Mäeküla piimamees on väga hea! Tekkis tahtmine raamat üle lugeda, vast millalgi jõuan ka selleni.
Kolmapäev möödus taas paremale-vasakule sahmides, õhtusse jäi Uljaste järve külastus ja film Paksud Jõhvis. Päris vaimukas linateos:) Kel vaatamata siis julgen soovitada! Igatahes mitte klassikaline film.

T 27.08
Laupäev algas pisut segaselt. Alguses sai selle panna hommiku arvele aga hiljem... ei tea. Ühel hetkel startisin Oonurme laulupäevale. Otse loomulikult jätsin pooled asjad Rakverre ja pidin poolel teel tagasi pöörduma kuid jõudsin siiski nibin-nabin. Juhatasin ühendkoori, mis minu arvates õnnestus päris hästi. Matsoni loo soolo pakkus seekord enale väga palju ja tundus, et ka autorile sobis. Kuid peamine, endal oli äärmisel hea laulda! Ja siis tuli meeskoor ja totaalne häving. Mitte kunagi pole üks lugu nii puusse lauldud aga eks juhtub sedagi.
Laupäeva jäi ka ettepanek astuda uuest hooajast abidirigendina Solare ette. Seega piirkonna ühe tegijama koori abidirigent Elo kõrval olen nüüd mina. Kustkohast tuleb see aeg, ei tea. Loodetavasti kordab elu pisut Jõhvi mustrit ja proov muutub pigem aitavaks energialaksuks:) Elame ja näeme.
Pühapäeval tuli Tallinn, hetkeemotsioonist ajendatud ja tagantjärele pisut mõttetu poering. Sinna kõrvale vastukaaluks Coco Chanel & Igor Stravinski – päris hea lugu! Või siis võrreldes esimese osaga just mitte niivõrd lugu kuivõrd ilus, haarav. Kuskil oli olemas mingi taust ja sisu, mis esmapilgul võibolla silma ei karjunud kuid muutis lõpptulemuse seda paremaks.
Tänaval kohtusin Andraga, keda polnud ammu näinud ja Baarmanide pühapäev algas. Kunagi jõudsin ka koju ja esmaspäeval algas taas töö.
Kuid mitte töö polnud tol päeva peamine vaid õhtune kohtumine minu silmis olulise/toreda inimesega. Pikk jutt, mõned põhiasjad ja nii mõndagi uut... Lootust tulevikule ja ideedele on ja üllatused ei kao sellest elust vist kunagi!
Täna oli Jõhvi päev, õhtul taas see asjade tassimine. Kohe panen peale filmi Mäeküla piimamees.

Esimene töönädal on läbi ja ma olen veel täiesti elus:) Sahmimist on palju aga ühel hetkel see vast tasub ennast ära. Kõik jookseb, jookseb ja jookseb...
Eile oli Rakveres endine koorikaaslane TKK-st. Õhtusse mahtus saun ja palju juttu.... Pisut Piafi filmi ja "Seltsimeeste unetute" rännak tänavatel läbi vihma. Emotsioon oli tore:)

Intervjuu: Rakvere kultuurielus puhuvad värsked tuuled
21.07.2010 18:42
Valdu Toomla, reporter

Alates esmaspäevast istub rahvamajas oma kabinetis Rakvere linna äsja loodud kultuurikeskuse juhataja Keio Soomelt, kes enne seda pidas Jõhvi kontserdimajas müügijuhi ametit.

Kas on palju küsitud, et miks just Rakvere?
Pigem on küsitud, et millest selline muutus. Esiteks tunnen, et Rakveres saan ennast tööalaselt rohkem realiseerida ehk tegeleda mulle enam pinget pakkuvate asjadega, sest, mis seal salata, puhas reklaami- ja müügitöö ei ole tänastes oludes eriti loominguline tegevus.
Teine asi on keskkond. Jõhvi on töötegemiseks väga tore koht ja inimesed on seal äärmiselt lahked, aga elukeskkonna mõttes pole Jõhvi see linn, kus ma ka vabal ajal sooviksin ning saaksin ringi uidata. Kolmandaks, pärit olen Koerust ja Rakvere on mu kodukohale suhteliselt lähedal.

Kas olete Rakveres juba elamise leidnud?
Jah, täna ma ööbisin (ööl vastu reedet – toim.) esimest korda oma uues kodus, mis on vist maailma kõige väiksem korter - asub vanas taastatud majas, nagiseva puutrepi ning puitpõrandatega.
Tegelikult olen nõus elama väga väikeses kodus ja suhteliselt lihtsalt, kui ma saan selle arvelt kuskil käia ja maailma näha. See on väga suur väärtus ja seda on vaja, sest see on üks vahend, mis aitab vältida konnatiigilikku mõtlemist.

Millised on olnud sidemed Rakvere kultuurieluga?
Sel aastal olin Baltoscandali ajal seotud Jõhvis traditsioonilise suvefestivaliga “Seitsme linna muusika” ning seetõttu Baltoscandalile kahjuks ei jõudnud.
Umbes aasta tagasi avastasin enda jaoks taas Rakvere teatri läbi “Toatüdrukute” etenduse ning sealt alates olen üritanud enamikul esikatel kohal olla ja mulle huvi pakkuvad etendused ära vaadata. Sellega äratasin endas uuesti teatriarmastuse, sest vahepeal olin keskendunud peamiselt kontsertidele ja kinole.
 

Enne teie valikut oli olnud kaks ebaõnnestunud konkurssi kultuurikeskuse juhi kohale. Mis oli teie arvates peapõhjus, miks valik teile langes?
Raske öelda, aga ise tunnen, et küllap üks põhjustest oli mu kaheaastane Jõhvi-kogemus, sest  müügijuhi amet tähendas paratamatult, et lisaks müügile sai tegeletud ka kõige muuga, kaasa arvatud seesama “Seitsme linna muusika” või “Jõhvi balletifestivali” korraldamine.
Kogu protsess programmi valikust kuni lõppresultaadini oli tegelikult minu silme all, pluss veel, et viimasel aastal juhtisin samuti kinoga seotud tegevust.
Mis puudutab noortekeskust, siis kuigi mul puudub otsene noortetöö kogemus, arvan siiski, et tean sellestki valdkonnast midagi, sest olen töötanud koolis kaks aastat muusikaõpetajana, sealhulgas Järve gümnaasiumis venekeelses keskkonnas.
Jõhvi perioodist on mul palju kontakte, ja mitte ainult Eesti kontserdiga, vaid ka teiste kontserdikorraldajate ja filmilevitajatega, kaasa arvatud PÖFF. Olen olnud neli aastat tegevkoorijuht, mis annab mõningad teadmised jällegi rahvakultuuri valdkonnas.

Jõhvis on oma balletifestival, Kuressaares ooperipäevad. Kas on mingi plaan ka Rakveresse midagi eriskummalist tuua?
Ja Rakveres on Baltoscandal. Tulevikuootused on muidugi suured seoses Pärdi majaga. Kavas on teha koostööd Viljandi pärimusmuusika aidaga ja võib-olla sellega seoses midagi rahvakultuuri vallast.
Tänasel päeval ongi meie suureks tööks sama Pärdi kontserdisaal. Augustis esitatakse projekt rahastuse saamiseks, kuid kui sellest projektist raha saamine ebaõnnestub, tuleb vaadata muid võimalusi.
Teada on, et Rakveresse on vaja korralikku kontserdisaali, mis suudaks vastu võtta korraliku sümfooniaorkestri.

Kus see laud asub, mille taga tööle ja uue luuaga pühkima hakkate?
Laud asub siinsamas rahvamajas, ja mis puutub loosungisse “Plats puhtaks”, siis see ei ole kindlasti parim viis asjadele läheneda, pigem arvan, et minu roll uues ametis on anda edasi mõningaid oma ideid.
Näen ennast enam toetaja ja nõuandjana kui autoritaarse juhina. Aga rääkides rahvamajast ja  noortekeskusest, siis tõenäoliselt need inimesed, kes siin töötavad, jäävad edasi. Sest leian, et on igati vajalik ja mõistlik kasutada nende eelnevat töökogemust ja oskusi.
Hästi oluline on tekitada ja arendada seda tööd tegevates inimestes loovust ja tahet, vastasel juhul on perspektiiv pikaajaliselt suhteliselt nutune.

http://www.virumaateataja.ee/?id=290306 

Kõik on uus....

Nädal tagasi neljapäeval oli viimane 7-linna koosolek. Tõele au andes oli seekord lahtiseid otsi päris palju ja seega imepisike kahtlus kõige ladususes minus täiesti olemas. Sellele vaatamata peab etterutades ütlema, et kõik sujus kuidagi loomulikult normaalselt. Ilmselt on asjad ennast juba ise sisse töödanud ja ei peagi alati näppu real hoidma. Reedel oli esimene töine koosolek Rakveres, kõik on uus...
Selsamal päeval algas 7-linna muusika festival. Minu jaoks oli vist kõige helgem hetk, kui tatoo ajal mängiti Mägi Koitu. Päike paistis, rohi oli roheline ja orkester marssis. Selles oli midagi pateetilist, võibolla pisut lääget ja naiivset aga siiski ilusat! Need on needsamad hetked, kus Sa mõtled, et Sa elad vaimustaval maal...
Järgmine suurem elamus oli pühapäeval Tudulinnas, esines Estonia Seltsi Segakoor Heli Jürgensoni juhatusel. Ilmselt on tegu muuhulgas ka tugevalt positiivse eelarvamusega aga sellele vaatamata, väga hea kontsert. Ühtviisi soojalt suhtles nii koor kui ka publik ja väikeses, pisut nukra olemisega kirikus jättis see kõik kokku taas üliarmsa mulje. Tehniline pool – olin ennast ette valmistanud tunniseks istumiseks jahutavas kirikus (mis arvestades välistemperaturi on ju igati meeldiv) aga sain tunnise kontserdi palavas, umbses kirikus. Kuid sellele vaatamata oli tegelikult ilus! Kirik oli inimesi täis ja nagu juba mainitud, kogu vastuvõtt oli niivõrd soe, et sisemuses tekkis mingisugune heldimus ja armsus.
Samasse päeva mahtus veel teinegi lummav hetk, Laagna kontsert. Vana mõisapark, pisut pikemaks kasvanud muru, iidsed puud, hämarus ja lava vana, pisut rohtunud tiigi kaldal. Laval Sooäär, Vaigla ja Ruben, rohus tantsimas neli tüdrukut. Kavas jazzivõtmes Härma. Ilmselt tänu kohale ja muusikale oli kogu üritusel peal väike müstika ja salapärasuse pitser, mis muutis kogu elamuse kuidagi haaravaks, ennast unustama panevaks.
Tehniliselt sai muidugi pisut närvikõdi. Nimelt tuli vool helitehnika tarvis generaatorilt, heliproovis kulutati ära pool kütusevarust ja tagavarakütust ei olnud. Õnneks läks kõik hästi ja kütust jätkus isegi lisaloo jaoks.
Esmaspäevane Toila kontsert jäi taas meelde peamiselt koha päras. Looduslik nõlv lavale, põlispuudest allee, mis moodustas justkui kontserdisaali seinad ning kõrged võrad, millest kasvas katus – seda peaks ise nägema!
Esmaspäeva õhtul tuli ka K. minu juurde ööbima. Väike vein, pikad jutud. Vahva...
Teisipäeval käisin üle pika aja Oonurmes proovis ja kolmapäeva hommikul oli taas Rakvere ring. Koosolek Rakveres seoses Pärdi majaga – absoluutselt geniaalne ja ainult pisut hullumeelne plaan. Alates käesolevast nädalast olen projekti sisuline admin, saab põnev olema. Nagu välja öeldi, maja tuleb niikuinii! Kui mitte aastaks 2013, siis kunagi hiljem, aga tuleb!
Kolmapäeva õhtul oli kontsert Narva-Jõesuus. Võrreldes eelmise aastaga oli korraldus ja vastuvõtt paranenud äratundmatuseni. Menukas kontsert, õnnelik publik. Õhtul avati spetsiaalselt artistidele (kellega lonkis kaasa ka korraldustiim minu isikus) bassein, kus sai ennast pärast lämmatavalt palavat saalikogemust maha jahutada. Esimest korda elus olin valgustehnik ja vähemalt enda arvates tuli see mul ikka paganama hästi välja:)
Pärast tänast Kiviõli kontserti tulin Rakverre. Haarasin kodust kaasa kõik tekid ja tegin endale uude koju voodi – nagu ikka lapse asja, uues kohas on huvitav:)
Uus kodu on vist maailma kõige väiksem korter aga sellele vaatamata on siin tohutult armas. Vana maja nagiseva trepiga, katusealused paipaigad, originaallauast põrand ja viltused seinad.

R 16. juuni
Esimest korda üle pika aja oli hommikul välja astudes tunda pisut jahedamat värsket õhku ning taas sai öelda tinglikult „hommikune värskus”, see oli mõnus:)
Hommik algas pea kahetunnise usutlusega Virumaa Teatajalt, seejärel Jõhvi-Narva-Jõhvi-Kalvi.
Festiali lõppkontsert oli, kasutades kunagist sõna, imetabane. Ilm oli täpselt paras, ei sadanud aga palav ka ei olnud ja inimesed publikus olid kuidagi soojad ja heatahtlikud. Sain taaskord kätte väikese noomituse Idast lahkumise pärast ning õhtu läks edasi... Tõin täna Rakverre maki ja veeketja, hommikul peaks saama kohvi värskete uudistega:P

Rakvere kultuurielu hakkab juhtima Keio Soomelt

05.07.2010 16:41

Rakvere linnavalitsus kinnitas loodava Rakvere kultuurikeskuse juhina ametisse Keio Soomelti, kes asub tööle 19. juulil.

“Pärast kahte keerukalt kulgenud konkurssi on rahvamaja nõukogu leidnud kultuurijuhi, kellel on linnale vajalikku mõttevärskust. Loodan, et kõik kultuuri eestvedajad ja -organisatsioonid saavutavad uue juhiga hea kontakti ja koostöös tekivad Rakvere kultuurielus uued arengusuunad,” ütles abilinnapea Kairit Pihlak.

Keio Soomelt töötab alates 2008. aastast Eesti Kontserdi Jõhvi kontserdimaja müügijuhina ning Jõhvi gümnaasiumi ja Järve vene gümnaasiumi muusikaõpetajajana.

Ta juhendab dirigendina meeskoori Kaevur, Aita-Leida-nimelist segakoori, seltsingu Voka segakoori ja Vaivara segakoori.

Keio Soomelt on lõpetanud 2008. a Tallinna Georg Otsa nimeline muusikakooli koorijuhtimise eriala ja tal on õpingud pooleli muusika- ja teatriakadeemias koolimuusika erialal. Käesoleval aastal asus ta õppima ajalugu Tartu ülikoolis.

Allikas: http://www.virumaateataja.ee/?id=284066

... the end

Õhtu läks Lissabonis peamiselt mööda linna kooserdades, seal on ikka megakena:) Vanad majad, lummavad tänavad ja jõekallas, väga kohaliku ilmega kohvikud, äärmisel hea kohv ja absoluutset Portugalikeelsed inimesed. Leidsin umbes ühe koha, kus räägiti inglise keelt ja umbes kolm kohta, kus sellest enam-vähem aru saadi. Aga tegelikult on see ka tore, kuidagi ehtne ja päris. Kui Keio tagasi hosteli jõudis, oli pidu juba alanud ja kestis veel päris kaua. Ära joodi nii mõnedki õlled ja härra Mati Uni saabus alles koos koiduga.
Järgmise päeva esimene pool möödus rongis, teel Portosse. Taaskord joodi restovagunis ära nii mõnedki õlled ja lauldi nii mõnedki laulud. Väga vahva oli! Sarnaselt M.-ile ma Eestis ju õlut ei joo. Siin läheb see kuidagi loomulikult. Ja samas kõik, mis Sa endale sisse jood, higistad sa umbes sama kiiresti välja:)

Portosse joudes tabas meid üllatus - meid viidi suurde spordisaali, näidati kätte kuhi madratseid ja palun, magage:) Meie olime teadnud, et linad/tekid/voodid on kohapeal olemas ja seetõttu möödus suuremal osal koorist esimene öö spordimadratsi peal täies riides väherdes. Klassi me siiski saime kuid öösel muutus see kohutavalt külmaks ja seega oli see kõik kokku suhteliselt ebamugav, kuid teadupoolest rahvakunstnik ei virise! Õhtul jõdsime veel söömas käia ja teha paar õlut, oli pikk päev:) Freamondes (festivalilinn) toimus samal ajal ka miskitsugun grillfestival -peod ja käsitöömüüjad tänaval, ilutulestik igal õhtul, säravalt valgustatud tänavad (umbes nagu meil jõulud) ja palju inimesi. Vahva!

Järgmine hommik algas prooviga, millegipärast olid kõik kuidagi pisut nukrad, väsinud ja kurjad. Aga sellele vaatamata asjad enam-vahem sujusid ja keegi väga kurb ei olnud. Õhtul oli esimese konkursikategooria (vaimulik muusika) kontsert ühes kirikus, minumeelest läks meil täitsa tublisti. Ah jaa...padja ja teki ostin endale ka, järgmised kaks ööd inimlikemas tingimustes, hurraa!
Konkursilinnaks on Freamonde, kohalikus mõistes pisike linnake Porto külje all. Meie jaoks siiski piisaval suur, et tore oleks ja minu jaoks piisavalt keeruline, et seal ära eksida.

Laupäeva hommikul oli konkursi teine voor (rahvamuusika) ja õhtul esinemine vabakavaga. Päris nii hasti ei läinud kui eelmisel päeval aga sellele vaatamata oli tore. Lugu ju seisma ei jäänud ja võrreldes ühe segakoori poplauludega kõlasid meie Tormise helistikuvahetused ja üleminekud ikka väga hästi.

Päev oli päris väsitav ja õhtuks olid rahval närvid suhteliselt pingule kruvitud. Vaatamata mõningastele ütlemistele läks tegelikult ikkagi kenasti. Grand Prix vooru me ei pääsenud kuid käisime seda osaliselt kuulamas. Üks Baskimaalt pärit naiskoor oli võrratu ja seda muide vaatamata äärmiselt halvale saalile! Käisin nendega ka hiljem rääkimas ja nende dirigent kinkis mulle järgmisel päeval minu poolt kiidetud laulu noodi. Väga kena liigutus temast!
Kuna konkurss oli selleks korraks läbi, lubati endale õhtul mõned klaasid. Kõik tipnes sellega, et mina, T. Ja veel mõned inimesed ronisid linna keskväljakul lavale ja esitasid Tuljakut. Vähemalt oli ülimalt naljakas!
Enne und sai veel istutud koos slovakkidega. Ma ei tea, kas kogemata või meelega, aga üks neist jalutas minema minu kosmetsikotiga (tulin ju otse pesust). Igatahes marssisin nende tuppa ja võtsin selle tagasi. Hommik oli pisut raske kuid siiski elatav. Oli saabunud siinoleku kõige palavam päev. Katsed päikest võtta luhtusid pärast esimest kümmet minutit kuna seoses kuumusega ei olnud see lihtsalt võimalik.
Festivali lõpetamise puhul korraldati rongkäik, kus ka meie osalesime. Päike paistis ja higi tilkus sõna otseses mõttes nina otsast piiskadena maha. Sain Baskimaa naiskooriga pilti teha:)
Õhtul sõitsime bussiga Portosse. Pärast pesu suundusin linna.

Taaskord on tegemist ülimalt ilusa ja armsa linnaga. Jälle need plaaditud majad ja kõnniteed, jälle see väikene lohakus ja lõunamaisuse pitser. Vahe võrreldes Lissaboniga seisneb selles, et Porto tänavad on kohutavalt mägised. Sellise kuumusega on siin jalutamine ikka paras kangelastegu kuna laskumised ja tõusud vahelduvad haiglasliku kiirusega ning jalad ei ole sellise ronimisega nõus. Aga tegelikult on siin tohtult kena! Sarnaselr kõigile muudele kohtadele on kohv siin kohutavalt hea ja toidud maitsvad:) Kuna jõudsin linna pühapäeva õhtul, olid kõik kohad kinni kuid sellele vaatamata oli ilus. Taaskord jõekallas, lummavad tänavad, mägised teed ja muu kaunis. Ka hostel on ülimalt vinge. Ihu ja hingega värskelt disainitud, katuseterrassi ja vahvate inimestega. Armas!

Hommikul sooritasin Portos oma kingiostud ja trampisin veel pisut linna ringi – lummav. Seejärel tuli tassida oma kohver metroosse ja sealt raudteejaama, suunaks Lissabon. Rongisõit oli seekord suisa kaine, piirdudes vaid ühe veiniga:)

Seekordne Lissaboni hostel on totaalselt teistsugune kui esimeselpäeva kogetu. Tegemist on korteriga, mis on hosteliks tehtud. Kuna naabrid elavad ümberringi siis on kodurahu reeglid väga karmid. Asukoht on kah pisut linnast eemal kuid kogu korteri disain on taaskord lummav. Kõik on kuidagi loomulik ja normaalne.

Õhtul käisin koos M, A. ja K.-ga linnas, oli ülimalt meeleolukas. Alguses oli pisut suurema rahvaga õhtusöök ühes tänavarestos (kohalik rahvustoit grilltud sardiin ja võrratu salat!), seejärel läksime trammiga sõitma. Trammid on linnas vanad. Tegelikkuses on uusi ka aga paraku uued vanadel tänavatel sõitma ei mahu ja seega teatud linnaosades liiguvad ainult vanad ja päris väikesed puust trammid. Meie liin oli totaalne elamus! Kohati tundus, et trammi ja majaseina vahe ei ole rohkem kui mõned sentimeetrid, sellele vaatamata kihutas juht mõnel lõigul pärs hooga, äge oli! Õhtusse jäi veel kohaliku magustoidu proovimine (ja selle alla loputamine Sangriaga) ning ühine istumine hosteli elutoas, mis lõppes kurjade ähvardustega meid välja visata, kuna rikume öörahu. Oli aeg magama minna.

Hommik algas shopingutuuriga Lissabonis, lõunal käisin veekeskuses (vaatamata uhkele nimele koosnes see tegelikult kahest basseinist ja päevitustoolidest), õhtul taas poodidesse. Leidsin endale isegi mõned kenad asjad;)
Hoseli jõues olid koori naised kokku korjanud kõigi kooriliikmete kaasa tassitud toidu (kiirmakaronid ja muu säärane asi) ning sellest kokku keetnud päris vahva roa:) Söök, piltide vaatamine ja istumine.
Üks jalg on plätadest totaalselt paistes ja hetkel ma sellele toetuda ei saa. Homme peaks olema juba 7.30 lennujaamas. Näis, kuidas ma oma vääraka jala ja suure kohvriga sinna saan. Omaette nali on veel kohvri kaal aga ette ei tasu vist põdeda:)

Hommikul oli jalg veel hullem aga pidi hakkama saama. Mökerdasin selle mingi asjaga kokku, valuvaigisti sisse ja lennujaama poole teele. Suutsin Lissaboni lennujaama jätta oma rahakoti koos ID-kaardiga. Õnneks oli mul kotis ka pass ja sain ikka lennukile. Esimest korda elus lendasin naiskapteniga:) Lennukis oli koos minuga umbes 40 inimest, seega ruumi oil tapvalt palju. Nüüd vaja veel Frankfurdist Helsingisse saada ja siis on kodu juba käeulatuses:)
Ja siis tuli viimane rõõm! Arvake ära, kas Helsinkis oli mul pagas või ei:D loomulikult ei olnud. Frankfurdis oli mingi suurem jama ja minusuguseid oli seal lost&found letis ikka päris palju. Täitsin oma paberid ära ja lonkisin laevale lootusega oma asju veel kunagi näha... ei tea

K.