oli väga kena.

Selle aasta suurim kingitus on alles tulemas, annan endale nädalase puhkuse Kreetal mai lõpus:)

Reedese päeva esimese poole istusin Olümpias seminaril ja kahjuks ei saa just öelda, et ma sellest põlvekrampe oleksin saanud. Iseenesest oli päris põnev aga paraku ei olnud mina ja minu tegevus mitte ühegi nurgaga selle asja sihtgrupp. Esimesed kaks ettekannet olid muidugi üldkultuurilise tausta poolest väga head! Ühe koostööprojekti tutvustust või siis moodsalt öeldes edulugu kuuldes oleks tahtnud saalist püsti tõusta ja välja marssida. Nimelt koosnes ettekanne pikast jutust selle kohta, kuidas Ida-Virus ei ole kultuuri, rääkimata siis inimestest, kes seda teeksid. Just nemad olevat näidanud 90% Sillamäe lastele esimest korda elus baleriini. Sillamäe lastele, linnas kus on kaks balletistuudiot, mitu tantsukollektiivi jne... Narva-Jõesuust on pärit Seletskaja, kelle ema õpetab seal tänase päevani aga nemad näitasid lastele baleriini. Mein Gott!

Kohvipausil sattusime rääkima ühe prouaga, kes oli veendunud, et Narvakatele tuleb õpetada eesti keelt ja ei suutnud mõista, miks see kuidagi talle ootuspäraseid tulemusi ei anna. Mina ka ei tea, mis võiks olla lahendus aga mina tean seda, et kui mina elaksin linnas, kus on ainult 4% seda keelt kõnelevaid inimesi, siis isegi kui ma selle keele ära õpiks, unustaks ma selle automaatselt. On täiesti jabur ja minumeelest ka ebaloogiline eeldada, et ametnik ja kodanik räägiksid eesti keeles, olles ise venelased. Kui kaks eestlast saavad Berliinis kokku, siis on elementaarne ja emapiimaga kaasa antud idee, et vaatamata oma perfektsele saksa keelele suhtlevad nad omavahel emakeeles (vähemalt isiklikul tasandil). Miks peaks kaks venelast suhtlema omavahel võõrkeeles, kui mõlema emakeel on vene keel. Kus on siin loogika? Ma ei üritagi vaielda väitega, et Eesti kodanik võiks ja peaks oskama riigikeelt, aga kui mul ei ole selles linnas seda keelt mitte kellegagi rääkida? Minu tuttavad, sõbrad ja töökaaslased on rahvuselt venelased, kellega ma seda eesti keelt praktiseerin? Ja veel üks mõte - mina olen oma olematu vene keelega saanud Ida-Virumaal, sealhulgas ka Narvas kõik asjad aetud! Loomulikult on asi ka selles, et minu suhtlusringkond on teine aga sellele vaatamata - see on võimalik! Kõik algab ikka isiklikust suhtumisest ja tahtmisest.

Päeva teise poolde mahtus väike koosolek Tallinnfilmiga ning uue Eesti filmi Punane elavhõbe esilinastus. Päris karm film muide, mulle meeldis:)

Õhtuks kutsusin iseennast sõpradele külla ja pidu lõppes klubis, ainult pisut ebaadekvaatses olekus:) Tegelikult oli tore.

Laupäeva hommikul kimasin maale. Embasin koduseid, pesin ära oma auto (mis oli muutunud liikuvaks Rotermanni soolalaoks) ja sõitsin edasi Avinurme poole. Suutsin ainult kaks korda sellel maalilisel teel ära eksida. Kui keegi peaks kunagi sattuma, siis ilusa kevadilma ja päikesega on vist raske leida maalilisemat tekonda kui Koeru-Rakke-Simuna-Laekvere-Avinurme. Vanad, natuke katkised või siis päris lagunenud majad, kurvilised teed, vanad puud, põllud ja metsatukad. Imetabane Eestimaa!

Laupäev lõppes Avinurme naiskoori juubeli külastamisega, mis oli ühtlasi ka minu esimene ülesastumine Oonurme segakoori ridades. Väga soe üritus oli. Ma ei tunne küll nende dirigent Marist isiklikult aga tundus olema ülimalt tugev, omapärane ja särav isiksus. Üldmulje oli väga soe ja ilus!

Esmaspäeval üritasin teha palju tööd kuna teisipäev möödus Tartus seminaril (messiturundus). Päris põnev oli, K.K seltskond minnes/tulles muutis päeva ääretult säravaks. Õhtul vaatasin meie kinos filmi The Cove ja kui poleks olnud niivõrd kena kevad, oleks vist masendusest küll jalgu trampinud. Väga julm tükk! Kuid sellele vaatamata soovitan neil vaadata, kes näinud ei ole.

Täna olin esimeses tunnis vist liiga suure ootusega ning seetõttu muutus kogu päev natuke nukraks. Samas lõunal käisin Sakal (imehea köök!) ning pärast seda külastasime Kukruse mõisa. Täiesti müstiline, milline muutus on seal toimunud. Ma ei jõua avamist ära oodata:) Kogu see maja oma looga, mitmepalgelisuse ja omapärasusega on lummavalt haarav.

 Loen hetkel Luhaääre raamatut Severjaninist. Ma vist ootasin sellest liiga palju. Pisut liiga riivav brutaalsus (mis minu jaoks ei ole seletatav omapärase stiili või taotluslikkusega), natuke sirge ja segav kirjaviis. Pealegi on raamatus masendavalt palju trükivigu. Võibolla on see tähenärimine aga mingitel hetkedel see ikka segab. Ja ma ei tea, kas see on nüüd taotlus, teadmatus või trükiviga aga mitte keegi ei tohiks kirjutada mängis lossitornis Shopani. Või on see mõni muu helilooja kui meile tuntud Chopin? Google paraku sellist ei anna:)

Lõppu veel üks tekst, mis mind viimastel päevadel on oma kurva iluga rünnanud.

K.

Säravad hommikulilledel
kastesed pärlid ja pärjad;
valus on tüdruku silmadel,
kui need on pisarais märjad.
Liblikad õiele lendavad,
hea on neil koos kogu suve ...
Poisid, kes täna meid embavad,
iialgi enam ei tule!

Kuumeneb veri, kuid jälle peab jahtuma.
Kumab üks lootus, siis jälle peab lahtuma.
Tuled ja oled - ja seadki end lahkuma.
Viige siit ära mind ometi juba!
Imet ei juhtu. Amet ei luba ...

Janused käivad ja neelavad,
lahke on neile me süli;
ilusaid sõnu ei keela nad,
sügavam tunne teeks tüli ...
Südant kui suudaksin veenda ma,
ütlesin: vaikides talu!
Kui oled mõnude peenramaa,
siis ära kasvata valu!

Kuumeneb veri, kuid jälle peab jahtuma ...

aprill

Reedesele Rakvere Teatri etendusele jäime P.-ga ainult õige pisut hiljaks:) Etenduseks oli 39astet. Kohati oli selles päris toredaid/andekaid leide kuid paraku ei saa vist öelda, et ma vaimustunud oleks olnud. Laupäeva hommikul (mis oli tänu kellakeeramisele liiga varajane) näitasin lastefilmi, sellele järgnes jalutuskäik Jõhvi pargis ja veel üks filmiseanss (Noorkuu). Viimase puhul ei saa ma paraku selle menule pihta. Esimene osa Videvik oli täitsa vahva aga Noorkuu - noh ma ei tea, pole minu film vist. Sama võiks öelda pühapäevase Avatari kohta.

Esmaspäeval algas jälle kool ja kolmapäeval käisin taas Rakveres teatris. Sedapuhuku vaatasin juba korra Ugalas nähtud Arkaadiat, mis oli vaimustav! Näitlejad olid pea samad kuid rollid vahetatud ja seetõttu oli etendus hoopis erineva hingamisega. Sain pihta päris paljudele alaliinidele, mis esimesel korral minust mööda jooksid. Super!
Neljapäeva hommikusse jäi üks äraütlemata tore lõunasöök. Nimelt läksin E. juurde paari allkirja võtma, kui pereema Helgal oli just supp valmis saanud. Pakuti värsket suppi ja pontšikuid - imehea.  Sama päeva õhtul oli kooriproovis 4 inimest, kurb!
Terve reedese päeva magasin sisuliselt maha, laupäeva hommikul oli mul esimene proov Oonurme segakooris. Vahva seltskond! Õhtul oli veel kontsert Mozart missa c-moll. Nibin-nabin hea!

K.