elu...

Midagi põrutavat pole kahe päevaga juhtunud, aga kuna ma juba hakkasin siin seda blogi pidama siis pean ju midagi kirjutama:)
Pühapäeva õhtul avastasin enda jaoks taas raamatu.... Lõpetasin lugemise umbes 3.40 öösel.... Huvitav oli!
Tänu sellele magasin esmaspäeva hommikul loomulikult sisse ja jõudsin kooli alles poole päeva pealt. Samas parem pool päeva kooli kui mitte midagi:) Õhtul oli pildistamine ( loe: midagi väga edevat ). Päris tulemusi pole veel näinud aga midagi vast ikka:) Õhtul oli veel üks väike pidu ka...
Tänane hommik algas seminariga. H. polnudki enam niivõrd vihane, pigem kurb ja see tegi selle asja veel piinlikumaks.
Õhtul oli kohtumine uue õppealajuhatajaga - tundub selline karm vanakooli tädi olema:S
Noh ja nüüd taas kodu ja raamat....

K.

:)

Nonii... Üks nädalavahetus on jälle üleelatud. Reede õhtu oli täitsa tore. Inimesed oli vahvad ja õhtu täitsa kulges... Hommik oli värvikas. Ehk siis laupäeval oli väljas oivaline ilm jalutamiseks:) Natukene küll tolmuna ja üksik aga ikkagi ilus!
Laupäeva õhtu - pühapäeva hommik möödus taas tavapärasest. Või noh ütleme nii, et tänu seltskonnale oli pidevalt hästi naljakas:)
Täna käisin ühte oma tuttavat haiglas vaatamas. Hästi kahju hakkas. Iseenesest on ta hästi tubli ja paraneb ja kõik on ju tore kui arvestada seda, mida ta kõke üle elas. Samas on ikka nats nagu kurb vaadata et ta ei saa õue minna...
Kokkuvõte minu tegemistest on tehtud ja väliselt kõik vist töötab... Ametlik elu on ilus.
Sisuliselt olen ma natukene väsinud. Varem olin katki, nüüd olen lihtsalt väsinud. Pidevalt on mul tunne, et ma saan asjadest kuidagi tagurpidi aru. Või noh ma ei tea. Elu ei tohiks käsitleda nii mustvalgelt. Vahepeal piinab mind ka kohutavalt mõte, et olen halb... Ja samas käib sellega kaasas mingi seletamatu mõistmine paratamatusest. Ehk siis vahel on mul tunne, et Te kõik võtate oma elu liiga tõsiselt...

K.

vana postitus...

pühapäev, 10. Veebruar 2008

Nonii.... vol. 2

Ma tean, et Teie kõik, minu blogi sajad miljonid lugejad ihaldate nüüd teada saada, et mis siis täpsemalt juhtus:)
Tegelikult kirjutan seda endale... Kuivalt ja otse, et saaks kunagi lugeda.
Niisiis laupäeva varahommikul tekkis vajadus Mäosse sõita. Miks? Oli vaja! Vahel on nii, et Sa vaatad korraga kahele inimesele otsa ja näed sealt, et tõesti on vaja!
Minnes oli kõik ilus.... Hakkasime tagasi tulema. Tundsin kerget väsimust. Vahepealne toimus kõik väga kiirest.... Mingisugune räme kolin, juhitamatu auto ja teeäär... Auto ei liikunud. Läkisn välja ja avastasin, et ühe esirattaga on ikka väga pahasti. Tekkis kerge paanika. Suht närviliselt lärmasin kaasreisijale: "Mis ma nüüd teen?" Nojah. Alguses istusime lihtsalt tagaistmele ja K. üritas mõelda, ei tulnud eriti midagi välja.... Mingi rekka jäi seisma ja küsis, kas oleme alles. Olime küll... Varsti oli kohal mingi abipolitseinik, kes vaatamata oma silmähtavale kergele segadusele käitus meiega kenasti. Nojah, tema taipas kutsuda vähemalt liikluspolitsei. Muide abipolitseinikul oli ka kaasreisija. Üks joobes noormees, kes üritas olla hästi sõbralik. Tema viidi varsti ära ja saime minna abipol. autosse sooja ( meie enda oma hakas maha jahtuma ja mootorit ei lubatud käima panna... ). Nojah siis jõudis kohale liikluspol., kes täitis hulga pabereid, tegi pilti ja läks ära... Autoabiga üheaegselt jõudis kohale kaasreisija tuttav, kes meid koju tõi. Väga tore inimene!
Nojah ja siis kodu ja peaaegu 36h magamist. Tööle ma ei läinud, lihtsalt ei tahtnud näha nii palju inimesi korraga. Ilmselt oleksin siis täiesti katki läinud ( või siis kui arvestada seda ,et hetkel olen katki, siis oleksin pulbristunud ). Olen endiselt pisut segaduses... Või noh ma ei oska sellesse asja nagu eriti suhtuda... Ühest küljest jah, mat. kahju on suht nõme. Kindlustusega tuleb hakata sebima ja see on vist ebameeldiv ( ma ei tea ju ka, pole varem olnud sellist asja ). Teisest küljest aga on ju peamine, et mitte keegi ei saanud viga! Jah, oleks võinud saada, aga ei saanud ja see on vist ikkagi kõige tähtsam. Igasuguseid asju juhtub, kui asju ei juhtuks siis me ju ei elaks! Seega kokkuvõttes olen loomulikult nats vihane kogu selle jama peale, aga samas olen õnnelik, et asjaga nii läks... Oleks võinud minna halvemini ( jälle see oleks ). Elu on värviline!

Ma ei saa aru, miks me ei võiks öelda üksteisele asju otse? Me mossitame, jälgime ja mis peamine, vaikime. Miks? Aga nagu ütleb M. T. oma saadete lõpus: "See on juba teime jutt ja teine teema, millest räägime järgmisel korral".

K.

Posted by keio at 11:50 0 comments

laupäev, 9. Veebruar 2008

Nonii...

Viimased päevad minu elust pole just igavad olnud. Nädala lõpus tekkis juba mingi rütm - hommikul uni, õhtul teater. Reedel oli esietendus. See läks suhteliselt hästi, või noh mulle meeldis. Sellele järgnes väike pidu, mis oli selline - noh mitte just suurim. Peale seda klubitamine. Kaine pidu oli....
Hommikul 5 ajal oli vaja Mäos käia. Ja siis tagasiteel sõitsin teelt välja, piirdesse. Ükski inimene viga ei saanud, auto üks nurk on päris sodi. Aga peamine vist, et endaga kõik korras on. Närvid on natukese sassis aga vast saab hakkama.

K.

Posted by keio at 10:53

juhused...

Viimane nädal on läinud kuidagi hallilt... Nädala sees oli kool ja Saladin ( mille lahutamatuks osaks on ka istumised kas lava taga või siis kuskil mujal... ) Neljapäeval sooritasin ühe tripi Tallinnast välja - lihtsalt tahtsin natukene puhata. Reedel olin tööl... See oli muide päris meeldiv kui arvestada seda, et ma polnud seal ammu käinud:)
Laupäeval käisin vanaema sünnipäeval. Päris huvitav üritus... Vahel on täitsa naljakas lihtsalt kõrval istuda ja vaadata, kuidas inimesed sahmivad.
Esimene rabav juhus oli Kaarepere raudteejaamas. Seisin pimedal perroonil kuuvalguses täiesti ihuüksi. Jah, ma tean, et see kõlab umbes nagu mingi lääge seebikas aga see oli minu elu sellel hetkel. Seda ei saa eriti seletada, see lihtsalt oli... Võibolla keegi saab aru. Igatahes tekkis mul täiesti haiglane igatsus minna kuskile ära. Elu tundus järsku kuidagi hoopis teistsugugne. Kõik see, mis viimase ajal on olnud oluline muutus selliseks teisejärguliseks.... Ainus eesmärk sellel hetkel oli minna mingisse teise keskkonda.
Pühapäeval oli Saladini viimane etendus. See läks vist täitsa normaalselt, vähemalt rahvast oli:) Meeldiv oli ka jalutada R. iga Salmest kodupoole. Selline ilus pühapäev...
Õhtusele etendusele minnes oli teine totter juhus. Selle võiks liigitada taaskord kausta "Kelle keskel ma elan?". Ehk siis: Astun rõõmsalt Koidu peatuses bussi, komposteerin pileti ja lups lups ongi kontrollitüdrik peal. Minu kõrval seisis üks telefoniga vestlev härrasmees ( u. 30a. ). Kui kontroll talt piletit küsis, tegi ta näo, et ei kuule ja vajus viisakalt bussi tagumise otsa. Lühikese aja pärast oli ta tagasi ja oh imet, mingi sõber oli talle ka pileti andnud, mille ta nüüd kontrolli kõrval kohusetruult märgistas. Õnnetuseks oli see aga see komposter, mis trükib aja peale. Mehel paluti väljuda, tema pistis karjuma, et tal on pilet olemas jne.. See jama kestis umbes 10 minutit, kuni üks sõjaväevormis mees ta välja tõstis. Ehk siis kõik bussisolijad nägid, et ta sõitis tegelikult jänest. Selle ilmsikstulles aga keeldus ta väljumast, käitus ülbelt ja hoidis kogu bussi kinni. Vähe sellest, et sõidad jänest, Sa raiskad ka teiste aega..... Masendav. Ja mitte ühtegi kriipsu häbitunnet:S
Õhtuse etenduse järel toimus väike pidu. Loomulikult sai ka väike laulupidu organiseeritud:)
Eile õhtul oli jälle natukene naljakas:) Mina ja R. ju ei saa peale kooli otse koju minna:)
Täna hommikul suutsime ühe toreda inimese kursaga välja vihastada ja sellest on paganama kahju.... Võiks öelda, et lausa häbi:S
Aga üldiselt on vist elu ikkagi tore!

K.