aeg...

... läheb pidevalt ja järjest. Viimane nädal ei olnud just säravaim. Või noh see oli selline imelk. Nädala alguses oli meie majas Presidendi vastuvõtt. Minu jaoks tähendas see peamiselt sahmimist esmaspäeval ja sellele järgnenud vaba päeva. Ja kolmapäevast ei saanud ennast enam kuidagi käima:) Lihtlsalt tegin mingeid asju.... Järjest. See kõik lõppes reedese superväsimuse ja peavaluga. Aga nüüd on taas kõik ok:)
Täna oli Narvas poistekooride proov ja see läks kohe üllatavalt hästi.

K.

inimesed..... erinevad

MA EI SAA TÕESTI ARU, kas mõnel inimesel pole kohe üldse mitte midagi muud teha kui pastakast intriigi imeda? Kui Sul on kellegagi probleem siis on minumeelest elementaarne, et Sa lähed ja arutad probleemset teemat konkreetse inimesega. Ja mulle kohe üldse ei mahu pähe, kuidas TÄISKASVANUD inimesed lihtsalt lähevad ja hakkavad Sind selja taga maha tegema ilma, et nad julgeks seda Sulle öelda.... aga inimesi ongi erinevaid ja mõni äärmus on üpris kummaline. Või siis variant kaks - minu mõte on täiesti mööda ja mina olen rumal. Võibolla just selline elu ongi normaalne? Olgu kuidas on, teema ei vääri enam pikemat peatumist!

Pärast Balletifestivali on grammivõrra rahulikum olnud. Reede ja 13. tõi küll paar sekeldust (ma ei ole ebausklik aga sellele päevale lihtsalt sattus üks asi) aga üldiselt möödus kõik oki- ja dokilt. Laupäeval olin turismimessil ja pühapäeval "Viru laul 2009" źüriis. Neist esimene üritus oli suhteliselt väsitav, samas kogemuse mõttes huvitav. Viru laulul oli rõõm näha mõnda päris head esinejat. Kahju, et peaauhinnad ei läinud meie maakonda aga mis teha:)

Pühapäeva õhtul pidi olema täiesti tavaline kooriproov... Ühel hetkel vajus proovi sisse kaamera ja teatati, et osaleme saates "Laululahing". Tegemist oli päris suure üllatusega aga mis seal ikka, tuleb ära teha:)

Loodetavasti on homseks kõik endast väljas olevad isikud taas enda tavapärase kesta üles leidnud ja elu läheb tavapäraselt edasi:)

Rõõmu!

K.

Täna lõppes Jõhvi Balletifestival 2009. Umbes 15 minutit tagasi tuli selline väsimus peale, et tekkis tahtmine kohe pikali vajuda.... Eelmised päevad on kuidagi inertsist läinud nii kiiresti, et ei pannud midagi tähele. Täna saabus siis see paljuräägitud pingelangus ja koos sellega tunne, et maailma kõige kõige parem koht on enda voodi, kus lõputult magada!

Jaanuaris oli vahepeal kool. Kõik kulges ootuspäraselt – kõik, millega tegelesin sain tehtud ja kõik, millega ei tegelenud jäi tegematta. Üldiselt ei saa nuriseda. Veebruari alguses sain kätte oma uue korteri.... Minu liikumine linnast maale on jõudnud äärmusteni – elan nüüd väikeses kohas nimega Sinimäe. Aga korter on superarmas ja seega on vist kõik hästi. Viimased hilisõhtud ongi möödunud asju pakkides ja neid siis tasapisi Sinimäele toimetades. Mingis mõttes on taas jälle kõik oma asjad üle käia. Saab sodist lahti.

Lisaks kõigele vapustavalt heale nagu Balletifestival või kolimine näitas eile elu korraks ka oma halli külge. Juhtus üpris ebameeldiv lugu, mis sai alguse minu enda lohakusest ja kulmineerus RUMALATE ja labaste inimeste väljaastumisega.... Nimelt läksin Sillamäele tankima, paraku olin unustanud oma kaardi Jõhvi. Minupoolt ääretult piinlik ja rumal lugu aga mis teha, vahel juhtub. Olin just saamas tanklatöötajaga kokkuleppele, et toon oma kaardi ära kui üks kohalik julge mees tuli ennast näitama. Hakkas mu kalla karjuma, et tavai nüüd jätad auto siia jne... Kogu juttu ei ole mõtet vist edasi anda, see pole seda väärt. Seejärel ilmus välja tema sõber, kes arvas, et peab mulle tingimata kallale tungima. Õnneks asi ühest pealöögist vastu mu õlga kaugemale ei jõudnud. Käisin tõin oma kaardi, maksin arve ja asi oli lahendatud. Masendav oli kogu loo juures aga see, et esiteks oli tegemist minu ja tanklatöötaja vahelise probleemiga mida meie normaalsete inimestena rääkides ja kokku leppides lahendamas olime – mingisugusel suvalisel ülbikul POLE SELLEGA ASJA! Teiseks on madal, labane ja odav karjuda võõraste inimeste peale tausta teadmata. Kolmandaks on veel odavam tulla kellelegi kallale omamata mingit ülevaadet asjadest. Aga tegelikult on mul nendest inimestest lihtsalt kahju.... Siiralt.

Sellel nädalal sai läbi balletifestival – ilmselt üks kiireimatest perioodidest sellel tööaastal. Järgmine nädal saan ka vast lõplikult kolitud ja elu liigub edasi oma tavapärases tempos. Varsti tuleb vist kevad ja see teeb kohutavalt õnnelikuks....

K.