Eile käisin Estonias Balletiõhtul, mis koosnes kolmest lühiballetist. Neist esimene, "Enne öö saabumist", ei jätnud erilist muljet. Aga see vist oli pigem maitse küsimus kuna minu naaber oli sellest pea vaimustuses. Teise numbri suhtes olime ühel arvamusel („Pelléas ja Mélisande“) - mitte midagi liiga erutavat. See-eest kolmas, Schumanni teisele sümfooniale loodud koreograafia üllatas meeldivalt, mulle meeldis. Kuigi kokkuvõtvalt - oli küll aga vaimustus ei tekkinud... Selline ilusti ära tehtud aga ilma teatud särata.
Muide vaheajal oli kohvik kohutavalt külm. Koju jõudsin alles öösel ja hommikul tuli taas suhteliselt varakult ärgata, kell 11 algas Ida-Virumaa koorimuusika päev, millele eelnes väike proov Aita-Leidaga.
Koorimuusika päeval oli mul ka pisut rolli - viisin läbi ühe osa ühendkoori proovist. Päris vahva oli tunda käe all saalitäit lauljaid. Kena!

Õhtu lõppes kontserdimajas. Stile Antico kontsert oli vaimustav, vapustav, haarav, vinge, hingemattev ja mis kõik veel! Esmakordselt kogesin, et nii vana muusika võib olla niivõrd mõjuv. Vaatamata oma väsimuse astmele läks kontsert linnutiivul. Ilmselt oli parim osa lauljate vokaalne võimekus. Selliste häälte ja oskustega saab vist igasugust muusikat lummavalt esitada. Imetabane!
Ja nüüd olen kodus. Surmväsinud....


K.

Hurraa! Vana sõber kõõlusepõletik minu õlas on tagasi. Tänu sõbralikule arstile sain põletikule ka maiust tableti näol. Loodan, et see talle ei maitse...
Täna oli tunnis nõustaja. Üpris üldine värk.

Nädalavahetus algas kolmekäigulise õhtusöögiga (filmiline toit). Eelroaks vaatasin reede õhtul kodus Mihhalkovi filmi "12". Päris haarav ja ruttu lendav film, mis mängib korduvalt õiglustundega püstitades küsimusi, mille lahendamiseks tuleb valida kahe halva vahel. Kohatine dramaatilisus ei ole närvesööv, film suudab Sind haarata ilma füüsilist valu tekitamata ja see on ilus. Loomulikult ei ole tegemist mingi sisuliselt pehme filmiga kuid dramaatiline sisu on vaatamata oma sügavusele üpris pehme ja seega mõjub aegamööda.

Hoopis valusamaks kujunes niiöelda põhiroog, laupäeva lõunal vaadatud Trieri "Antikristus". Epiloogi imekena muusika ja ilus pilt loovad vaatamata oma dramaatilisele sisule illusiooni millestki soojast ja armastusväärsest. Laps samastub paratamatult ingliga. Ja siis kogu õudus algab. Argielu vestlused vahelduvad tõeliselt võigaste ja varjamatult koledate kaadritega. Tõeline õudus, mis lõppeb siiski jälle mõjuvalt ilusate kaadrite ja muusikaga.

Vaatamata jälkidele kaadritele ei lase see film mind ikka veel lahti. Üksikud kohad kerkivad suvalistel hetkedel ajusoppidest esile ja sunnivad ennast meenutama, enda üle mõtlema. Natuke kahtlane. Kusjuures sama emotsioon oli mul ka pärast "Europa´t", mis oli ju leebe! Sisu kõneleb minus edasi ja see vist ongi see, mis muudab kõik haaravaks!  
Pärast Trieri kujunes väga kergestitalutavaks desserdiks Rootsi menuroomaani "Lohetätoveeringuga tüdruk" alusel loodud film. Ega sealgi vaatajat just hellitatud - julmust, vägistamist ja roppust leidub kõikjal kuid võrreldes Trieriga oli see ikka lastefilm. Ei saa öelda, et ma sellest just vaimustuses oleksin olnud aga midagi kehva öelda ei ole ilmselt ka kohane. Põhjamaadele omaselt pisut rahulikum, vaiksemalt arenev kuid siiski jälgitav film. Tegelikult on päris tore näha, et ka väljaspool Hollywoodi tehakse kergemaid filme:) Vahva!

Laupäeva õhtul oli lühike vestlus R. - iga ja seegi oli vahva!

Pühapäeval käisin juuksuris ja üle pika aja saan vist öelda, et see oli väga tore kogemus. Juuksur E. suutis minuga samal lainel olla ja lõpptulemus sai isegi parem kui ma lootsin. Tore!

Õhtul toimus kooriüingu aastakontsert ja kultuuriministeeriumi vastuvõtt. Tegelikult tundsin ennast suhteliselt väsinuna aga seegi üritus sai läbi ja hilisõhtul olin taas omas kodus. Täna algas uus töönädal.

lesk

Teisipäeval käisin Rakeres LESKe vaatamas, päris tore oli. Peamine elamus tuli pärast etendust... Kogu publik paluti kohvikusse ja Teater korraldas viina, prae ja koogiga õhtusöögi. Väga üllatav üllatus, vahva!
Üldiselt on nädal taas ära jooksnud, midagi põrutavat pole olnud. Homme lähen Trieri vaatama. Eks siis näis...

Nädal on möödunud keskpäraselt, kui mitte öelda igavalt:) Neljapäeval vaatasin ära filmi 2012 ja kujutate ette, ma ei sattunudki sellest vaimustusse... Tüüpiline "katastroof ja maailma päästev mees" film. Aga võibolla olen ma lihtsalt pime ja ei suuda sellele kaasa elada, kes teab.
Eile toimus ülimenukas PESNJARÕ kontsert. Väga vinge oli! Nostalgiahõng lehvis üle saali ja nagu esinejad ütlesid: "Tore on näha nii palju noori inimesi 70-datest aastatest!"
Peagi algab Viru Laul 2010 ja oi seda üllatust, ma olen taas žüriis:)

Sain teada, et olen Kooriühingu aastapreemia nominentide hulgas. Preemiat küll ei saanud aga nominent on ka tore olla:) Täna algas igapäevane elu aga algas ilusalt! Kuidagi õnnelik päev oli. Käisin kinos "Telgitaguseid" vaatamas. Üpris omapärane.

 Õhtul oli ETV-s film "Drømmen" (Taani, 2006). Võluv!

Kokkola lõpp

Laupäeval oli niiöelda „international evening”, mis koosnes suurest hulgast erinevast muusikast (loe: päris vahva!) ja umbes samasuurest hulgast erinevate riikide tutvustustest (loe: osaliselt ilus ja osaliselt surmav). Kokkuvõtteks oli siiski tore. Erinevate riikide esindajad pakkusid oma rahvustoite ja mis seal salata, vaatamata kogu araabia eksootikale, oli Läti juust ja lehmakomm ikka kõige parem.
Pidu jätkus taaskord meie majas. Ühel hetkel kasvas see meie (mina ja Mary-Ann) ja soomes elava alžeerlase vaheliseks usuvaidluseks. Ilmselt on see minu seisukoht aga mumeelest ei kuulanud ta meid üldse. Tema viimane lause oli: „Kui vanad te olete? 21. Saage 25 ja siis räägime uuesti.” See on umbes sama hea, kui öelda kellelegi, et kallis, Sa oled nii loll, et sinuga ei ole mõtet sellest rääkida. Aga oli kuidas oli, huvitav siiski. 4-5 ajal hommikul läksid teised ära, meie M.-A- ga läksime magama 7 ajal. Oli ju vaja veel õhtu ja inimeste üle muljetada:)

Pühapäeva hommikul kuulasime Youth In Action programmi tutvustust mis, olgem ausad, polnud pooltki nii paeluv kui varasemad ühised musitseerimised. Sellele vaatamata andis see paar mõtet, mida peaks kaaluma. Tõeliselt vinge oli projekti koostamine pärastlõunal. Üks grupp töötas välja Filmiprojekti idee Austrias. Jääb vaid loota, et see saab reaalsuseks.
Õhtul oli taas saun ja istumine meie majas. Mul oli tunne, et araablane oli eelmise õhtu pärast endiselt natuke ärritunud ja omas teatavat süütunnet. Igatahes proovis ta tore olla ja see ei sobinud tema macho-kuvandiga üldse kokku. Aga see oli jälle minupoolne õelus, mis ei lõppe vist mitte iial.
Viimastena lahkusid lätlased ja viimasel õhtul toimus ka nendega üksteise leidmine. Rääkisime pikalt kahe maa koorikultuurist ja see oli üpris haarav.
Hommikul magasin loomulikult sisse aga tänu autojuhile, kes mu üles äratas, jõudisn ikkagi rongile. Pärast hommikuokohvi restoranivagunis vajusin unne ja koos väikeste ärkamistega magasin Helsinkini. Nüüd veel viimane laevaots ja kodune reaalsus on tagasi.
See kõik kõlab natuke naaiivselt aga oli tõesti tore kõiki neid inimesi kohata ja loodan siiralt, et see ei olnud viimane kord midagi koos teha.

K.

Üleeile oli Kokkolas plaadiesitlus, pubi oli päris vahva. Bänd koosnes Elvise-soenguga trummarist, patsi, vuntside ja õllekõhuga bassimängijast (kest tegi peaga imelikke liigutusi) ja alt laienevate valgete viikarite, patsi ja vuntsidega kitarristist. Viimane oli ainus, kes nägi kuidagigi välja, tal ei olnud ruudulist flanellsärki! Aga sellele kõigele vaatamata mängisid nad päris hästi, võiks öelda, ei lahe!
Pärast mõningaid jooke ja shote (peamiselt koos Mary-Anniga Liibanonist) vallutasime oma kambaga tantsupõranda ja hüppasime kogu selle ma-ei-naerata-mitte-kunagi soomlaste kamba ees. Omamoodi elamus oligi publik, kes elas kaasa ilma, et nad oleksid omanud väliselt ühtegi emotsiooni. Meie temperamentsete kaaslastega võrreldes oli see päris koomiline.
Lahkusime pubist kahe ajal, plaanisime võtta takso aga üks projektis osalev kohalik lubas meid ära viia. Lõpuks nägi see siis välja nii, et suhteliselt väikese Honda tagaistmel istus neli tüdrukut ja Keio oli pikali nende horisontaalselt nende jalgadel. Mary-Ann üritas mu teksaseid ja jalgu hammustada ja ma üritasin talle selgeks teha, et ma ei ole burger või friikas.
Villa Elbasse jõudnud, näppasime köögist mõned kommid. Kõik uksed olid lahti aga nagu hiljem teada saime, oli alarm siiski peal. Üritasime kohale saabunud ja ainult soome keelt kõnelevale turvateenistusele selgeks teha, et meil tuli kohutav piimanälg ja pealegi on uksed lahti, kuna küttesüsteem võib rivist välja minna ja siis on peamaja ainus koht, kus sooja saada (see on muide tõsi). Ilmselt sai ta aru, et nii lollide välismaalastega, kes isegi soome keelt ei oska, ei ole midagi teha ja läks ära, pidu jätkus meie köögis.
Vahepeal läks päris hoogsaks gossipiks. Muide tegime seda vene keeles ja ja peamine teema oli vene poiss, kes magas kõrvaltoas. Ei tea, palju ta kuulis või aru sai, hommikul oli ta igatahes üldse mitte kurja olemisega.
Päeval käisime marketis, et enast õhtuseks saunaks külma mahlaga varustada ja õpetasime Kätliniga bändile paar Eesti lugu, see oli vahva hetk!

Eile oli „Finnish evening”, mis koosnes saunast ja saunast ja siis veel saunast. Kusjuures eilne saun oli suhteliselt tobe. Kohe ilmneb minu rassisim aga – eile oli araablasi päris palju ja ühel hetkel hakkasid nad kõik päris valjult jutustama ja laulma, loomulikult oma keeles. Ja nad ei lõpetanudki! Peale selle trampisid nad kogu aeg sisse-välja ja jätsid 99% alati ukse lahti. Hiljem panin seda tähee ka kõigi muude uste puhul, kummaline. Valasime alguses kerisele veidi õlut ja see oli tore. Mõne aja pärast valas üks Tuneeslane kerisele morssi ja see oli vastik. Loomulikult hakkas suhkrune jook seal kõrbema. Väkk!
Peale sauna oli taas väike istumine meie köögis. Austerlane on päris vahva kuju. Teeb lahedat nalja ja on muidu ka tore (erinevalt tuneeslasest, kes kogu aeg laulab).Magama saime neljapaiku, hommikul ootas meid buss Kokkolasse.
Trampisin linnas kaks tundi ringi, jõin kohvi ja tagasi Villa Elbasse. Tuneeslased eksisid vist .linnas ära, igatahes bussis neid ei olnud.

Eile algas „koolitus”. Esimene töö oli paljulubav aga edasi tuli lihtsalt tuim hängimine. Koolitaja mängis klaverit ja kes viitsis, see laulis või mängis trummi. Paljulubav?
Omaette elamus oli õhtune saun. Mina ja austerlane jõudsime sinna teistest natuke hiljem – alžeerlased ja teised istusid nii umbes 40 kraadises ruumis ja rääkisid, kui palav siin ikka on. Me siis näitasime, kuidas me tavaliselt saunas käime. Nad pidasid päris kaua vastu.... Omaette elamus oli lumme sukeldumine.
Tänaseks oli õppeklassi kuhjatud hulk erinevaid instrumente, mida siis päev läbi vastavalt oma oskustele mängiti. Jällegi tore aga... Hommikul oli ka niiöelda lahtilaulmine, mis vähemalt minu arvates oli rohkem häälest lahti laulmine kui hääle lahti laulmine. Aga see selleks, pole minu asi iriseda.
Bulgaaria poiss norskab unes. Õnneks mitte kogu aeg... Siin on üks tore austerlane, ta on vist ainus, kes ei käi kogu aeg ringu jutuga „Oh, it´s so nice to see you or do that”. Võibolla olen ma üks õnnetu eestlane aga ma ei oska päris nii. Kuidagi võlts ja väsitav.
Ja siis on siin veel üks mees Marocost, kes kogu aeg laulab ja mängib klaverit. Ja selles lauses oli praegu ka irooniat, kuna mõlema tegevuse kvaliteet on minu meelest natuke kahtlustäratav. Kahe esimese päeva kokkuvõtteks peaks vist ütlema, et siin on tore olla - ümbrus, keskkond ja inimesed on vahvad aga koolitus kui selline.... nojah.

Sain täna ühe kirja imetabasusest ja see oli armas!

Õhtul läheme Kokkolasse ühe Soome muusiku plaadiesitlusele. Saab näha.

K.

John Keats

Täht, selge täht, kui võiksin olla sama erk,
liikumatu ent öö mustal siidil,
kui valvur jäetud üksi valgustama vett,
mis viib une vanal eremiidil ja aina pöörleb,
voolab taevast üle ning lihvib puhtaks unelevaid hingi.
Tekk katab pehmelt mäe ja orusüle ja valgeid helbeid pöörleb ümberringi...
kuid mina valvel: erk ent liikumatu,
palg kummargile kohal hapra rinna ning kuulatan,
meel unund lumesattu, ta hingamist... täht jäänud sinna,
ööst muutma sügavaks mu hinge hurma.

Ah valvata - või maitsta õilsat surma.

Nuusktubakas ja vein ja kaunis naine - neid, issand, anna meil, et poleks kaine.
Kui terved rahvad tõusvad üles hauast, siis minagi ehk kerkin kõrtsilauast,
et oma kolmikainsusele anduda - ja ikka üksnes sellele, võin vanduda!

tõlkinud Indrek Hirv 

Sõin laevas maailma kõige halvema hommikusöögi aga oleks vist patt viriseda. Hea, et seegi on. Ja ohtra ketšupiga saab seda ka pisut parandada, siis on litsalt kõigel maitsetul Felixi maitse:) Ja samal ajal mõtlen ma sellele, et Sa oled ärkamas. Tõused pisut unisena voodist, vaarud pesema ja oled kõige selle juures väga armas! Romantikalaine tulvab üle pea ja muudab armastusväärseks kogu ümbruse. Midagi on vist juhtunud, minuga.
Ma ei saa endiselt üle sellest eilsest lumest. See oli nii hea! Kuigi tõsi, lumes sumpav ja Mozartit vilistav mees Tallinna kesklinnas ei ole just igapäevane pilt. Aga tore oli. Ja tegelikult oli eilne film ka armas. Selles oli väga ilusaid kohti. Peaks seda luulet vist otsima hakkama.
Hommikune Helsinki mõjub värskendavalt. Kõnnin oma sajakilose kotiga seljas sadamast linna. See ei olegi nii raske kui algul arvan. Tõsi, otse raudteejaama ma ei jõua, vahepeal väsin. Aga see ei olegi oluline, kuna mul on aega.
On meeletult vabastav ja ilus tunne olla korraga täiesti võõras kohas täiesti võõraste inimeste keskel. Olen siin ju varemgi olnud aga mitte kunagi nii pikalt, et see tuttavaks saaks. Üksikud paigad tekitavad väikese äratundmise aga üldiselt on kõik siin võõras ja vahelduseks mõjub see puhastavalt.
Ma ei tea, kas linnast või siis väikesest uinakust ja praegusest kohvist aga tunnen ennast korraga tohutult värskena vaatamata sellele, et minu uni oli täna öösel väga rabe. Pidevalt jalutasid mingid inimesed mu unedes ringi ja ei lasknud olla. Tulid, olid ja läksid. Mõnikord on unenäod vastikud. Nad lihtsalt tulevad, tundmata vähimatki huvi, kas Sa tahad neid näha või mitte. Aga oleks ju kole, kui neid üldse ei oleks.

Olen juba kaks ja pool tundi rongiga sõitnud. Umbes sama palju on veel – paganama pikk maa. Väljas on imeliselt kena ilm. Hetkel hakkab vaikselt hämarduma aga veel mõni aeg tagasi paistis päike. Kõik on ümberringi valge lumega kaetud, samas jätab kogu maa kuidagi alasti tunde. Soome vanad puumajad on oivalised aga uuem arhitektuur on ikka sõna otseses mõttes kole. Praktiline aga visuaalselt täiesti väärtusetu.

Jõudsin Kokkolasse pooletunnise hilinemisega. Raudteejaamas oli mul auto vastas ja nagu kohapeal selgus, oli see pool tundi väga hästi. Järgmine rong hilines kolm tundi!
Villa Elba on täpselt selline, nagu ma seda mäletan -  väikesed majad metsa sees. Ainult lund on seekord rohkem. Olen ühes majas koos Romaniga (Venemaa) ja ... (Bulgaaria). Ei mäleta kahjuks nime aga vast kunagi selgub.
Tuleb välja, et ma ei ole siin üldse mitte ainus, kes ei tea, mis siin toimuma hakkab. Aga nii ongi tore ja põnev. Homme siis selgub.
Kuna olen Soome wifis siis on näiteks blogspot ja orkut automaatselt soomekeelsed. Päris põnev.

K.

lumes sumpamine

Eile  käisin üle pika aja tööl. Päris tore tunne oli! Õhtul käisin kinos (Särav täht) ja pärast seda oli kohutavalt kurb, tühi ja üksik olek. Isegi kohvipood oli kinni... Sumpasin siis Tammsaare pargis puusadeni ulatuvas lumes ja tuju paranes oluliselt. Ja kui te nüüd arvate, et see ei ole normaalne siis minge ja proovige - on küll!
Hommikul magasin paar minutit kauem kui tarvis ja sadamasse jõudes olid järjekorrad kilomeetrite pikkused. Kui olin väravatest juba läbi kõlas teade, et lõppes laevale pääs. See tekitas loomulikult minu väikeses unises peas palju segadust aga sain siiski kenasti kohale. Istun fuajee põrandal ja ei suuda otsustada, mida edasi teha...

K.

uus aasta

Eelmise aasta viimasel päeval vaatasin ära filmi COCO ENNE CHANELI ja see oli täitsa tore. Sisu mind võibolla niiväga ei puudutanudki (ja ei peagi) aga kohati oli pilt ilus ja see on väärtus (jah, see on juba minu vana mõte)! Õhtul käisime sõpradel külas ja aastavahetusel olin Vabaduse väljakul. Ei olnud midagi erilist, lihtsalt vabaduse väljak rakettidega. Aga see selleks, kui nii peab siis järelikult nii on. Klubisse sisenemine mustas mõnevõrra närvi ja välistas selle külastamise mõneks ajaks aga üldiselt oli õhtu ju tore:) V. ei andnud T. - le numbrit ja seetõtu venis pidu pisut pikemaks kui oleks pidanud aga ikkagi... tore oli.
Järgmine päev sai peamiselt maha magatud, see ei kõla vist eriti originaalselt.

Ja täna oli mul Kolgas
kontsert. Kontsert ise oli tõsine kalatööstus, vähemalt minu poolt aga maja äratas taas igasuguseid mõtteid ja tundeid. Nendes majades on midagi, milleni meie vist mitte kunagi ei küündi. Vaatamata sellele, et majad ise on tihti väliselt masendavas olukorras, neis on midagi. Ja seda "midagit" polegi võimalik kirjeldada. Minge proovige seista üksinda mõne mõisa vestibüülis või vanas saalis, vaadake poolenisti alla kukkunud lühtrirosette, katkiseid karniise, langevat stukki ja kooruvat värvi. Võibolla tunnete sama.
Pärast kontserti käisin M. - il ja tema väikesel tütrel külas. Väga armas oli!


Õhtu lõppes von Trieri filmiga EUROPA. Vaadake parem ise...

K.