mul ei ole enam juukseid...

Esmaspäevane päev möödus peamiselt lamades. Kas siis voodis või teleka ees. Alustasin Jakobsoni lugemist, vaatasin ära Trieri Dancer in the Dark ja päev saigi otsa.
Teisipäeva hommikul astusin "korraks" töölt läbi, õnneks sain õigel ajal piduri peale, teatasin, et olen puhkusel ja sõitsin maale. Võtsin ema peale ja läksime Viljandisse. Teatrile eelnes kohvitamine ja raamatupood, hiiglama vahva oli.
Vahetult enne etendust sain teada, et Nii nagu taevas oli asendatud Arkaadiaga. Olin pettunud - neil oli olemas minu kontakt, keegi ei teatanud. Pakuti küll jah kohapeal pileteid järgmisele etendusele aga Jõhvist on nagu pisut pikk maa tulla. Etendus ise oli muidugi super! Mul on pilet ka Rakverre ja ma ei vaheta seda välja, vaatan korra veel sest see on hea!
Kokkuvõtvalt: kiidulaul lavaka lõpulennule Arkaadia eest ja tugevad miinused Ugalale. Vaevalt ma sinna niipea peaksin sattuma.
Kolmapäeva ennelõunasse mahtus perekülastus Aqvasse. Iseenesest oli tore, kuigi veekeskus ise paistab iga hetkega üha mandunum. Liiga palju katkiseid, logisevaid või lihtsalt hooletuid nurkasid...
Kolmapäeva õhtul jõudsin koju ja lõikasin masinaga maha oma juuksed. Täna tööle tulles tekitas see päris palju emotsiooni, endal on ka vahva:) Tänasesse jääb veel kooriproov Toilas, homme on taas Rakvere Teatri õhtu.


K.

Olen natuke katki. Liiga palju mõtteid on peas ja see ei lase olla. Tekivad mingid nostalgiahood, vanad lood ujutavad Su üle, jättes hingamiseks liiga vähe ruumi. Pea on täis poolikuid küsimusi. Isegi küsimusi ei suuda ma enda jaoks formuleerida, vastust pole seega mõtet vist otsidagi. Aga võiolla möödub see mõningaste puhkeäevade jooksul.

Lõpetasin eile McEwani raamatu ja see oli hea, isegi väga. Varsti saab ka Gailit läbi. Ei saa öelda, et see mind räigelt rabanud oleks aga tore oli ikka.

kõik see kokku...

Neljapäeval sõitsin pärast paari tundi koolis Tartu. Teel tegin traditsioonilise saiakese- ja kohvipeatuse Iisakus (seal on üks pood, kus müüakse värskeid sooje saiu). Poest väljudes ja sõitma hakates tuli mulle üks tädi teele ette ja hakkas kätega vehkima - mu autol oli number poolenisti ära kukkunud. Pärast mõningast otsimist leidsin kohapeal ka töömehe, kes selle ära parandas. Üpris veider lugu...
Jõudsin siiski õigeks ajaks Tartusse. Ma ei tea, kas hetkel on paras aeg ja koht seda kõike kritiseerida aga see keskpärase kvaliteediga lindilt lastud viiulimuusika, ilma pausideta peetavad matused ja teksades pildistaja - jäi ikka liinitöö mulje küll.
Veidral kombel ei tekkinud matustel mingit erilist tundelaviini (tõsi, sõites oli autos küll igasuguseid mõtteid ja seetõttu pisut pelgasin kohapealset olukorda). Vanavanaema oli täiesti tundmatuseni muutunud. Korralik vana naine kirstus, kes paistis täiesti võõrana. Ei teagi, kas asi oli selles, et kohtusime viimati mitu aastat tagasi või milleski muus...
Päris kohe ma edasi sõita ei tahtnud ja ei saanud. Olin piisavalt rabedas olekus ja seega läks veel tund Pierré kohvikus. Seejärel võtsin sugulased peale ja sõitsin läbi Koeru Tallinna. Õhtuks olin surmväsinud. Vestlused olid haaravad...

Reede hommikul pidin surmavalt vara ärkama, Best-Marketing algas juba kell 9. Kuulasin erinevaid ettekandeid, mõned olid päris haaravad. Paar uut ideed ja elu läks taas edasi.
Õhtul käisin veel Vene Kultuurikeskuses kontserdil - mingi Valgevene õpilasorkester. Veel enne kontserdi algust oli saalis täiesti teine tunne võrreldes tavapärasega. See on seesama saal, kus laemaalil on võidukas Nõukogude laevastik ja punalipp Pika Hermanni tornis, lava ehib Nõukogude vapp ja rõdupiirded viisnurgad. Sellele vaatamata jätab saal tohutult suursuguse mulje. Võimas!
Kontsert ise oli ka päris vahva. Õpilasorkestri kohta hästi tehtud!
Reede öösel jõudsin Koeru. Ülimalt lühike intensiivne vestulus ja magama, hommikul ärkasin 6.30. Järgnes mess Tartus ja nüüd siis kino näitamine Jõhvis.
Viimastesse päevadesse on mahtunud täiesti jaburalt palju äärmuslikult erinevaid sündmusi ja emotsioone. Polegi jõudnud neid vist veel peas läbi hekseldada. Homsest algab puhkus, mis on oma graafikult vist juba tihedam kui töönädalad:)

Konarlik tee

Sattusin täna täiesti juhuslikult ETV-st vaatama filmi Konarlik tee Coming Down the Mountain - lühike aga väga haarav lugu. Kohati karm, kohati jabur ja kohati pisut veider aga kokkuvõttes siiski päris hea, haarav.

Kohtasin eile Solarise lillepoes ühte naist, kes müüs väikeseid käsitsijoonistatud kaarte (tohutult kenad muide). Kui ta oli oma tehinguga ühele poole saanud ja hakkas poest väljuma, tuli tema suust kommentaar: "Loodetavasti ei joo ma seda raha maha". Seejärel küsis minult, mida mina kuulan. Nojah, kiitsin tema kaarte ja kõndisin edasi. Mõne aja pärast tundsin, et keegi koputab mulle õlale. Ta tahtis mulle sõbramehe poolest öelda, et kui on härg, tuleb sellel sarvist haarata. Päris vahva inimene oli:)

Igas riigis, kus võimudel on võimalik olla autoritaarne, nad ka muutuvad autoritaarseks. Nad ei tee seda vaid kohtades, kus ühiskond seda ei luba.

Ljudmilla Aleksejeva

Tallinn

Täna hommikul ärkasin ebanormaalselt vara, üritasin endale mingigi välimuse anda poolpimedas korteris, pakkisin oma kolm asja kokku ja marssisin EK-sse. Seal pakuti kohvi ja silmad hakkasid tasapisi avanema. Sellele järgnes tavapärane ringkäik raamatupoodides ja lõunasöök.
Lõunane koosolek EK-s ei põrutanud, sellele järgnes päris tore söömine Virve ja Piretiga.
Apollos soovitati mulle lugemiseks McEwani Chesili Rannal ja see oli tõeliselt väärt soovitus. Lugesin Arnot oodates kohvikus pool raamatut läbi - haarav, kohati ilus ja samas ääretult reaalne. Nauditav!
Õhtul jõudsin Jõhvi, võtsin oma rohkem kui jäätunud auto ja sõitsin koju. Väss on peal.

K.

Ballett on läbi

Eilsesse õhtusse mahtus lisaks Korsaarile veel tohutult põnev sõit Toilasse koos T. Randviiruga ja pisut lugemist. Hommik oli lumerohke.
Õhtusel Balletigalal kütkestas vast kõige enam Praha paar - väga võluv esitus. Galale järgnes traditsiooniliselt vastuvõtt, kus tänati kõiki osalejaid, toetajaid, festivali korraldanud naisi...
Õhtul sõitsin Virvega Tallinna.Väga meeleolukas sõit:) Ja nüüd olen elektrita korteris, on ainult natuke imelik tunne.

14.03 K.

Ballett ja surm

Nädal on möödunud Balletiga joostes. Vahepeal veel igapäevased sahmimised.... Aeg lendab.
Esmaspäeval oli koolis üritus, kus pidid mul ka mõned lapsed laulma. Loomulikult jäin ma sellele hiljaks aga lauldud sai, keegi ei nutnud, kõik oli jälle hästi:)
Teisipäeval hommik algas nartsissiralliga. Kuna esmaspäev oli naistepäev, otsustasime kõigile kontserdil olevatele naistele kinkida lille. Poed olid selleks ajaks loomulikult lilledest tühjad, ostsin ära ka nende viimased riismed. Õhtusel Revalia Kammermeeskoori kontserdil kanti muuhulgas ette ka Tsaaririigi hümn. Istusin eraldi toolil viimases reas ja seega oli võimalus püsti tõusta. Keegi vist aru ei saanud:)
Kolmapäeval sain kokku oma uue õpilasega. Eelmisel nädalal helistas üks inimene ja palus, et ma talle tunde annaks - laulmises. Entusiasmi ja energiat on tal ülevoolavalt palju. Kirjutab ise laule ja mis kõik veel. Eks näis, kuidas sellega minema hakkab.
Ja siis neljapäeval agas Balletifestival. Esimene päev oli suhteliselt mõistlik:) Reedel oli RO etendus Coppelia. Väga armas lugu, kohe pani vaatama.
Täna hommikul sain teada, et mu vanavanaema on surnud. Hommikul 10.45. Ei oska ja tegelikult ei tahagi sellele mõelda, kole tunne on.

K.

ja jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

Nädal läks jälle töötades - tapvalt põnev:) Kuna Balletifestival on kohe saabumas, oli tegemist pehmetl öeldes palju. Lisaks balletiga sahmimisele näitasin ära kaks kinoseanssi - üksi. Esimesel seansil oli väike mure aga teine oli juba peaaegu hea!

Reedel oli Cosmose kontsert. Hea, kuigi tõele au andes tuleb tunnistada, et eelmisel korral olid nad minu arvates paremad.

Laupäeva hommikul läksin Tartusse. Teel käisin läbi Sadala vanakraami poest, ostisn paar vidinat ja panin kinni sekretär-kirjutuslaua. Loodetavasti saan selle millalgi sealt ära tuua:) Tartus midagi suurt ei teinudki - kohvik/pood ja kõik. Õhtul läksin Palamusele.

Sain kätte oma viimase jõulukingituse tädi Estalt - päris äge tunne oli. Õhtu oli päris pikk. Jõime vanaemaga! veini ja sain taas kuulda päris huvitavaid asju oma suguvõsast. Pilt laieneb päris rabava kiirusega.

Vanaisa pärast on väike mure, minu arvates puistab ta hooti päris segaseid asju. Näiteks teatas vanaemale, et "Korraga ei saa telekas töötada ja lamp põleda. Kahte asja ei saa korraga olla. Telekas on, kas seda tuld on vaja? Sa oled nagu Jasper, hullem veel..." Päris kummaline.

K.

Isade maa

Need on tormi jõulised puhangud, mis üha paisudes ja suurenedes lõõtsuvad idast, tulles otsekui vete villane tõus ulguva kohinaga, ning kaldale jõudnud, purunedes kiirgavaks vahuks ja tolmuks. Metsade süngelt oiates, lagendikkude alaliselt vilistades, kuulipritside haukudes ühtsoodu, tuiskab määratu ida vinguvate tuulte, alaliste tormide ning arvutute inim-ešelonidega. Sõduritest täiskiilutud kaubarongid liiguvad viimse pingutusega iga ilmakaare poole, viies tormitsevat, otsisklevat ja rahutut inimliha kuulide, taudide ja tuiskude söödaks.

Isegi siis veel, kui ta istus juba ühes teiste haavatatutega rongis, ei andnud see mõte talle rahu. Tõepoolest, Boruk Šoiss oli kangelane, temagi oli valanud oma kallist verd selle maa ja vabaduse eest. Ja muidugi, aga kui lugu nõnda, siis oli nüüd ka temal kodumaa? Kodumaa! rõhutas Boruh Šoiss iga silpi. Tesite sõnadega, üks mõtteline osa sellest maast pidi nüüd kuuluma ka temale, tema on, nii-öelda, selle maa täieõiguslik aktsionär?

Tead isegi, meie rügemendis teenivad mehed, kes oskavad võita või langeda, teist valikut pole. Aga hirm, kannatused, elamused - see on iga sõduri enese asi, mis jääb peidetult hinge ega tohi sealt iialgi välja voolata.

Vahepeal ei saa ma üldse aru, mis Gailit sõjaromaani on kirjutanud. Kõik tema varasemad asjad on mulle meeldinud aga nüüd - ei teagi. Kohati on muidugi päris haarav, vennatapulood on masendavad.

Keegi perenaine on toonud kannutäie piima. Tal on kaasas ka kruusid ja nõud, nendesse kallab ta pooleldi külmunud vedelikku ja, sõnagi rääkimata, ulatab sõduritele. Üks, teine katsub naljatada, küsib tütreid ja koduväi kohta, kuid nähes naise kurbi silmi, mis aeg-ajalt poetavad mõne pisara, joovad jääkülma piima ja astuvad eemale. Või mida peabki rääkima naine, kelle poja tapsid punaväelased? Raiusid tikkudega tundmatuks tombuks ja toppisid jääauku. Nüüd ei osanud teha ema muud paremat, lüpsis lehmad ja tõi piima sõduritele. Eks ole nemadki tema pojad, selle kannatava tuulte ja tuiskudemaa pojad, keda ema üsk on suutnud kiigutada vaid paar põgusat hetke.

Temal ei jätku aega ega tahtmist eneseharimiseks, uurimiseks, lugemiseks - ühe partei põhikirjast, mis ei sisalda paarikümmend lausetki, on talle küllalt. Kas tead, muti, mis tähendab partei? Käesoleva sajandi uus piibel ja jumal, õndsaks saamiseks palju praktilisem ja ratsionaalsem. Väikemehe uus evangeelium, - kõige geniaalsem ja praktilisem leiutis, millele inimmõistus iialgi tulnud. Hulkade ja masside lunastus, taevariik maa peal.

me peame rääkima kevinist III

Ma ei pidanud end varem heaks valetajaks, aga pärast mõningast praktikat olin üle võtnud tõeväänaja kreedo, et inimene mitte niivõrd ei fabritseeri valet, kuivõrd abiellub sellega. Edukat valet ei saa siia ilma sigitada ja kapriisselt hüljata; nagu iga ustavat suhet, tuleb seda ülal hoida, ja palju suurema pühendumusega kui tõde, mis jätkab tõeks olemist nagu muuseas, vägimagi abita. Mu vale seevastu vajas mind sama palju kui mina teda, ja nõudis nii abieluseisuse pidevust: kuni surm meid lahutab.

Kevin oli mõistnud midagi, mida kõik vilunud valetajad täheldavad, kui nad peaksid sellest eales karjääri kujundama: kasuta alati ära nii palju tõde kui võimalik. Hästiorganiseeritud vale koosneb peamiselt fakti tähekuubikutest, millest saab vabalt nii püramiidi kui ka platvormi.

Tol ajajärgul polnud kerge olla õpetaja, kui see üldse kunagi kerge oli olnud. Õpetajad, kellelt riik pitsitas välja kõrgemaid standardeid ja lapsevanemad paremaid hindeid, kes olid luubi all vähimagi rahvusliku taktituse või seksuaalse sündsusetuse suhtes, kes olid lõhki rebitud üha juurde sigivate standardkontrolltööde ning õpilaste nõudmiste vahel loomingulise eneseväljenduse järele, keda ühtaegu süüdistati kõiges, mis lastega valesti oli, ning kelle poole pöörduti igal puhul, kui last päästa oli vaja. See patuoina ja lunastaja kaksikroll oli lausa messialik, kuid isegi 1998. aasta seeklites saanuks Jeesus ilmselt paremini kinni makstud.


Raamatu lõpus leidsin veel ühe kokkusattumuse - kogu lugu on kirjutatud sündmusest, mis leiab aset 8. aprillil.