sügis

Ei jõua siia kirjutada... ja alati pole vist põhjust ka. Kuigi võluvaid emotsioone on viimasel ajal olnud, kohati lausa ülevoolavalt palju.

Oma viimase sissekande ajal istusin Rahvusraamatukogus Infopoliitika foorumil. Läks kogu päev aga tuli ainult kaks head mõtet. Pisut ajaraiskamine aga nii läheb, kui eelnevalt ei süvene. Igasugusesse reklaami, ka koolituse ja seminari omasse, tuleb skeptiliselt suhtuda. Või? Igatahes ühel hetkel see päev lõppes.

Sõpruse kino trepil kohtusin Katriniga (seesama, kes oli Veneetsias), tõmbasin endale arvutisse multikaid ja tagastasin plaadi. Ta on tore!

Hommikul juhtusid "toredad" tehnilised äpardused, mistõttu hilinesin koosolekule ainult 49 minutit. Piinlik.

Reede õhtu oli broneeritud Paidele - etendus Dance by Pärt. Ma ei tea, kas tegemist on Jõhvi Balletifestivali hea kooli ja ärahellitatud maitse või millegi muuga aga ma oleksin oodanud rohkem. Oli paar head numbrit aga üldiselt... Ma ei tea. Minu pilt muusikast oli hoopis midagi muud kui see, mis lavalt paistis. Aga võibolla on see minu probleem? Võibolla olin mina tol õhtul saalis ainus, keda häiris ilmselge üle lavastamine ja liigne lavaline sahmimine? Ei tea, igatahes nii oli. Ja siis veel - ma ei saa aru, miks nad ei kasuta Pärdi III sümfoonia normaalset salvestust. ARGH!!!

Etendusele järgnesid kõned ja vastuvõtt.... nagu ikka. Üks nali juhtus ikkagi ka. Nimelt olid kohalikud osavnäpud valmistanud tordi, millel peal Arvo Pärt 75 ka katke viisist "Käin juba lasteaias". Paluti siis maestrot, et vaadaku see torti ja avastagu, mis laulga on tegu. Pärt vaatab, muigab ja ütleb: "Siin on vale noot". Nimelt oli ühe b asemele tulnud as:)

Laupäeva hommikul sõitsin Oonurme. Vastavalt tavale jäi loomulikult pisut hiljaks kuid sellele vaatamata oli armas. Tegin kooriga esimest korda proovi ja tegelikult oli tore. Ma ei tea kohe miks, aga mulle meeldivad sellised väikesed armsad kollektiivid.... Hingamine on kuidagi soe, kodune ja armas.

Õhtul osalesin Jõhvis Laulukaruselli salvestusel. Lapsed laulsid, kaamerad filmisid, nagu ikka. Õhtu muutis eriliseks üks Rakverest pärit poiss.

Intervjuu. Meelis Kompus: "No ütle Kaspar, kui me nüüd siit Jõhvist tagasi Tallinnasse sõidame ja teel ka Rakverest läbi läheme, milliseid kohti peab kindlasti külastama?". Poiss: "Linnus, Tarvas ja Pärdi skulptuur." Saate isegi aru... esiteks on üliarmas, et kuju on nii ruttu omaks võetud. Laps tõstab selle samale tasemele Linnuse ja Tarvaga. Teiseks kuna antud asjaga sain siin linnas ka mina pisut sahmida siis on isiklik side olemas. Oli väga soe hetk!

Järgmisel päeval kuulasin Jõhvis Virumaa Kammerorkestri kontserti. Kirjutasin sellest ka Virumaa Teatajasse:)

Sügisesene värskusepuhang kontserdisaalis

Keio Soomelt

keio.soomelt@rakvere.ee

Virumaa Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli keelpilliorkesri kontsert Jõhvi kontserdimajas pühapäeval, 19. septembril (sama kavaga esineti päev varem ka Rakvere Pauluse kirikus) pakkus rohkelt positiivseid üllatusi ja muusikalisi leide.

Viimase paari aasta jooksul olen kuulnud Jõhvi kontserdimajas palju eripalgelisi kontserte ja muusikuid ning võin täie siirusega öelda, et pühapäevane muusikaelamus ületas nii mõnegi varasema! Võibolla oli just õpilaslik värskus ja ideede puhtus see, mis pani ka tuntud lood eriliselt helisema. Silmnätav ja kuuldav entusiasm ja armastus oma tegevuse vastu, palgatöö puudumine lavalt.

Kontserdi avalugu, A. J. Neeme „Lumeöö” kõlas pehmelt, värskelt ja soojalt. Ilmselgelt on tegemist looga, mille autor tunneb oma instrumenti, keelpilliorkestrit, ideaalselt. Lisaks heale kompositsioonile tõstaks esile ka orkestri kõlakultuuri. Tausta teadmata ei oskaks arvata, et tegemist on erinevate jõudude koondorkestriga. Kui tavaliselt kõlavad sellised üksused pisut rabedalt, siis antud kooslus jätab mulje, justkui oleks aastad kokkumängu harjutatud. Justnimelt kokkumängu, kuna solistidest orkester ei ole orkester vaid teatud hulk soliste. Antud juhul on aga kõla vastupidine – meeldivalt ühtlane, pehme ja sulanduv. Orkester leiab justkui ühtse hingamise ja rütmi, mis voogab kokku meeldivaks kõlaliseks tervikuks. Pala justkui võtab hellalt kuulajal käest, kutsudes teda mõnusale jalutuskäigule edasisel helimaal.

Järgnevad Vivaldi „Kontsert 2-le viiulile a-moll” ja Sügis tsüklist „Aastaajad” annavad võimaluse nautida väga head sooloviiulit. Kahele viiulile kirjutatud kontserdis on tajuda väga head ansamblit solistide (K. M. Kits ja M. Tiimus) ja orkestri vahel. Ka solistide omavaheline koostöö on tihe ning tulemus seetõttu nauditav. „Sügise” solisti R. Traksmanni puhul tõstaks esile äärmiselt värske ja siira esituse. Ilmselt on igal vähegi muusikaliteratuuriga kokku puutunud kuulajal teosega mingi side olemas ja seda suurem on väljakutse teha oma esitus silmapaistvaks, haaravaks ja uudseks. Noor solist seisab oma ülesannete kõrgusel, haarates tehniliselt puhta mänguga kogu saali. Tõsi, larghettos oleks võinud olla pisut rohkem kandvust, kuid kiirete osade säravus varjutas selle pisiasja ning muutus tervikpildi igati meeldejäävaks. Mängus on ühendatud head tehnilised oskused, sisukas esitus ja märgatav solistipoolne terviknägemus. Jääb vaid loota, et praegusel talendil jätkub tahet ja jõudu edaspidiseks!

Kontserdi teises pooles esitatud A. Pärdi IV sümfoonia „Los Angeles” ei ole valdavalt õpilastest koosnevale orkestrile võibolla just lihtsaim repetruaar. Juba teose taust nõuab teatavat sügavust, mõtiskelu ja süvenemist. Sümfoonia on nimelt pühendatud Mihhail Hodorkovskile. Siinkohal saan vaid kinnitada, et orkester seisis oma ülesande kõrgusel. Taaskord väga terviklik sisuline esitus ja heal tasemel tehniline ning kõlaline teostus. Usun, et nimetatud teose ettekanne Rakveres ja Jõhvis andis ka Pärdi Pidnädalatele teatava meeldiva lõpuaktsendi. Siinkohal jääb vaid tänada dirigent Toivi Peäsket ja kõiki muusikuid pakutud elamuse eest!

Õnnelik on linn, millel on oma orkester. Erti õnnelik on aga linn, kus on hästi mängiv orkester!

Ja siis algas uus nädal ja uus elu...

Nädala esimesse poolde mahtus suhteliselt töine sahmimine, midagi "põletavat" ei tekkinud. Mõned uued ideed, paar projektiplaani aga neist on mõtet vist rääkida alles siis, kui need peaks kunagi kuhugile jõudma.

Neljapäeval avati Noortekeskus uutes ruumides. Võrreldes eelnevaga peaks võimalusi olema ääretult. Loodetavasti tekib ka kasutamine.

Reedel sõitsin Türile - Aino Linnas sai Järvamaa Hariduspreemiate jagamisel elutöö preemia. Mina õpilasena olin uhke!

Õhtul sõtsin maale. Väike istumine ema ja vanaemaga, oli samuti tore. Kodus on vist alati tore:)

Ja siis tuli laupäev, üle pika aja üks ilusamaid päevi üldse. Hommikul sõitsin Albusse. Väljas oli IMELINE kuldne sügis, automakist ikka seesama Pärdi III sümfoonia. Kohati on tunne, et olen sellesse teosesse kinni jäänud. Kuidagi ei suuda ennast sellest lahti rebida, eriti sügiseti.

Seminar Albus ei olnud just meelierutav, halb ka ei olnud. Normaalne, mida iganes see siis peaks tähendama. Aga võluvad olid hommikune teekond läbi sügise, lõunane raamat pargipingil ja pärastlõunane Vargamäe muuseum. Sügis on kohati imeline! Pühapäevane sügis seevastu oli hall, pives ja sombune. Kolmainu kirikutorni tipp oli mattunud uttu, Solare esines linnuses mihklilaadal.

Ja täna algas jälle uus töönädal... Võibolla on see ennatlik aga vähemalt õige pisut on tunne, et töösse hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem. Kohati on see täitsa ilus tunne!

Lõppu veel üks tsitaat Õpetajate lehest. Siim Aimla ÕPL 24. september 2010: "Ka pärimusmuusikale ei vaadata, nagu Aimla väljendub, enam kui "kampsunis tüüpide jaurami raputamisele", vaid kui tõsisele tegevusele." 

Chattisin täna ühe oma endise õpilasega, kes hetkel kodus haige... Ja siis ta küsis, et kas ma läksin nende pärast ära... Ja ütles, et ma olin parim ja mind igatsetakse koolis... üliilus emotsioon oli! Päev on jälle ilusam:)

PÄRT

Viimased hetked Veneetsias Eilne õhtu jäi Veneetsias selleks korraks siis viimaseks. Hommikusele rühmatööle jäin hiljaks ja nagu varem, et ilmutanud ma ka seekord üles liigset entusiasmi. On suhteliselt keeruline minna põlema projetist, mis Sulle isiklikult ei meeldi teemal, millest sa eriti palju ei jaga inimestega, kes Sulle eriti ei sobi. Aga täitsin ruult oma osa ja lõpptulemus oli rahuldav – meie projekt võitis!

Pärast rühmatööd üritasin linnast taas marke osta, ei leidnud. Jääb mulje, et tegu on mingi „kriisiga”:) Pärast õhtusööki ühes armsas sisehoovis sain kokku Katrini ja Matiasega. Kuna jõudsin kohtumispaika Markuse väljakul pisut varem, sain seal tänavalaterna valguses lugeda. Võibolla on emotsioon ületähtsustatud aga on pisut eriline istuda maas Markuse platsil ja lugeda romaani Kölerist. Seesama plats, mida inimesed päeval pildistavad, millel kõndides ahmitakse õhku ja ollakse õnnelikud. Ma küll ei oska alati seda õnne jagada aga istuda oli seal päris tore.

Hommik oli vihmane ja seega jäi linnas jalutamise plaan poolikuks. Niipalju siiski, et leidsin postkontori ja pärast mõningast järjekorras seismist sain oma ihaldatud margid. Vesi on linnas tõusnud, tänavad kohati vee all... Linn on tore aga elada siin ei tahaks. Kuidagi liiga kitsas, liiga vesine ja hall.

Pärast chek-ini Marco Polos leidsin tooli, prosecco ja raamatu Lutsu mälestustega. Elu on mõnikord tore!

Amsterdam ... oli niiske, pisut vihmane ja üldse mitte soe. Kuum kohv aitas, jalutasin ringi ja ühel hetkel sõitsin tagasi lennujaama. Raamat jätkus. Estonian Air suutis taas pisut üllatada aga kõige hullem see polnud. Neljapäeva pärastlõunal olin Tallinnas ja Reedel algas taas töö. Kontserdini oli jäänud üks päev!

Reede õhtul olin teatris Jazzukohvikus leti taga tööl... vaikne õhtu. Öösel vaatasi üle veel spordihalli. Ehitus käis, kõik oli justkui OK.

Ja siis tuli laupäeva hommik. Uudis nr. 1 - saal polnud öö jooksul sisuliselt üldse edasi liikunud. Tele ja teises endast väljas, vihma tibutab ja kõik on kole. Tiina leidis uued inimesed ja läbi suhtseliselt suure ime jõudsid asjad valmis.

Kell 17 avasime kirikus Pärdi kellamängu. Rahvast oli üllatavalt palju. Väga soe ja armas üritus! Päeva visuaalne nael oli kindlasti kell 18 keskväljakul lavastatud kuju "Noormees jalgrattal muusikat kuulamas" lavastus. Publik, sh. ka maestro jäid rahule ja see on peamine.

Kell 19 alanud kontsert sujus ka kenasti. Päris ausalt öeldes oleksin oodanud ERSO-lt natuke rohkem paindlikust ja kõla aga võibolla oli põhjus ka selles, et kontsert toimus spordisaalis. Õhtusse jäid veel mõned toredad vestlused, üleväsimus ja sellele järgnenud surmaväsimus.

SEB Jooks Pühapäeva hommikul otsustasin, et jooksma ma ei lähe! Enesetunne ei olnud nii ilus. Pärast kolmandat kõnet teatati, et buss on kohe ukse ees - kostüüm selga ja vutt vutt vutt. Nojah - mis mul üle jäi? Jalutasin Helgiga raja kangelaslikult läbi ja me ei olnud päris viimased:) Igatahes kui kohale jõudsime, ei olnud finišit veel kokku pakitud:P Õhtul kohtusin veel Aita-Leida inimestega. Esmaspäeval olin taas korraks Jõhvis aga muidu on nüüd siis töö töö töö...

Sa oled keset massi, aga Sa oled üksi. Sa oled keset linna, aga Sa oled üksi. Mõnikord on see üksindus hea, vahel pisut nukker. Näed asju uues valguses. Mõni mõte Su elus muutub selgemaks ja mõne suudad taas segaseks mõelda. Jalutasin täna taas mööda tänavaid. ...üksi

Ühel hetkel märkasin kahte koolitusel osalevat tüdrukut ja sõin nendega koos pitsat. Erilist jututuju ei olnud aga kuna nad olid UK-st, sujus vestlus siiski. Inglastel on lõputult viisakusfraase, millega pause täita, a´la Itaalias on ikka nii tore ilm või meil Yorkis küll sellist pitsat ei saa. Tegelikult oli see kena, et nad mu sööma kutsusid. Oleksin taas jõlkunud mööda tänavat, ostnud migit värvilist kola ja suutnud ennast pooleks mõelda.
Olen tagasi San Servalol, täna on saarel pidu:)

The most important is the face Üks lugu veel filmifestivalilt. Esimesel päeval ronisime Katriniga ühele katusele, kus oli kena vaade. Teisel päeval samuti. Seekord oli küll mingi kett ees aga see meid oluliselt ei takstaud ja märkamatult olime žürii privaattsoonis. Tegime ette olulised näod, sõime ja jõime. Vahepeal käisime filmidel ja taas tagasi katusele. Kolmandal päeval tuli üks turvamees küsima, et kas meil on õigust seal olla. Seletasime mingi segase jutu kokku ja sel ajal, kui tema läks telefoni otsima, lahkusime. Seekord ilmselt lõplikult. Oli naljakas:) 
Täna on pidu San Servalol. Otsisin õiget kohta, mingil hetkel sattusin ühe turvamehe ette, kes mu teed blokeeris. Näitasin filmifestivali akrediteeringut ja rääkisin sihilikult ainult Eesti keeles, mees astus teelt ära ja täiesti kogemata olin mingil filmiportaali esitluspeol. Väike prosecco ja suupiste.
Kokkuvõte - vehi oma akrediteeringukaardiga, ära lase ennast segada ja oledki tasuta peol... Itaalia!

Venice 2010

Koolitusprogramm on lämmatav.... Seda kõike on liiga palju ja kohati on see ka natuke valimatu. Ja mis peamine - kõrval saarel toimub filmifestival, mida me ei saa eriti külastada, kuna meil ei ole selleks lihtsalt aega. Nukker!
Esimesel õhtul koperdasin lihtsalt mööda linna ja see oli tore. Ma ei saa öelda, et ma oleks Veneetsiast vaimustuses (liiga palju inimesi, liiga vähe ruumi) aga üldiselt on siin tore. Eriti armsad on väiksemad kirikud. Sattusin ühte sellisesse Vivaldi näitusele, ekspositsioon Veneetsia viiuliehitusest, oli huvitav.
Linnas liikumine on suhteliselt keeruline kuna kohati tänavad lihtsalt lõppevad kanaliga... Kõik, mille kohta kohalikud ütlevad, et See on kaugel on tegelikult siinsamas. Paraku on tihti ka nii, et kui kohalik ütleb, et See on väikese jalutuskäigu kaugusel trambid sa väga kaua... Kuna otseteed ei ole, kanalid on vahel.
Samas vahva on see, et erinevalt Lissabonist tänavad ei haise:) Inimesed on sõbralikud ja see on vist peamine.

Kolmapäeva õhtul käisin esimest korda Lidol (saar, kus toimub filmifestival). Valisime välja linastuse Blue Moon Beacil ja film oli päris hea - Cowboys and Communists. See oli küll lühifilmide kavas aga tegelikkuses oli tegemist pigem tunnise dokumentaalfilmiga erinevate maailmade, mõtete ja arusaamade kohtumisest. Hea oli just see, et filmi ei olnud topitud mingeid teravaid efekte või tohutuid draamasid. Tavalised inimesed oma veendumuste ja arusaamadega, mis omavahel ei haaku. Õhtul käisime Katriniga veel väikese linnatiiru...
Neljapäevased filmid olid kaos! Seisime rämedalt pika järjekorra, võitlesime piletite pärast ja tulemus - masendavalt igav!
Reedene õtu möödus taas peamiselt mööda linna jalutades, samuti laupäev. Laupäeva jäi veel ka üks lüifilmide seanss, mis oli hea! Sain endale mõne ka DVD-l:)
Kohe tuleb lõputu virin aga on asju, millest ma aru ei saa. Me kurdame, et Euroopa filmil ei ole raha, levitajaid, publikut aga me ei räägi sellest, miks ei ole? Me kurdame, et superkinod haaravad vaatajaskonda aga miks nad seda teevad ja kuidas saaks nendega võidelda, selleni ei jõuta. Halin.
Samas on olnud ka paar päris toredat esinemist. Inimesed räägivad oma tegemistest totaalse kirega, loobivad ideid ja panevad Su kaasa mõtlema, andes ühtlasi ka sisendi Sinu igapäevaelu muutmiseks/parendamiseks/kirgastamiseks.
Kuna sattusin juba iroonialainele siis ei saa jätta rääkimata ka kahest Läti prouast. Ei taha olla rassist aga: Koolituse alguses palutakse välja lülitada telefonid, kuna see segab tõlketehnikat ja esinejaid. Samuti mainitakse, et on ebamugav, kui keegi telefoniga sisse-välja jookseb või kohal räägib. Ühel hetkel heliseb proual telefon, ta vastab, räägib umbes 5 minutit sosistades. Mõne aja pärast kordub sama seik.... Tuleb küsimuste esitamise voor ja ka proua võtab vaevaks küsida. Esineja hakkab vastama, proua seletab samal ajal naabrile, mitu kohta on tema kinos... sellised inimesed on ka olemas:)
Veneetsias peab sõitma Vaparettoga, see on siis ühistransport veel. Üldiselt on neil kindlad liinid aga nagu kõik muu, on ka see kokkuleppeline:) Ja tegelikult on siin tore. Nagu ma juba mainisin, kohalikud on väga sõbralikud, ilm on hea ja elu ilus.