Kreeta

Pühapäeva hommik Tallinnas oli võrreldes eelmise nädalaga jahe, õnneks ei jõudnud sellele eriti tähelepanu pöörata. Pärastlõunal väljus lend, mis mind mõneks ajaks argipäevast eemale taris.
Esmane silmast-silma kokkupuude Estouriga oli üpris mõru. Ma ei ole vist päris pikka aega näinud sellist üleolevat ja ülbet suhtumist, mis sai osaks klientidele Tallinna lennujaama Estouri letis. Letis olnud noormees ei omanud mingisugust elementaarset viisakust, teeninduskultuurist rääkimata.
Lennuk jättis pisut väsinud mulje aga sellele vaatamata olin talle ülimalt tänulik, kuna juba õhku tõustes tervitas pealpool pilvi päike, mis andis kohese energialaksu.
Minuga samas reas istus üks härrasmees, kes oli endale ilmselt juba lennujaamas teinud varakult valmis kokteilid Coca Cola pudelitesse. Terve reisi istus vahekäigus või siis tema süles üks noorem naine ja vaatamata sellele, et härrasmehe enda naine oli üle vahekäigu, lasi ta süles oleva objekti suhtes kätel vabalt käia. Üpris kole pilt oli.
Pisut enam kui kolme tunni pärast maandusime Iraklionis. Oli juba pime kuid sellele vaatamata suhteliselt soe. Pisut sai muiatud paanitsevate prouade üle (kuna kohvrilinte oli ju lausa neli) ning taas suutis ka Estlour pisut hämmastada oma organiseerimatusega. See selleks, ühel hetkel saime siiski bussi ja jõudsime Hersonissosesse. Hotell on suht-koht ok.
Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu ja söögi – salatid on siin imelised!

Kuna põhihooaeg pole veel alanud on hetkel linnas suhteliselt vaikne. Rahvas ei tungle, masse ei ole. Seetõttu on ka kohalikel teenindajatel aega Sind tänaval püüda. Igaüks üritab Sulle selgeks teha, et just tema restos või klubis on parimad pakkumised, toit ja joogid. Mingil hetkel muutub see väsitavaks.

Toit on siin muidugi superhea. Värskete salatite maitse on ületamatu kuna tooraine on hea ning sellest osatakse ka väga mõnusat toitu teha.

Esmaspäeva hommikul toimus Estouri infotund. Kohalik esindaja suutis taas nii mõnelgi korral üllatada, kahjuks mitte positiivses mõttes. Päev möödus peamisel rannas ja muidu ringi tuiates.
Leidsime ühe megalaheda lesila – olemas on nii rannatooild, madalad diivanid, lebomadratsid. Parimaks leiuks on rannas varikatuse all olevad voodid – abieluvoodi moodi hiiglaslikud lebotamiskohad, kus on ülimõnus kokteiliga lugeda.

Teisipäeva hommikul rentisime auto ja sõitsime Chaniasse, mina olin roolis. Kohalik liikluskultuur on võrreldes Eestiga üpris põnev. Põhimõtteliselt on vist olemas ka reeglid aga keegi neid väga ei järgi. Sellele vaatamata on sõita tõeliselt mugav kuna kõik on väga vastutulelikud ning viisakad. Maanteel sõidetakse kohati täpselt niimitmes reas, kui kõrvuti mahub, pargitakse üldiselt sinna, kus vaja, mitte sinna, kus tohib ja kiirusepiiranguid kehtestatakse üldiselt iseseisvalt vastavalt sellele, kui hea auto on. Kõigele sellele vaatamata on kogu protsess sujuv ja mugav!
Päris veider oli ka kohalik versioon sotsiaalsetest töökohtadest. Nimelt kui maanteel on remont, siis on seal olemas liiklust reguleerivad foorid. Lisaks sellele seisab foori juures ka üks kuni kaks lippude ja viledega inimest, kes siis rohelise tule süttides näitavad, et sõitke ja punase tule süttides peatavad liikluse. Vähemalt on inimestel tööd!
Kohalik teenindus on super! Restodes/baarides saad sa alati ülima tähelepanu osaliseks (kui just parasjagu ei ole vaja mõne sõbraga rääkida, telefonile vastata või suitsetada), erinevad kingitused lisajookide, snäkkide või soodustuste näol on igapäevased. Kullapoest ketti ostes tehakse see alati kohapeal tasuta parajaks jne.
Päris vahva on ka kaardimaksesüsteem (mis on suhteliselt haruldane nähtus). Näiteks supermarketis kaardiga makstes lähed saa koos kassast saadud tšekiga järgmise leti taha, kus spetsiaalne inimene vormistab kaarditehingu. Rendiautot võttes kirjutati üles paberile kaardi numbrid, selle alusel saab siis rendifirma ilmselt pangast nimetatud summa.

Chania jättis suhteliselt räpaka mulje. Prügi vedeles tänavatel ja kõikjal valitses ülim mustus. Ainus vahva koht oli kohalik arheoloogiamuuseum.

Teisipäeva õhtul sai pisut pidutsetud ning seetõttu ei olnud ma kolmapäeva hommikul teel Agios Nikolaosesse just kõige teravam kriit. Läbisime teel Lasiti platoo kohutavalt kurvilised mägiteed ja nii mõnigi kord jätsin endast teele maha väikese tükikese sisikonda. Õhtuks olukord paranes ja sain imetleda mägedes sõitmisel avanevat vaadet – imeline.
Agios Nikolaos oli samuti maaililselt kena. Linn on mere ääres, lisaks on seal ka merest tekkinud järv, mille järskudel kallastel on võimalik jalutada. Õhtusöögi võtsime Ierapetras, mis meenutas oma stiilsete rannakohvikute, maalilise promenaadi ja merekaldaga steene Chéri filmist. Tõeliselt kena koht.

Kõrvaltvaatajale tundub kohalik elufilosoofia ülimalt mugav. Enamik asju lihtsalt on täpselt nii, nagu nad on ja kui ikka väga ei ole vaja siis pole ka põhjust midagi muuta või millegi nimel rabeleda. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja igal hetkel tunned ennast mõnusalt. Super!

Ülejäänud päevad veetsime Hersonissoses. Nautisime kohalikku randa, kohvikuid ja lebolat. Reedel läksime jalutama, eksisime pisut ära. Võite ette kujutada minu rõõmu, kui ühel hetkel hakkas kodu paistma ning saime aru, et oleme õiges suunas teel. Vaatamata pikkusele oli tegelikult jalutuskäik öisel Kreetal väga lahe!

Pühapäeval ei tahtnud kohe üldse koju tulla... 

K.

Puhkus

Viimane nädal möödus suures osas puhkust oodates. Kõige eredam hetkm oli ilmselt kolmapäeval - käisin Viljandis teatris. Eetenduseks oli Nii nagu taevas, tõeliselt hea lugu! Ja mitte ainult lugu aga ka lavastus ja esitus. Üldse oli see õhtu ja pärastlõuna selline "idüll". Maaliline maastik, hea ilm ja väga hea etendus - super!
Oli veel üks asi, mis tol päeval võlus - Ugala maja puhvet. Selline pisiasi, mis kannab endas teatavat nostalgiat (valmis valatud mahla- ja jäätisekokteili klaasid külmikus, väärikad puhvetiprouad). Väga soe ja kodune emotsioon!
Neljapäeval esitasin ära vajalikud dokumendid oma uue plaani tarvis. Näis, mis sellest saab. Reedel käisin S.-il külas ja ka see oli väga meeleolukas. Seltskonnas oli neli inimest aga paraku nagu tavaliselt, kui kaks muusikut/koorijuhti kokku saavad - kaldusime oma teemasse ja unustasime teised ära. Aga tore oli, sai üle päris pika aja igasugustest asjadest rääkida.
Eilne päev möödus peamiselt mööda linna kooserdades. Otsin endale vanakraami poest raamatu Tavaline lugu ning suurema osa päevast lugesin välikohvikus. Väga puhkav olek igatahes:)
Õhtul vaatasin Artises ära Milleniumi triloogia kolmanda osa Purustatud õhuloss, soovitan! Vaatamata pikale filmile piisavalt huvitav! Hetkel pakin asju, kell 14.45 peaks olema lennujaamas. Kavatsen vaatamata viimaste päevade uudistele (tuhapilv, ühe reisifirma pankrot) siiski Kreetale jõuda:)

K.

Tsitaat: Totaalselt vaba inimest ei kammitse mitte miski - isegi mitte mõistus. A. Kivirähk

laupäev

Olin viimasel nädalal kohutavalt väsinud. Või õigem oleks vist öelda, et entusiasmihood vaheldusid mingi äärmise jõuetuse ja loidusega. Mingitel hetkedel ei suutnud miski mind haarata. Köha on nüüdseks kadunud kuid vana sõber, põletik õlas, on tagasi. Ortopeed isegi ei kutsunud enam kohale. Lihtsalt kirjutas Keto digiretseptiga välja ja valmis. Üpris kurb on mõelda, et see õlg võib igapäevaseks jamaks saada. Samas ei oska selle üle ka ette muretseda. Tuleb, mis tuleb...

Neljapäeval oli Hooaja lõppkontsert, M. Tuli külla. Oli võluv teda nii pika aja tagant näha. Kontsert oli päris hea. RAM suutis seekord kahjuks üllatada ja mitte positiivselt kuid orkester seevastu haaras, meeldiv. Õhtu venis pikaks ja hommik seetõttu raskeks.

Reedene koosolek, kuhu ma väikese kiirustamise ja hilinemisega jõudsin, jäi ära. Kuid rabav oli see kokkusaamine siiski. Sain pakkumise, millele olen viimased kaks päeva mõelnud. Mis sellest kõigest saab või ei saa, ei tea veel. Jällegi vist tuleb, mis tuleb.

Tänane päev on koosnenud suuresti jalutamisest. Jalutasin muuseumisse, et arutada Sinimägede filmiõhtute asju, seejärel jalutasin Põrguaugu mäele, õhtul jalutasin ka Pargimäele tiiru ümber. Esimesel jalutuskäigul leidsin ideid, teisel lilli ja kolmandal maas magava mehe. Arvasin, et tal on mingi probleem ja kutsusin ka Politsei, kes tunni jooksul ei tulnud. Pärast selgus, et ta ikka liigutas küll. Tegemist oli taaskord põõsasse magama jäänud parmuga.

Ma ei ole vist mitte kunagi endaga nii palju rääkinud kui täna. Alles viimasel jalutamisel sain sellest lahti.

Õhtul vaatasin veel Trieri Manderlay´d. Karm ja tihe. Pisut liiga palju mõtteid aga pärast mingit aega need võibolla selguvad.

Õnnepalu ka ei edene. Väike raamat aga vist liiga tiheda emotsiooniga, vajab väikeseid portsjone.

K.

valge pael ja muu

Reedel käisin filmi Valge pael esilinastusel. T. jäi kahjuks hiljaks ja ei tulnud:( Film ise oli päris haarav, kui mitte öelda vinge! Algus pakkus muidugi väikese veidra elamuse, nimelt olid esimesel 15 minutil pilt, heli ja tõlge üksteisest lahus aga kuna tegemist oli päris pika filmiga siis lõpuks see emotsioon hajus, hea oli!
Pärast filmi jõime sõpradega Musis veini ning saime öise ekskursiooni osaliseks Toompea klassitsismi keskel - äärmiselt harras hetk! Õhtu lõpes tacokas Cesarit õgides. Väga vahva aeg oli!
Laupäeva lõunal kimasin maale. Alguses siis Koeru ja sealt edasi Jõgevale. Mu õde on seal vahepeal endale kodu loonud ja mul on selle üle hea meel.
Õhtul sõtsin onule külla. Jõime veini, panime batuudi kokku ja mis kõik veel. Umbes poole neljani parandasime veini ja nastoikaklaasi taga maailma ja tegelikult oli see ikka lahe! Üle pika aja näed sugulast ja mis peamine - Sul on veidi aega temaga rääkida. Lapsed on ka vahvad:)
 Üldse on kogu see elu seal kuidagi väga päris ja hea. Võluv!
Pühapäeva hommik polnud just kergeimate killast kuid elu seegi. Külastasin vanaema ning seejärel sõitsin Illukale - emadepäeva kontsert. Sai seegi maha peetud ning lõpuks koju jõutud, esmaspäeval algas jälle töö.

Täna näitasin/vaatasin filmi Chéri ja tegelikkuses oli see päris vahva. Paksu sisu ei olnud aga lihtsalt vaaramiseks oli ju tore. Filmi ajal läks elekter ära ja see polnud tore. Õnneks midagi katastroofilist ei juhtunud. Film sai lõpuni vaadatud ja rahvas oli rõõmus.


K.

kevad

Laupäeva pärastlõunal jõudsin Lüganusele, kus olin eelnevalt lubanud Tammiku Segaansambli koosseisus laulda. Kuna jõudsin teistest pisut varem, sai mulle osaks pea emalik hoolitsus korraldajate poolt. Koor tähistas oma 155. juubelit. Klassikalised õnnitlused muutus pisut hirmutavaks ühe laval istuva kooriliikme epilepsiahoog. Külm higi jooksis üle selja, kui teda välja viidi... 
Esinemine läks päris kenasti vaatamata sellele, et suurem osa minu tähelepanust keskendus noodi õigele lugemisele. Äärmiselt vahva kamp väga mõnusa vaimsusega!
Lüganuselt sõitsin Viru-Nigulasse, kus üritasin surnuaiale küünlaid viia. Kuna tegemist oli mingite praakidega siis kolmest küünlast üks põles kohe koos topsiga maha ja teine ei läinud üldse põlema. Polnud vist miu päev. Ümbrus oli kõle, hall ja troostitu, natuke kurb ja liiga tuuline.
Õhtuks jõudsin Koeru, mõne aja pärast olid kohal veel õde (kelle sünnipäeva me koos A. omaga tähistasime), ema, R. ja V. Õhtu oli päris pikk ja suur kogus juttu sai räägitud. Tore oli!
Pühapäeval täitsin taas oma žüriikretiini kohustusi - seekord siis Ida-Viru laulukarusselli eelvoorus. Varsti ei ole vist piirkonnas enam ühtegi muusikaõpetajat, kes mind tropiks ei peaks kuna alati peab ju keegi kaotama:( Ise jäin lõpptulemusega igatahes igati rahule ja eriti tore oli see, et kolmest voorus kahest oli otsus täiesti ühtne.
Õhtune A.-L. proov pakkus täiesti positiivse üllatuse ja jääb vaid loota, et pühapäevane esinemine Illuka on samas vaimus.
Kodus vaatasin ära lohetätuu teise osa Tüdruk, kes mängis tulega - Rootsi filmid on ägedad! Kogu Hollywoodilik action on seal rahulikus, pisut uimases ja põhjamaiselt aeglases võtmes, sellele vaatamata on film huvitav!

Täna käisin P.-ga Rakveres teatris Norra etendust The Experiment vaatamas. Oli päris huvitav, kuigi mitte just päris minu maitsekohane. Sellele järgnes saadiku vastuvõtt, homme siis Tallinnas.