Nädal läks Pärdi ja muude asjade tähe all taas libisedes mööda. Kolmapäeval vahetus linnas võim, reedel oli Kriisade Orelite Üheshüüdmine. Esimese sündmuse kohta ei oska palju kaasa rääkida kuna ei tunne inimesi. Jääb vaid loota, et vähemalt poliitilisted põhjused minu tööd oluliselt ei mõjuta. Reedene üritus oli aga tore. Tore just seetõttu, et filmi "Orel" vaatamine ja hilisem oreli hüüdmine kirikus muutus kuidagi nii koduseks ja armsaks. Olen Marjule üdini tänulik Meil aiaäärne tänavas viisi eest, see liigutas oma emotsiooniga sisikonna paigast.
Laupäeval olid minu esimesed konserdid Solarega. Võib vist öelda, et läks kenasti. Esimesel kontserdil suutsin küll ühest loost pooled lehed ära kaotada ja teisel kontserdil tekkis ühe loo sisse enam kui kummaline paus aga sellele vaatamata - oli kena! Koor hakkab tuttavamaks muutuma. Esimene kontsert Käsmus jäi meelde ümbruskonna helgusega. Vana kapteniküla, päike, inimesed väikeses puukabelis. Teisel kontserdil tekkis samuti haarav õhk, väljas ulus tuul ja ladistas vihma, pimenes. Väikeses valges kabelis laulsime meie, pausid täidetud vihma pekslemisega vastu vanasid aknaruute. Argh kui romantiline:)
Pühapäeval taas Pärdi kontsert kirikus -seekord Cello8ctet Amsterdam ja Vox Clamantis. Tšello on jumalik pill, eriti kui seda hästi mängida. Sel pühapäeval Kolmainus tõesti mängiti hästi! Kõrvad puhkasid ja hing lendas.
Tänasesse hommikusse jäi paberite viimine ülikooli (nüüd peab siis pöialt hoidma), seejärel algas lend Veneetsiasse. Päeva esimene pool on kokkuvõetav sõnadega lennuk, halb toit ja suhteliselt hea raamat Kölerist. Estonian Air isegi üllatas teenindusega:) Tühised neli tundi Berliinis Tegelis ja taas lennukile. Veneetsiasse jõudsin veel päikesepaistes. Turisimiinfo sabas oli üks õnnetu näoga hiinlane, kellel sama siht. Kopereerusime ja pärast mõningast ekslemist, kohvritega mööda lennujaama kappamist, bussi ja kahte veebussi jõudsime kohale. Veebuss on siis selline suurem paat liinibussi ülesannetes. Alused on madalad ja esimesel korral on tunne, et vajud koos sellega põhja kuid tegelikult on need päris vahvad:) Pimeduses mööda kanaleid sõites just palju ei näe aga tuled kallastel on ka kenad.
Elame linna lähedal saarel, kümneminutilise paaditee kaugusel olulisematest asjadest. Homsest algab programm, mis on metsikul tihe. Võibolla sab mõni päev vahepeal ikka linna ka põgeneda:P

Kammerkoor Solare "Otsimas iseend"

Kammerkoor Solare esineb kontsertidega “Otsimas iseend”, kus esitatakse muusikat omadelt ja laiast ilmast, 28. augustil kell 18 Käsmu kirikus ja kell 20 Vainupea kirikus.
Olulisel kohal on tänavuste juubliaride Veljo Tormise ja Arvo Pärdi looming. Neist mahukaim on Tormise 9-osaline tsükkel “Ingerimaa õhtud”, millest kammerkoor esitab kuus osa
Lisaks võib kuulda Ludovico da Viadana, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Carole King’i, Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Rein Rannapi ning Solare endi lauljate Kristo Matsoni ja Jaanus Nurmoja loodud laule.
Kava nimetusel on eeskujuks Matsoni laulu “Otsida iseend” pealkiri, mis väljendab eelkõige kõigi kontserdil osalejate võimalust süüvida ühiselt enesesse - kes muusikat kuulates, kes seda esitades.
Ühtaegu tähistab “Otsimas iseend” koori enda uusi loomingulisi eneseotsinguid, mida võib aimata kasvõi kava žanrilisest mitmekesisusest.
Peadirigendi Elo Üleoja kõrval astub Solare dirigendi rollis esmakordselt üles Keio Soomelt, kes oli koorirahva rõõmuks nõus asuma suurenenud töökoormuse tõttu lahkunud dirigendi Marge Matsoni asemele.
 

Toimetas Inna Grünfeldt, reporter

allikas: http://www.24tundi.ee/?id=302978 

Pärdi muusika filmis

Hommik algas päris hilja kuid ühel hetkel olin taas elus ja teovõimeline:) Sahmerdasin mööda linna reklaamidega ringi, vaatasin üle eilsed fotod ja oligi aeg linnusesse minna, kus näitasime Pärdi muusikaga filme. Esimest korda vaatasin täispikalt ära filmid Operaator Kõps seeneriigis ja Hiirejaht. Tõeliseks üllatuseks oli, et saalis oli inimesi. St mitte just massid aga siiski oli inimesi, kes ei olnud minu tuttavad - st inimesed, kes olid kohale tulnud filmide pärast, mitte minu terroriseerivate kõnede peale:) Ühel hetkel avastasin ennast dokumentaalfilmi tõlgina, ei olnud väga veenev etteaste aga oluline sai vast räägitud:)
Õhtu esimene põhifilm oli Ukuaru. Minu jaoks oli see esimene kord nimetatud filmi näha ja mulle tõeliselt meeldis. Muidugi traagiline aga ilus ja huvitav. Hea näitlejatöö ja haarav lugu, hea!
Viimane film The good sheperd oli samuti haarav kuigi minu blondile peale kohati pisut keeruline. 
Kuna teemaks oli Arvo Pärdi muusika filmis siis vist esmakordselt jälgisin filmis lisaks pildile ka spetsiaalselt muusikat - päris põnev, proovige!

Eilne õhtu lõppes Tallinnas Viru keskuse katusekinos - Bennys Video oli pisut karm aga hea! KOhati ilus aga peamiselt huvitav, haarav:)
Hommikul utoopilisel ajal äratus ja Rakverre. Esimene rõõm - kirik on kinni ja orkester proovi teha ei saa:) Asi siiski lahenes ja lõpuks oli kontserdil päris palju inimes. Edasi pargkontsert ja ühtelaulmine. Võib vist öelda, et õnnestunud päev vahvate sündmustega!

ja ongi sügis

Päev läks taas ringi sahmides, õhtul oli Kaevuri proov. Pärast proovi koju minnes ei suutnud kohe oma katusetuppa tulla, jalad kiskusid mööda Pikka tänavat allapoole, tegin linnas tunnise jalutuskäigu. Ja siis tundsin sisse hingates esimest korda sel aastal, et minu jaoks on sügis käes. Esiteks on väljas pime. Justnimelt pime, mitte hämar. Tänavavalgustus heidab sellist sumedat tunnet, mida ei ole talvel või kevadel ja mis peamine, õhk on absoluutselt teistsugune. Võrreldes suvega värske, kuid samas sügiseselt väsinud, täidlane ja ilmselt varsti tarduv, täis surevat elu. Erinevalt klassikalise surma mõistest ei ole sügiseses surmas traagikat, on väärikas tagasiastumine ja talvele tee andmine, elu loomulik jada.

Pulmad, proovid ja lastekodu

... elu kogu oma värvikirevuses tahab kohati lämmatada ja talle aitab kaasa loomulikult ilm. Kohati on tunne, et lihtsalt ei ole elamiseks õhku. Samas vaikselt on juba tunda ka sügist, mis üle pika aja tundub kuidagi vabastava ja helgena. Paratamatult tekivad taas need "Liivimaa väikemõisa" emotsioonid. Silme ees on vanabalti häärber. Sügiseselt hämar ruum, suured kaheksaruudulised aknad, akna taga vihm ja vana, värviliste lehtedega park. Kisb vist jälle kriipivalt romantiliseks... Ise ka ei tea, miks või kustkohast aga selline pilt kummitab mind pea igal sügisel ja on täiesti lootusetu sõita mööda vanasid alleesid, automakist mägimas Pärdi III sümfoonia. See pilt lihtsalt tuleb ja on ja ära ei lähe.
Laupäeval oli Signe ja Jüri pulm. Registreerimine Tartus oli ülikiire. Ühe sugulase kommentaar, kes eelmisel päeval käis matusel: "Tänapäeval ongi kõik selline. Matus 18 minutit, pulm 22 minutit". Järgmised olid juba fuajees ootamas. Ja nüüd tuleb vist minu õelusehetk üle pika aja aga tõesti - sellist "siiralt" tädi Ruti häälega rääkivat ametnikuprouat, kes lausub kauneid sõnu täpselt nii, et sa saad aru - see on tema töö - no ei suuda tõsiselt võtta. Aga hetk ise oli ju ilus ja inimesed õnnelikud, see on peamine!
Koos peatustega kestis tee Tartust Kiltsi üle kahe tunni, seejärel klassikaline hoovipidu. Tore oli! Öösel viisin inimesed koju ja sõitsin Rakverre. Millalgi tuli ka uni. Pühapäev lihtsalt oli minu elus.
Viimased kaks päeva on olnu tööalaselt totaalsed rahmamised aga see on ka tore sest näed, kuidas midagi saab valmis ja midagi toimib!
Esmaspäeva õhtul oli esimene proov Solarega. Päris omapärane on juhatada lugu, mis on kooril sisuliselt pähe lauldud ja mida sa ise niivõrd "verest" ei tunne. Aga on loota, et tulemus tuleb vahva ning kuu lõpus saab vast ka paar enda lugu teha:)
Tänasesse õhtusse mahtus lastekodu külastus koos sotsiaalitüdrukutega:) Ühest küljest on äärmiselt hea meel näha, et Eesti lastekodud (vähemalt see, kus käisime) on muutunud normaalseks elukeskkonnaks. Teisalt on muidugi ka raske. Keerulised saatused, katkised elud. Nukker.

Ma hoian Su käsi, mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall.
Mu kingitud villases sallis
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan Su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa.
Ei hooli, et väljas on hanged -
mu juures küll sooja Sa saad. 

Ent oled Sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Võib-olla Sul jäävana tundun
kui meri või põline laas,
või taevas, mis pea kohal kummub,
kui kastetilk auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid;
ma tean ju, Sa kergelt ei talu
mu kurbuste tagamaid. 

Kas aimad, kui habras on niit,
mis mind Sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mõni tunnetu hetk minu viib?

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Kui mind enam ei ole,
pole Sinule olemas?
Kui mind enam ei ole,
pole Sinu jaoks olemas?

kingitus

Kolmapäev algas Jõhvis. Muinastulede koosolek, 7-linna kokkuvõtted, mõned jooksvad asjad ja tagasi Rakverre. Nädala parim kohtumine oli reedel ja andis lootust edaspidi päris vahvale koostööle kontserttegevuses:)

Eile õhtul oli suvepäevade inimestega võidu tähistamine, seejärel Toilas Voka SK "aruandepidu". Sõitsin esimest korda merel ehtsa purjekaga, üldse oli väga vahva:) Koor kinkis mulle Pritsu tehtud pildi... Salamisi võib tunnistada, et olin sellist ammu tahtnud:) Ja S. kingitus oli ka väga armas. Umbes nagu oleks kogu aeg sünnipäev:)

Öösel sõitsin veel pisut ringi. Makis mängis Alender ja tekkis mingi rahutus ja igatsus millegi järgi. Väga rasked lood, millega alati seonduvad konkreetsetd isiklikud kogemused. Keeruline.

Täna peaks pulma minema. Hetkel on hommik nii sinine, et ei suuda midagi.

See laul on nendele, kes iialgi ei kaeba,
et üksindus neil võtab hinge seest.
See laul on kõigile, kes igatsust ja vaeva
on elanud ja joonud silmaveest.

See maailm, mis on Sinust väljaspool,
seest tühi on täis üksikuid,
kel ununend mis hellitus ja hool,
nutt täitmas hingetühikuid.

Kel üldse pole kuhugile minna,
kel eal ei küsi keegi "Kuidas läheb sul?",
kes üksi hulgub mööda tühja linna,
et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull.

Kui mõni avab, süda elus hoiab Sind,
siis hoia kedagi ja hästi hellasti,
sest süda habras on kui väike laululind,
on õrnem veel Su hingekellastki.

Ta laul on vaibuv, vaikuski on kadunud,
kõik möödub pöördumata iial tagasi,
truu kaaslanegi rändab võõraid radu,
ta lahkus siis kui Sina magasid.

hetk

Vaatasin hetk tagasi oma praegust konditsiooni arvestades kohutavalt vale filmi. Tahaks kuskile joosta aga ei tea kuhu või miks? C´est la Vie...

Sinimäed ja suvepäevad

Reedel sõitsin Tallinna, oli tarvis Sinimägede film ära tuua. Kuna tegemist oli reedega, oli mõttes plaan kuskile minna. Jõudsin Tallinna, tahtsin endale kohvi osta ja avastasin, et olin rahakoti Rakverre jätnud. Hurraa! Sain filmi kätte ja taas Rakvere poole teele...
Laupäeva hommikul ärkasin umbestäpselt oluliselt hiljem kui oleksin tahtnud. Ühel hetkel jõudsin siiski Sinimäele, oli legendaarne veteranide päev. Esimesena jäi silma Öise vahtkonna üritus mäe jalamil - kiirpilgul organiseerimatu sahmimine keset platsi. Mäel oli Leegioni üritus ja ilma igasuguse idealismi või hinnanguta võin öelda, et formaalselt oli tegemist oluliselt väärikama ja organiseerituma üritusega. Edasi muuseumisse film ning Tudusse, kus juhatasin esmakordselt Oonurme Segakoori. Oli tore:)
Esmaspäeva õhtul toimus K. suvilas lahkumispidu. JKM inimesed olid suures osas kohas. Tegime süüa, käisime rannas ja olime muidu ilusad. Mulle kingiti ka paar ülivahvat kingitust (kingitusi on ju alati tore saada:)). Õhtul pakkisin kokku oma viimased asjad Sinimäel ja andsin ära võtmed.
Ja siis tuli teisipäev ja Rahvamajade Suvekool Voorel. Väga hästi läbi mõeldud ja korraldatud üritus filmi "Mehed ei nuta" ainetel. Tohutult palju nalja, uusi tuttavaid, hommikune vestlus, mis venis viieni ja pisut ka pidu. Vahva!
Vahepea tükk tööd, reedel sai taas bussi istutud ning Otepääle sõidetud - linnade suvepäevad. Jällegi kaks päeva vajalikke tuvumisi, palju nalja ja toredat aega. Pühapäeval käisin kodus... Soe emotsioon.
Kaks päeva järjest on tööpäev lõppenud koos kella 21.-se AK-ga:) Ühel hetkel piut väsitav kuid sellele vaatamata mingit rahulolu pakkuv tegevus.
K.