Ma ei taha öelda, et ma seda Aafrikas viibist kahetseksin, ehkki tekstuuri mõttes oli ajastus kehv. Emadus oli lohistanud mind allamäge, üldiselt madalamaks peetavate teemade juurde: söömine ja sittumine. Ja Aafrikas käibki tants põhimõtteliselt selle ümber. Võib-olla käib igal maal tants põhimõtteliselt selle ümber, aga ma olen alati tunnustanud jõupingutusi selle fakti varjamiseks, ja ma oleksin end ehk paremini tundnud, kui oleksin reisinud mõnda dekoratiivsemasse riiki, kus tualettides on roosikarva seebid ning sööke pakutakse vähemalt redisegarneeringuga.
Sa lõid välisukse ristseliti lahti. Fuajee nõrgus korvpalliväljakusuuruseks elutoaks, ja siis paarist madalast trepiastmest üles, ja oligi söögi -"tuba", osaliselt eraldatud köögist vaheseinaga, mille kaudu ulatada toitu - kahtlemata mingit imeasja päikesekuivatatud tomatitest. Ma polnud veel silmanud ainsatki ust. Sattusin paanikasse, mõeldes siin pole end kuhugi peita.
Aga mul on Unelmate Kodude kohta oma teooria. Ega ilmaasjata tähenda folly nii narri viga kui ka kulukat ornamentidega ehitist. Sest ma pole elu sees näinud ühtki Unelmate Kodu, mis funktsioneeriks. Nagu meie oma, võivad mõned neist peaaegu funktsioneerida, ehkki samavõrd sagedased on asjatundmatusest põhjustatud katastroofid. Osa probleemist on see, et ükskõik kui palju raha sa tammepuust põrandaliistude peale ka hakkama ei paneks, on ilma ajaloota maja ühes teises mõõtmes ikka ja alati odav.
Tõele au andes, lõhe enamiku inimeste võime vahel ilu nullist esile manada ja võime vahel seda nägemisel üksnes ära tunda on lai nagu Atlandi ookean.
Neil oli riiuli otsas muusikakeskus, mille kumbki kõlar maksis 1000 dollarit, aga üksainus peotäis meeleolumuusika CD-sid ja kogumikke - "Säravamad ooperiaariad", "Klassikahitid". Jätab laisa mulje, aga ma arvan, et pigem oli tegu abitusega: nad ei saanud aru, milleks muusika mõeldud on.
Tegelikult lugesin hiljuti, et välja on töötatud närvioperatsioon, millega saab mõned Parkinsoni-patsiendid enam-vähem terveks ravida. Lõikus on nii edukas, et see on pannud rohkem kui ühe terveks ravituist end ära tapma. Jah, sa lugesid õigesti: end ära tapma. Ei mingit värisemist enam, ei mingeid veiniklaasi ümber ajavaid spastilisi käeviibutusi restoranis. Aga enam ka ei mingit tuikavat osavõtlikkust hirvesilmsetelt võhivõõrastelt, ei mingeid spontaanseid hellusepurskeid psühhootiliselt andeksandlikelt abikaasadelt. Tervenenud vajuvad masendusse, tõmbuvad eraklusse. Nad ei suuda sellega toime tulla: olla täpselt selline nagu kõik teised.
Maal, mis ei tee vahet kuulsusel ja kurikuulsusel, jätab viimane endast lihtsalt ligipääsetavama mulje.
pühapäev, 28. veebruar 2010
laupäev, 27. veebruar 2010
Laineid murdes
Reede oli pehmelt öeldes hullumeelne. Hommikul tavapärane kool, seejärel Tallinnasse. Tagasiasin oma võla EMTA raamatukogule, tõin kirjastusest raamatuid, külastasin kolme sünnipäeva (üheaegselt), käisin pangas endale samba pähemäärimist kuulamas, tõin Rahvusooperist nänni, muusikapoest poogna, Artisest filmi, andsin intervjuu. Ja seda kõike 6h jooksul:) Ühesõnaga jõudsin linna, tormasin päev otsa ringi nagu segane ja sõitsin Paide.
Kuna Z oli saanud miskisuguse autasu, toimus orges väike pidu ja õhtul maandusin pehmelt öeldes väsinuna Koeru.
Vahepeal sain ka teada, et seoses kunstiõpetaja raseduse ja sellest tulenevate muutustega tunniplaanis on mul nüüd poolteist kuud keska omadega pausi. Teisipäeva hommikud muutuvad igatahes ilusateks!
Vanaema kinkis mulle ühe ülivinge vaagna, mis on pärit tema tädi pulmast (ehk siis minu vanavanaema õe pulmalaualt). Ja sinna juurde ajakirja "Kaitse kodu" 1933 aastakäigu. Vinge!
Hommikul veel väike hoolitsev sööming ja taas sõitma. Enne teele asumist jõime emaga pea tunnikese kohvi. Vahva oli:)
Täna oli Jõhvi valla lauluvõistlus ja hetk tagasi sain teada, et üks mu lastest laulis ennast ka lõppkontserdile.
Õhtul vaatasin filmi "Laineid murdes" (Lars von Trier). Trierile omaselt piisavalt kiiksuga film aga mulle meeldis. Lugu täiesti jaburast (või siis üdini puhtast) usust ja armastusest. Vaadake:)
K.
Kuna Z oli saanud miskisuguse autasu, toimus orges väike pidu ja õhtul maandusin pehmelt öeldes väsinuna Koeru.
Vahepeal sain ka teada, et seoses kunstiõpetaja raseduse ja sellest tulenevate muutustega tunniplaanis on mul nüüd poolteist kuud keska omadega pausi. Teisipäeva hommikud muutuvad igatahes ilusateks!
Vanaema kinkis mulle ühe ülivinge vaagna, mis on pärit tema tädi pulmast (ehk siis minu vanavanaema õe pulmalaualt). Ja sinna juurde ajakirja "Kaitse kodu" 1933 aastakäigu. Vinge!
Hommikul veel väike hoolitsev sööming ja taas sõitma. Enne teele asumist jõime emaga pea tunnikese kohvi. Vahva oli:)
Täna oli Jõhvi valla lauluvõistlus ja hetk tagasi sain teada, et üks mu lastest laulis ennast ka lõppkontserdile.
K.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
me peame rääkima kevinist
Ta hakkab saama juba piisavalt vanaks, et mõista sedagi: "toimepanija", nagu nad politseisarjades ütlevad, ja keskmise ajalehelugeja üks erinevusi on see, et pealtvaatajatele lubatakse luksust olla "raisk, tüdinenud ühest ja samast loost, raisk" ja neil on vabadus edasi liikuda. Süüdlased aga on jäänud toppama millessegi, mis peab olema ühe ja sama vana loo türanlik harjutamine.
... ootused on ohtlikud, kui nad on ühtaegu kõrged ja formuleerimata.
Isegi toona, 1983. aastal, ajas mind hämmeldusse, miks peaks selline standardiseeritud psühhiaatriline silt nagu sünnitusjärgne depressioon lohutavalt mõjuma. Meie kaasmaalased paistavad säärast tõbede tembeldamist liiga usaldusväärseks pidavat. Ilmselt viitab kaebus, mis on piisavalt levinud, et tal nimi oleks, sellele, et sa pole üksinda, ning lehvitab su nina all selliseid väljavaateid nagu interneti jututoad ja ühiseks rapsoodiliseks vingumiseks mõeldud kohalikud tugirühmad. Säärane kaasajooksiklikuse tung on ilmbunud isegi Ameerika seltskondlikku vestlusesse. Ma ei suuda meenutada, millal keegi mulle viimati ütles, et tal "võtab ärkamine palju aega". Selle asemel teatatakse mulle, et ta pole hommikuinimene. Kõik need kaaskodanikud, kes vajavad ärkamisel tapvalt kangeid kohvitassitäisi, annaksid justkui suurema õigustuse ühe inimese vastumeelsusele karata hommikul voodist järjekordseks kümnemiiliseks jooksuks.
/Shriver. me peame rääkima kevnist/
... ootused on ohtlikud, kui nad on ühtaegu kõrged ja formuleerimata.
Isegi toona, 1983. aastal, ajas mind hämmeldusse, miks peaks selline standardiseeritud psühhiaatriline silt nagu sünnitusjärgne depressioon lohutavalt mõjuma. Meie kaasmaalased paistavad säärast tõbede tembeldamist liiga usaldusväärseks pidavat. Ilmselt viitab kaebus, mis on piisavalt levinud, et tal nimi oleks, sellele, et sa pole üksinda, ning lehvitab su nina all selliseid väljavaateid nagu interneti jututoad ja ühiseks rapsoodiliseks vingumiseks mõeldud kohalikud tugirühmad. Säärane kaasajooksiklikuse tung on ilmbunud isegi Ameerika seltskondlikku vestlusesse. Ma ei suuda meenutada, millal keegi mulle viimati ütles, et tal "võtab ärkamine palju aega". Selle asemel teatatakse mulle, et ta pole hommikuinimene. Kõik need kaaskodanikud, kes vajavad ärkamisel tapvalt kangeid kohvitassitäisi, annaksid justkui suurema õigustuse ühe inimese vastumeelsusele karata hommikul voodist järjekordseks kümnemiiliseks jooksuks.
/Shriver. me peame rääkima kevnist/
aastapäev
Teisipäeval oli seoses Vabariigi aastapäevaga Kohtla-Nõmmel kontsert. Läks vist päris hästi ja õhkkond oli ka vaatamata teatavale rabedusele tegelikul väga armas, koduselt soe. Ilm oli muidugi päris karm - selline tihe sulatuisk aga lõpuks jõudsin ikkagi koju, et siis hommikul kell 5.30 tõusta. Ja hommik oli ilus!
Teist korda elus käisin koidikul lippu heiskamas. Eelmisel aastal olin pisut uduses Toila kooli hoovis, sel aastal Valaste joal. Ilm oli imeilus - lisaks lipu tõusmisele nägin ka päikese tõusu idast metsa tagant. Väga ilus pilt oli! Ja üritus ise lummas samuti päris tugevalt. Lühidalt aga konkreetselt läbi viidud asi, põhjamaiselt tagasihoidlik ja võibolla just tänu sellele teatava salapärasuse hõnguga. Esimest korda elus oman isiklikku rahvuslippu:)
Paratamatult hakkad sellisel hetkel mõtlema oma Isamaalisusele. Ma ei tea, kas ma nüüd kõlan ülimalt ketserlikult aga mina armastan Eestit pigem kui piirkonda, kui maad. Riik kui võimuorgan on ennast vähemalt minu silmis viimastel aastatel täiesti maha teinud. Täiesti siiralt - ma ei kujutaks ette, et ma peaks sellise juhtimise all võitlema mingisuguste aadete või väärtuste eest, sest kui juhitakse ilma igasuguse väärikuseta, ei saa seda vist ka juhitavatelt oodata. Loomulikult armastan ma oma maad ja kultuuri, neidsamu päikesetõuse ja vanasid mõisaparke, allikaid ja külateid. Paraku on viimasel ajal tunne, et Riik kui institutsioon teeb suhteliselt vähe kõige selle mõistmiseks. Aga tegelikult ei ole vist ilus oma riigi sünnipäeval niimoodi rääkida Öeldakse, et iga rahas on oma juhte väärt ja nad ise valinud. Rahvast ma ju armastan aga juhte? Või on see lihtsalt tüüpiline ma-pole-kunagi-rahul igin?
Ja siis veel... see üksteisele "Palju õnne sünnipäevaks". Ma ei tea, mis mul viga on aga minu meelest on see läägelt Ameerikalik. Tunnen ennast sada korda rohkem eestlasena seistes sealsamas Valastel ja heisates koos päikesega lippu, lauldes või juhatades mõnda lugu või lihtsalt vaikides. Liiga palju sõnu ja liiga vähe tegusid... Aa jällegi vist on tegu isikliku probleemiga.
Ilm oli täna täiesti vaimustav! Sellime kerge sula koos päikesega. Taaskord pildid ja vaated, mis panevad Su oma maad armastama.
Päeval tegin lastega lauluvõistluseks proovi ja sain suurepärase üllatuse osaliseks. Kõige tagasihoidlikum tüdruk hakkas niimoodi põlema, et kuku pikali. Loodetavasti jätkub seda ka võistluseks.
K.
Teist korda elus käisin koidikul lippu heiskamas. Eelmisel aastal olin pisut uduses Toila kooli hoovis, sel aastal Valaste joal. Ilm oli imeilus - lisaks lipu tõusmisele nägin ka päikese tõusu idast metsa tagant. Väga ilus pilt oli! Ja üritus ise lummas samuti päris tugevalt. Lühidalt aga konkreetselt läbi viidud asi, põhjamaiselt tagasihoidlik ja võibolla just tänu sellele teatava salapärasuse hõnguga. Esimest korda elus oman isiklikku rahvuslippu:)
Paratamatult hakkad sellisel hetkel mõtlema oma Isamaalisusele. Ma ei tea, kas ma nüüd kõlan ülimalt ketserlikult aga mina armastan Eestit pigem kui piirkonda, kui maad. Riik kui võimuorgan on ennast vähemalt minu silmis viimastel aastatel täiesti maha teinud. Täiesti siiralt - ma ei kujutaks ette, et ma peaks sellise juhtimise all võitlema mingisuguste aadete või väärtuste eest, sest kui juhitakse ilma igasuguse väärikuseta, ei saa seda vist ka juhitavatelt oodata. Loomulikult armastan ma oma maad ja kultuuri, neidsamu päikesetõuse ja vanasid mõisaparke, allikaid ja külateid. Paraku on viimasel ajal tunne, et Riik kui institutsioon teeb suhteliselt vähe kõige selle mõistmiseks. Aga tegelikult ei ole vist ilus oma riigi sünnipäeval niimoodi rääkida Öeldakse, et iga rahas on oma juhte väärt ja nad ise valinud. Rahvast ma ju armastan aga juhte? Või on see lihtsalt tüüpiline ma-pole-kunagi-rahul igin?
Ja siis veel... see üksteisele "Palju õnne sünnipäevaks". Ma ei tea, mis mul viga on aga minu meelest on see läägelt Ameerikalik. Tunnen ennast sada korda rohkem eestlasena seistes sealsamas Valastel ja heisates koos päikesega lippu, lauldes või juhatades mõnda lugu või lihtsalt vaikides. Liiga palju sõnu ja liiga vähe tegusid... Aa jällegi vist on tegu isikliku probleemiga.
Ilm oli täna täiesti vaimustav! Sellime kerge sula koos päikesega. Taaskord pildid ja vaated, mis panevad Su oma maad armastama.
Päeval tegin lastega lauluvõistluseks proovi ja sain suurepärase üllatuse osaliseks. Kõige tagasihoidlikum tüdruk hakkas niimoodi põlema, et kuku pikali. Loodetavasti jätkub seda ka võistluseks.
K.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Hunt Kriimsilma 9 ametit
Nädal läks pehmeltöeldes keskpäraselt. Ülipõnev liikumine kooli ja töö vahel:) Teisipäeval oli koolis lauluvõistlus, kus mul ka paar last osales. Neil läks hästi, isegi väga. Loomulikult on see tore, samas toob see nüüd nii mulle kui ka lastele kaasa järgmise kohustuse osaleda valla lauluvõistlusel. Aga peab hakkama saama:)
Teisipäeval algas ka minu kinomehe karjäär. Nimelt hakkasin filmide näitamist õppima. Kerin linte ja nii edasi. Päris põnev on:)
Eile oli Vallavanema vastuvõtt. Kuna sel aastal liikusin sinna üistranspordiga, sai K. - ga pisut veini joodud. Pidu jätkus minu juures ja lõppes peale teatavaid koguseid alkoholi õnneks suhteliselt kiirelt. Hommikul olin isegi elus, kuigi vist mitte kõige teravam pliiats.
Vaatasin filmi "Paha maa". Päris hea, kuigi rägelt depressiivne. Haakub päris julmalt minu praeguse raamatuga (me peame rääkima Kevinist). Kuidagi liiga palju inimesi sai surma. Pildiliselt väga külm film. Aga julgen vist ikka öelda, et hea. Vaatamata mustadele värvidele on lugu tegelikult haarav. Erinevalt näiteks mõnest Eesti filmist ei teki vaatamata tihedale sündmustue jadale tunnet, et see ei ole reaalne (Klassiga mul näiteks see tunne tuli). Homme on plaanideta pühapäev ja siis algab jälle uus nädal...
Teisipäeval algas ka minu kinomehe karjäär. Nimelt hakkasin filmide näitamist õppima. Kerin linte ja nii edasi. Päris põnev on:)
Eile oli Vallavanema vastuvõtt. Kuna sel aastal liikusin sinna üistranspordiga, sai K. - ga pisut veini joodud. Pidu jätkus minu juures ja lõppes peale teatavaid koguseid alkoholi õnneks suhteliselt kiirelt. Hommikul olin isegi elus, kuigi vist mitte kõige teravam pliiats.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge,
Ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on?
Kord öö sööb ära päeva,
Kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad.
Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on?
Kas tõesti üksnes orjaks,
Veel ainult kõlbab inimene siin.
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks
Et tuleks armastus ja lõppeks piin.
Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus?
Kus rahu koos?
Kust õigust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on, kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi,
Südameta rind.
Siit põgeneda võiksin ma lausa joostes.
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on mis saab mind kinni hoida?
Ja milleta ta seda teeb, ma ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida…
Ometigi endaga, ta mind veab.
Mis ma see on?
Kas suudan teda mõista?
Mis maa see on?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge,
Ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on?
Kord öö sööb ära päeva,
Kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad.
Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on?
Kas tõesti üksnes orjaks,
Veel ainult kõlbab inimene siin.
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks
Et tuleks armastus ja lõppeks piin.
Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus?
Kus rahu koos?
Kust õigust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on, kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi,
Südameta rind.
Siit põgeneda võiksin ma lausa joostes.
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on mis saab mind kinni hoida?
Ja milleta ta seda teeb, ma ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida…
Ometigi endaga, ta mind veab.
Mis ma see on?
Kas suudan teda mõista?
Mis maa see on?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on?
Kuis ometgi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge?
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge.
Ja kummalised nende laululood…
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on?
Siin pole ühtgi mäge?
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge.
Ja kummalised nende laululood…
Ma hoian su käsi mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis,
ei tundu nii käre külm talv.
Ma korjan su üles kui langed,
ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli, et väljas on hanged,
mu juures küll sooja sa saad.
Ent oled sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.
Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal kumbub,
kui kaste auramas maas.
Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.
Kas aimad kui habras on niit,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnetu hetk, minu viib.
Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.
Kui mind enam ei ole,
pole sinule olemas,
kui mind enam ei ole,
pole sinu jaoks olemas.
Urmas Alender / Kui mind enam ei ole
kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis,
ei tundu nii käre külm talv.
Ma korjan su üles kui langed,
ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli, et väljas on hanged,
mu juures küll sooja sa saad.
Ent oled sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.
Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal kumbub,
kui kaste auramas maas.
Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.
Kas aimad kui habras on niit,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnetu hetk, minu viib.
Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.
Kui mind enam ei ole,
pole sinule olemas,
kui mind enam ei ole,
pole sinu jaoks olemas.
Urmas Alender / Kui mind enam ei ole
"In Her Eyes"
She stares through my shadow
She sees something more
Believes there's a light in me
She is sure
And her truth makes me stronger
Does she realize
I awake every morning
With her strength by my side
I am not a hero
I am not an angel
I am just a man
Man who's trying to love her
Unlike any other
In her eyes I am
This world keeps on spinning
Only she stills my heart
She's my inspiration
She's my northern star
I don't count my possession
All I call mine
I will give her completely
To the end of all time
In her eyes I see the sky and all I'll ever need
In her eyes time passes by and she is with me
JOSH GROBAN LYRICS
She stares through my shadow
She sees something more
Believes there's a light in me
She is sure
And her truth makes me stronger
Does she realize
I awake every morning
With her strength by my side
I am not a hero
I am not an angel
I am just a man
Man who's trying to love her
Unlike any other
In her eyes I am
This world keeps on spinning
Only she stills my heart
She's my inspiration
She's my northern star
I don't count my possession
All I call mine
I will give her completely
To the end of all time
In her eyes I see the sky and all I'll ever need
In her eyes time passes by and she is with me
JOSH GROBAN LYRICS
Reede õhtul sõitsin läbi Rakvere Tallinna. Plaanisin kinno minna aga kuna ilm oli harukordselt lumine, ei viitsinudki ennast liigutada. Vaatasin kodus telekat ja oligi kogu kultuur.
Laupäeval olin Tourestil Ida-Viru boksis tööl. Tõele au andes kulus päris palju aega ka lihtsalt messil ringi liikumiseks. Leidsin paar päris toredat ideed aga kõik see kokku – nojah. Palju, kohutavalt palju paberit ja muud materjali, mida oleks saanud kuidagi muud moodi kasutada. Laupäeva õhtu ei erinenud pingelt eelmisest.
Pühapäeval magasin loomulikult sisse aga sellele vaatamata jõudsin täitsa normaalsel ajal K-Järvele – Viru Laul 2010 finaal. Oli päris mitu head ja ka imelikku üllatust. Leidsin mõne ilusa teksti. Ja nüüd olen sellest kõigest väsinud.
Muide minu pilti postitatakse nüüd koos Ida-Viru kultuurikalendriga ja olen ka Ida-Virumaa turismikaardi kaanefotol – mõneks ajaks on edevus toidetud:)
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese särasees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees -
kuskil peab surematus olema,
kuskilt alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta – muusika?
Juhan Liiv / Muusika
Laupäeval olin Tourestil Ida-Viru boksis tööl. Tõele au andes kulus päris palju aega ka lihtsalt messil ringi liikumiseks. Leidsin paar päris toredat ideed aga kõik see kokku – nojah. Palju, kohutavalt palju paberit ja muud materjali, mida oleks saanud kuidagi muud moodi kasutada. Laupäeva õhtu ei erinenud pingelt eelmisest.
Pühapäeval magasin loomulikult sisse aga sellele vaatamata jõudsin täitsa normaalsel ajal K-Järvele – Viru Laul 2010 finaal. Oli päris mitu head ja ka imelikku üllatust. Leidsin mõne ilusa teksti. Ja nüüd olen sellest kõigest väsinud.
Muide minu pilti postitatakse nüüd koos Ida-Viru kultuurikalendriga ja olen ka Ida-Virumaa turismikaardi kaanefotol – mõneks ajaks on edevus toidetud:)
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese särasees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees -
kuskil peab surematus olema,
kuskilt alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta – muusika?
Juhan Liiv / Muusika
teisipäev, 9. veebruar 2010
Hakkasin lugema raamatut "Me peame rääkima Kevinist". Pisut masendav aga oma realistlikuses kohutavalt haarav. Tekitab natuke deprekat, võibolla ka äratundmist (mis ongi depre põhjustaja). Ei tea, igatahes tundub hea!
laupäev, 6. veebruar 2010
Õmblusmasin ja kaart
Hommikul õmbles vanaema vana masinaga mingit kotti ja täiesti muuseas küsisin, kui vana see õmblusmasin olla võiks, välja tuli päris põnev lugu. Nimelt on masin ise kuskil 1920 lõpust või 1930 algusest. Täpselt ei tea, aga igatahes see olevat olnud neil peres juba tükk aega enne sõda. Sõja ajal maeti masin maasse, kus see pidi sõja lõppu ootama. 1949 küüditati mu vanaema koos ema ja vanaisaga Siberisse ja mingit moodi õnnestus Eestisse jäänud sugulastel neile seesama masin Siberisse järgi saata. Siberis õmmeldi sellega vist kogu küla riided kuna minu vanavanaema elatas ennast ja oma tütart seal alguses õmblemisega. Tagasi tulles võeti taas masin kaasa ning see reisis koos vanaema ja vanavanaemaga tagasi Eestisse (muuseas see masin on päris raske, tõsine metallkogu). Ja nüüd õmbleb vanaema selle peal paksemaid asju. Uus masin on tal ju ka aga nagu ta ütleb - see uus triblakas ju paksu asja ei võta. Kui kaua kaasaegne tehnika keskmiselt vastu peab?
Seoses Siberiga oli mul veel üls leid - postkaart. Kaart on postitatud Habakani jaamast, olles tagasiteel Eesti poole.
Habakanist!
Oleme mitmendat päeva Habakanis, täna õnnestus saada piletid, homme hakkame sõitma. Sõidame Pihkva ja Tartu kaudu. Olen mures. Tapal tuleb ümber istuda, tervis kehv, ehk suur looja aitab. Habakani sõit oli hirmus. Aino on tragi ostis piletid, käib linnas toiduaineid ostmas. Eks Ruudi on juba Uljastel. Jääme siis kallid kuni nägemiseni seni lootuses ehk varsti näeme, tervitusi Aino ja minu poolt.
Kaardi on kirjutanud minu vanavanaema, kes tagasiteel oli tegelikult juba hinge heitmas. Tekstis mainitud Aino on minu vanaema.
teisipäev, 2. veebruar 2010
Modell on kunstniku käepikendus
Pühapäeval oli Peremess, kus seekord astusin üles modellina (eelmisel aastal laulsin Rannapit). Kuna üldine teema oli taaskasutus siis olid ka modellid riietatud "taaskasutatavatesse" riietesse. Vähemalt pisut nalja sai:)
Esmaspäeval hakkas lund sadama ja tegelikult on tunne, et see ei lõppe mitte kunagi! Lund on palju, tõeliselt palju ja see on tegelikult mõnus. Väga talvine värk. Täna jäin kooli ette kinni ja ma ei vihastanudki. Vastupidi, see tundus kuidagi nii normaalne ja talviselt igapäevane, et kui seda poleks juhtunud, oleksin võibolla olnud hämmastuses!
Eile vedelesin terve õhtu termides ja täna tundsin, et olen töösse uppumas. Kõike ei jõudnudki ära teha. Aga see annabki põhjuse homme taas hooga alustada:)
Õhtul vaatasin taaskord üle filmi "Aeg lahkuda". Endiselt on see haarav, isegi võluv! Kell on palju, väga palju aga sellele vaatamata olen juba üle tunni koristanud oma sahtleid, tuli selline tuju.
Ma nii kohutavalt loodan, et elu on ka edaspidi ilus (kummaline lause tuli). Olen pisut filmis kinni, ei saa sellest üle. Homme on jälle uus päev!
Esmaspäeval hakkas lund sadama ja tegelikult on tunne, et see ei lõppe mitte kunagi! Lund on palju, tõeliselt palju ja see on tegelikult mõnus. Väga talvine värk. Täna jäin kooli ette kinni ja ma ei vihastanudki. Vastupidi, see tundus kuidagi nii normaalne ja talviselt igapäevane, et kui seda poleks juhtunud, oleksin võibolla olnud hämmastuses!
Eile vedelesin terve õhtu termides ja täna tundsin, et olen töösse uppumas. Kõike ei jõudnudki ära teha. Aga see annabki põhjuse homme taas hooga alustada:)
Ma nii kohutavalt loodan, et elu on ka edaspidi ilus (kummaline lause tuli). Olen pisut filmis kinni, ei saa sellest üle. Homme on jälle uus päev!
Tellimine:
Postitused (Atom)